Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Koguperekirjaniku Heljo Männi Suur Õhtu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Heljo Mänd | FOTO: Mihkel Maripuu

Kaheksa raamatut ühel aastal, neist viis lastele («Sallipall», «Väike laisk ja suur laisk», «Sammaldunud auto», «Mõmmi nalja-aabits» ja «Mõmmi-Beebi memuaarid»), laastude kogumik oma neljast lapsest «Männid ja käbid», poeem «Rohutuul» ja kõige krooniks täiskasvanutele mõeldud helgeilus luulekogu «Päikesepiim» – kas ei anna see äsja kaheksanda elukümnendi lõppu (Heljo Mänd on sündinud 11. veebruaril 1926) tähistanud kirjanikul rahulolevalt tõdeda jõudmisest õhtusse, mille teeb suureks endiselt erksast vaimust kantud looming? Lisaks teadmine, et seda loomingut on nüüdseks jagunud saja viiekümneks raamatuks! Loomulikult annab.

FOTO: Raamat
FOTO: Raamat
FOTO: Raamat
FOTO: Raamat
FOTO: Raamat
FOTO: Raamat
FOTO: Raamat
FOTO: Raamat

Ent see suurte algustähtedega Suur Õhtu, mida siin kujundina kasutan ilmuva loomingu mahu ja väärtuse tähistamise kontekstis, pärineb ise hoopis Heljo Männi kakskümmend aastat tagasi kirjutatud «Putukasõnumist». Ma ei tea teist eesti kirjanikku, kes oleks intiimse, pihtimusliku ja samas avaliku kirjaga pöördunud Jumala poole. Heljo Mänd on seda teinud Loomingu Raamatukogu 1995. aasta avanumbrina ilmunud kirjade kogumikus «Kaksteist eesti kirja», tema kõrval veel erinevatele adressaatidele üksteist teist eesti naisautorit.

Kui palju sünonüüme sellele «ürgalgupärasele nimele» (Jaan Undusk) kuni Härra Jumala näol isikustamise endani võib sellest pöördumisest leida: Kõikemõistev, Kõikesalliv, Kõikenägev, Kõigevägevam, Vabastaja... Otsekui tahetaks kõnetada kiirgusallikat ennast, eksistentsiaalset absoluuti. Heljo Männi kiri on nii autoportree kui ka käidud elutee kokkuvõte. Kreedo. Suur Õhtu, nagu ka Suur Vaikus on võetavad kord teadvustamata, kord teadvustatud piirolukorrana, mis vabastab loominguliseks puhanguks. Nii meenutabki kirjanik, kuidas ta aastakümnete taguse haiglas viibimise ajal, kõrges palavikus kirjutas suure hulga hiljem teetähiseks saanud luuletusi. Ta ei mäletanud enam hästi, kuidas see juhtus, meeles on vaid imestus, kuidas luuletused tulid tema seest ühtlasest hoovusest kantuna ja kirjutaja nagu polekski olnud tema, vaid keegi teine, kes talle sõnu ette ütles.

«See oli äge inspiratsioonituli, mis minus tookord lõõmas, meeldejääv oma uudsuse tõttu, sest varem ei tundnud ma niisugust kirjutamise sundust,» pihib Heljo Mänd Jumalale ning jätkab: «Sealt kumas läbi surm, minu keha ja hinge külmumine. Ma olin surma suutäis. Ent ma ei kartnud surma, ma tunnetasin vaid surma pühalikkust ning kirjutasin sellest kui kojujõudmisest Sinu juurde. Ja kuigi ma ei maininud Sind otsesõnu, ei lase Suur Õhtu ega Suur Vaikus ka tagantjärele kaksipidist arvamust tekkida.»

Niisiis, Suur Õhtu ja Suur Vaikus kui piiri kujundid, mis käivitavad kohustuse, ilmutagu see end loovuses, hoolivuses teise inimese vastu, elu enda teenimises, kõiges selles, mida võtan nimetada Immanuel Kanti kategoorilist imperatiivi ümber öeldes eksistentsiaalseks ettekirjutuseks. Elu omandab mõtte üksnes tagasiarvutamistehtes, tuletisena elu lõpust, mööduvusest ja sellele järgnevast igavikust.

Mälestuste raamatus «Nõgesed ja nartsissid» (2011) – tabavate detailide ja nappide, kuid eredate pintslijäljenditega maalitud portreed oma kaaskirjanikest ning kirjanduselu seigad – tõdeb autor: «Minevik tõmbab mind ligi nagu armastus, mis on minu jaoks lõppematu.» Siis peab selles minevikus olema piisavalt palju mäletamisväärset, et olla kütkestav. Kui mõtlen Heljo Männi «Karu-aabitsale» (1971), mille ta kirjutas koos Helle Raigna ja Meeta Terriga ning millest tänaseks on ilmunud vähemalt kümmekond taastrükki ning mis raamatukogulaenutuste loendis figureerib igal aastal lasteraamatute esikümnes; kui mõtlen kõigile ta Mõmmi- ning teiste loomade-, lindude ja taimede lugudele, siis valdab mind tunne, et Heljo Mänd on kirjutanud need seesuguse pühendumusega, et raamatuid mäletataks veel täiskasvanueaski. Nii nagu minu põlvkond teab oma eelkoolieast «Onu Stjopat» ja Veera Saare «Sõitu mustikametsa», nii mäletab Heljo Männi «Oakest» (1957) siis oma lapseelu alustanud, aga tänaseks juba hiliskeskikka jõudnud põlvkond. Äsja võisin lugeda intervjuust (PM, 11.02.2015) lastekirjanduse tippautoriks tõusnud Piret Rauaga tema Mõmmi-lugude kogemusest.

