/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
Moskva ajakirjanik Karina Orlova meenutab, et Euroopasse ravile minna sooviv vähihaige duumasaadik Jossif Kobzon hääletas mõned aastad tagasi Vene laste välismaalastele adopteerimise keelu poolt, võttes nii paljudelt haigetelt lastelt lootuse ravile ja normaalsele elule.
«Mult küsitakse: «Kuidas hääletasite «Dima Jakovlevi seaduse»* eelnõu puhul?» Mina vastan: «Poolt.» Küsitakse, kas mul pole häbi. Mina ütlen, et ei, ei ole häbi» - Jossif Kobzon, 2012. aasta detsember.
Pole välistatud, et hääletades poolt, püüdis vana haige Jossif Davõdovitš arveid õiendada ka neetud USAga, mis ei luba maffiat oma pinnale.
Mida ma silmas pean - kui 2013. aasta jaanuaris, kuu pärast seaduse vastuvõtmist, suri Nižni Novgorodi oblastis esimene raske südamerikkega laps, kelle lapsendamist olid edutult taotlenud ameerika vanemad, ei pöördunud Jossif Kobzon presidendi poole palvega seadust muuta, et vähemalt teised sellised lapsed, kes on juba peaaegu adopteeritud, võiksid siiski ära sõita.
Või, vaadake, Peterburis, Lastekodus nr 13, elab poiss Nikolas, kel on bulloosne epidermolüüs, mida tuntakse ka «liblikasündroomi» nime all. Vähe sellest, et Nikolase nelja eluaasta jooksul pole ükski vene adopteerijaist tema vastu huvi tundnud - kogu Venemaal pole keegi kunagi lapsendanud sellise diagnoosiga last. Ja paljude teiste diagnoosidega.
Tänu Jossif Kobzonile, kel pole häbi, ei sõida Nikolas USAsse Tona Crookeri juurde, kes hakkas veidi enne «Dima Jakovlevi seaduse» vastuvõtmist vastavaid dokumente vormistama.
Jossif Kobzon, teades, mis tähendab olla raskelt haige, ei palunud presidenti Nikolase eest. Samuti ei palunud Lera eest, kel on Downi sündroom. Ja kõigil ülejäänud juhtudel samuti mitte.
Samuti pole meedias ühtegi teadet selle kohta, et Jossif Kobzon oleks pöördunud presidendi poole palvega võtta kasutusele meetmed tagamaks vähihaigetele valuvaigistid - pärast mitme inimese enesetappu, kes ei kannatanud piina välja.
Kõik need pisiasjad, need tühised inimesed ja lapsukesed, ei erutanud Jossif Kobzoni iial. Aga saabus X-hetk, mil oli vaja päästa oma nahk. Ja siin kohal ei põlanud Kobzon enam isiklikult presidendi poole pöördumist, et too aitaks ise kaasa võimaldamaks talle ravi läbinisti määndunud Euroopas.
Pole vaja, Jossif Davõdovitš, geid nakatavad teid seal veel ei-tea-millesse. Vaimsusetusesse, näiteks.
Näidake parem kõigile isiklikku eeskujuga, et kodumaine meditsiin on tasemel ja ei jää Euroopa-omale alla.
Aga kui te seda ei tee, on veel parem eeskuju - selle kohta, et kõigi teie seaduste, määruste ja ukaaside eest saate tasu ammu enne põrgut - juba siin, maa peal. Kõige ehedamad maised kannatused.
Muuseas, Euroopa Liidul oleks aeg mõelda sanktsioonidele Vene tšinovnikute pereliikmete suhtes - muidu on tihenenud raskesti haigete abikaasade ravimise juhtumid Euroopas.
* Vene laste adopteerimiskeeld välismaalastele.