Õpetajakoolitajad võiksid õpetajate õppima meelitamiseks rakendada sama meetodit, mille abil TTÜ kütte ja ventilatsiooni õppetooli juhataja varem loiu huviga õppes pingiread täitis, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.
Raivo Juurak: torujüridelt on meil mõndagi õppida
5. detsember 2014, 16:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusrahvas on õppinud väga hästi põhjendama, miks midagi teha ei saa, samas …
Füüsikaõpetajaks hakkab meil igal aastal õppima ainult üks või kaks noort ja seda kahe ülikooli peale kokku. Kusjuures füüsikaõpetajatest on Eestis karjuv puudus. Mida on ette võetud olukorra parandamiseks? Põhiliselt on selgitatud, et olukorda ei saagi paranda, sest õpetaja staatus on Eesti ühiskonnas madal, tema palk ei ole konkurentsivõimeline, tänapäeva noori reaalained ei huvita jne. Arvata võib, et iga eestlane oskab üles lugeda neli-viis kaalukat põhjust, miks ei ole vähimatki mõtet õpetajaks õppida, eriti füüsikaõpetajaks.
Füüsikaõpetajate defitsiidi probleem meenus mulle taas ETAG-i konverentsil «Teadus. Läheb tarvis. Päriselt». Seal pidas ettekande Tallinna tehnikaülikooli kütte ja ventilatsiooni õppetooli juhataja Hendrik Voll. Ta rääkis, et 2013. aastal oli neil umbes samasugune olukord nagu meil füüsikaõpetajatega. Oli kõigi aegade viletsaim vastuvõtt – ettenähtud 45 kohale kandideeris ainult neli noort. Pärast esimesi eksameid jäi järele kõigest üks tudeng. Kas Hendrik Voll ütles siis sügavmõtteliselt, et teha pole midagi? Sest tänapäeva noored jne?
Kaugeltki mitte. Ta käis 26 keskkoolis oma eriala mainet tõstmas. Selgitas noortele, et kütte ja ventilatsiooni alal ei tööta torujürid, nagu halvustavalt öeldakse, vaid hea sisekliima kujundajad. Toonitas, et hea sisekliima kujundaja on arsti parem käsi, sest inimese tervis ei sõltu millestki muust nii palju kui puhtast ja õige temperatuuriga õhust, ning halvast õhust tingitud haiguste raviks kulutatakse miljoneid. Aga Hendrik Voll ei piirdunud ainult selgitustega. Ta laskis käiku ka oma eriala T-särgid, mis kuulutasid, et küte ja ventilatsioon on lahe. Käis ka ainetundides. Matemaatika- ja füüsikatund olid välistatud, sest sinna kutsuti IT-inimesi, aga ta pääses oma erialast rääkima geograafia- (päikesepaneelid), bioloogia- (biogaas) ja kunstiajaloo tundi (kunstimuuseumi õhu niiskus ja temperatuur jms).
Ta hakkas korraldama oma eriala õpitubasid, kus uuriti, mis mõjutab hoone energiatõhusust. Seejärel tehti kolmevooruline võistlussari, milles osales 200 õpilast 18 koolist. Praegu rajab Hendrik Voll tehnikaülikoolis Mektorysse kütte ja ventilatsiooni erialade demonstratsioonlaborit, mis on ehitatud üles nii, et see oleks põnev nii lasteaialapsele kui ka abituriendile. Seal saab külastaja nuppe vajutades ruumis oleva õhu omadusi vastavalt oma soovile muuta. Labor sarnaneb paljuski diskoteegiga, sest viimaseski ongi värske õhu probleem terav. Koolinoored saavad pärast kõigega tutvumist seal tantsu lüüa.
Missugune oli Hendrik Volli ettevõtmiste tulemus? 2014. aastal soovis nelja noore asemel torujüriks õppima tulla 84 noort! Nende hulgas kaheksa medalisti!
Kas pole inspireeriv? Tahtmatult hakkad mõtlema, kas Hendrik Volli meetodit saaks kasutada ka abiturientide õpetajakoolitusse värbamisel. Peaks ju olema võimalik, et Tallinna ülikool käib läbi 26 ja Tartu ülikool oma 26 keskkooli, selgitades seal, et tänapäeva õpetaja ei ole teps mitte Julk-Jüri ega õpetaja Laur, vaid psühholoogi, lapsevanema ja lapse parem käsi. Psühholoog on tugev teoorias, kuid õpetaja oskab seda teooriat ka praktikas kasutada jne.
Hendrik Voll rääkis ventilatsioonist kunstiajaloo tundides. Õpetajakoolitajad saaksid näiteks matemaatikatunnis demonstreerida, kuidas nutitelefoni abil saab mõne teema palju kiiremini selgeks õppida. Kirjandustundides saaks analüüsida dramaatilisi romaane ja filme, mille sisu on õpetamine ja kasvatus. Perekonnaõpetuses saaks keskenduda enesekasvatusele, ühiskonnaõpetuses koolidemokraatiale.
Hendrik Voll korraldas 200 huvilisele noorele õpitoa ja võistluse. Kas õpetajakoolitajad ei võiks korraldada koolinoortele õpitoa ja võistluse näiteks teemal, kes õpilastest annab kõige huvitavama ja tõhusama lahtise tunni? Seda tundi võiks anda klassikaaslastele või mõnele nooremale klassile, kasutades muidugi kõige moodsamaid ja tõhusamaid õpetamismeetodeid, nagu ümberpööratud klassiruum, projektõpe, keelekümblus jt. Saaks korraldada ka pedagoogikavõistluse, kus võistlejatele kirjeldataks mõnd keerukat olukorda ja lastaks sellele lahendusi pakkuda. Kui õpitoas eelnevalt telesari «Superlapsehoidjad» läbi vaadata või Dale Carnegie «Kuidas leida sõpru ja mõjutada inimesi» läbi lugeda, suudaksid paljud noored võistluses kaasa lüüa.
Kui Hendrik Voll suutis viia kandidaatide arvu üheainsa aastaga neljalt 84-le, peaks ju olema mõeldav, et konkurents õpetajakoolitussegi kasvab ühe aastaga paarkümmend korda. Ka kümnekordne kasv poleks paha.