Heljo Männi kujundiloomes prevaleerib selle alusena taime- ja loomariik. Meeleldi isikustab ta nii end kui ka oma tegelasi sealt laenatud isenditega. Mida ma täheldan, on see, et nad kiirgavad enamasti leebust, avaliolekut, elurõõmu. Nad ei mõju kontrastselt ega ähvardavalt. Männi luuleilm on pastelne või üksteisesse sulavate vesivärvidega maalitud, isegi kui selles on kurbust või pettumusi. Jah, ka täiskasvanutele kirjutatud luules säilitab Heljo Mänd oma lapse-usu headusse. Võetagu kasvõi eelmisest aastast poeem «Rohutuul». Kõigepealt, Mänd kirjutab end selle kujundiga eesti kirjanduslukku kõigi teiste tuulekujundite (Tuulemaa, tuulehaud) kõrvale. Selles Maara Vindi kauni kujundusega raamatus võrdub Rohutuul haldjaga, kes lendleb ringi, leiab endale kaasa, saab emaks – sõnaga, ühe õrna naisolevuse elulugu rohujuuretasandilt luuletatuna. Sellel haldjal on olemas ka ta enda isiklik taimeke – tuulerohi. Lugegemgi nüüd näiteks, kuidas Heljo Mänd maalib lapselikult laulva sõnamänguga lugejale pildi kõigi meeltega aistitavast värskendavast puhangust.

Tohin, tohin, tohin, tohin

olla unes tuulerohi,

olla unes tuuletaim,

südamikus tuulevaim.

Tohin, tohin, tohin

olla taim ja olla rohi,

olla kinni õhuhaardes,

joosta ennast rohukaarde.

Teist, möödunud aastal ilmunud «Päikesepiima» (milline tiine võrdlus!) peab aga luuletaja ise üheks oma elu parimaks koguks. Kes loeb, see nõustub, et tegemist on hingestatud lihtsusega kirjutatud suure luulega. Luulega, milles sõnakujund tõuseb sujuvalt mõttekujundiks – ja mille loetavuse tagab värsistamise õhulisus. Aga ei ole avalikus kriitikas seda tähele pandud, ammugi esile tõstetud. Ülekohus muidugi, et vanema põlvkonna loomingut tõrjutakse «kirjanduslikku tagahoovi» – seda väljendit kasutas Heljo Mänd oma mälestuste raamatus nende kirjanike koondamiseks, kellele eluajal ei leitud kohta eeslaval, ehkki nad seda väärinuks. Kas te olete lugenud, kas erinevad hindamiskogud on lugenud Lehte Hainsalu luuleraamatut «Maailm möödub»? Seegi ilmus eelmisel aastal. Google’i otsingumootor ei näita ühtegi arvustust. Üksnes Maire Liivametsal on jagunud tähelepanu Sirbi läinud aasta kirjandusülevaates (Sirp, 19.12.2014), nimetades Hainsalu kogu «nukker-valulises toonis» igavikulisuse kirjelduseks. Jah, see ongi mõtteluule par excellence.

Mõlemad, nii Hainsalu «Maailm möödub» kui ka Männi «Päikesepiim» võiksid kroonida läinud luuleaastat. Olgu siis visiitkaardina Männi kogust ära toodud üks luuletus, mille registreerib lugemiselamusena ka Tallinna keskraamatukogu:

Ladusin valesid riita

nagu kasehalge.

Must kadus kaugele,

olen jälle valge.

Must on möödunud

elulugu.

Valge on mu

õige sugu.

Kask annab valget tohtu,

valgelt õielt saan sõõri,

lõoke pillab mulle

oma valge liiri-lõõri.

Kõikjal on valge,

pole ainsatki valet.

Maailmal on äkki

minu enese pale.

Kui nüüd lugeda seda luuletust mitte ainult mõttes, vaid häälega, kasvõi iseendale, siis saab mõistetavaks ka, miks võtan Heljo Mändi nimetada koguperekirjanikuks.

Aga sellepärast, et ta tekstid – ka lastele mõeldud tekstid – on kuulatavad east sõltumata (niisugune on ka Hando Runneli «Mõtelda on mõnus» jt) ja lugemise kõrval on need ka ettelugemiseks. Nagu kunagi peeruvalgel luges pereema või -isa kuulajatele ette kalendrijutte või piiblilugusid. Lihtsalt. Nii et pärale jõuab. Seda päralejõudmise tunnet kogeb seegi luulelugeja, kes võtab kätte 2015. aasta Akadeemia esimese numbri, milles ära trükitud Heljo Männi tsükkel «Mahajäetud maastikud». Seegi on Suurt Õhtut vääriv luule. Ja õhtulgi kestab veel päev.

Tagasi üles