Tiit Kärner: lõimumisest
11. november 2014, 20:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Senikaua kui 80 protsenti venelastest toetavad Putini jõupoliitikat, ei ole mõtet rääkida eestivenelastega lõimumisest, kirjutab TÜFI vanemteadur Tiit Kärner.
Kui me ei hakka asjust avameelselt ja otsekoheselt rääkima, ei saavuta me iial vastastikust mõistmist. Poliitkorrektsus ja viisakus on head asjad, otsekohesus ja selgus aga palju olulisemad. Paraku on asjalik mõttevahetus mattunud sisutühjade konventsionaalsuste, ideoloogiliste loosungite ning keerutava diplomaatilise kõnepruugi alla, nii et olulistest asjadest saame aimu vaid siis, kui keegi söandab ebaviisakas olla. Nagu mõni nädal tagasi Jürgen Ligi.
Asja sisu mõistis aga ainult rahvas, poliitikud ja nn sotsiaalteadlased kas ei saanud asjast üldse aru, või siis (mis on tõenäolisem) otsustas teha näo, et ei saa – see oleks nagu olnud viktoriaanlikul ajastul valju häälega seksist rääkimine. Niisiis tuli seda teemat käsitleda lubatud mõistete ja arusaamade raames. Kuna aga kogu see valdkond (rahvusküsimus) on tabu, siis peale probleemi eitamise ning sõnumitooja verbaalse hukkamise suurt muud teha polnudki. Veneviha ja sisserändajate vastase vaenu õhutamine või, leebeimal juhul, matslus – need olid pakutavad seletused, mitte halvemad president Ilvese panusest Eesti diskussioonikultuuri, kes vastuseisu kooseluseadusele tõlgendas kui «rahulolu teiste tallamisest ja alavääristamisest». Nagu näha, olid kõik need «seletused» indiviidipõhised, mistõttu mingit arusaamist ei saanudki tekkida. Inimkäitumine väljaspool bioloogilist määratust on kultuuripõhine, kultuur aga on kollektiivne fenomen.
Kuidas siis püüda olukorda selgitada nii, et tabude riivamine automaatselt mõttesulgu ei tekitaks?
Kujutame ette, et eesti rahvas, meie vanaisad ja isad, on leidnud rahva, kellest tema jõud üle käib, vallutanud tema maa, detsimeerinud rahva, allutanud ta karistuse hirmus endale, sundinud maha salgama oma väärtusi ja tõdesid ning kõige selle eest meile tänulikud olema. Lisaks oleme seal oma arusaamade järgi kehtestanud režiimi, mille osaks on lakkamatu vale ning tulemuseks majanduslik mahajäämus. Mingi ime läbi on sellel rahval lõpuks õnnestunud meie käest pääseda. Küsimus on, kuidas nüüd sellesse riiki, selle rahva sekka sattudes käituksime meie? Kas tunneksime end solvatuna, kui need inimesed meie peale alati hea pilguga ei vaata? Meie ju selles vallutuses ei osalenud. Kas seletaksime, et ka meil ei olnud sel ajal kõige parem elada, meie kannatasime ka selle režiimi ajal ja teist veel rohkemgi? Kas püüaksime uuesti õpetada, kuidas meie arvates oleks asju parem ajada, ütleksime, et seal elatud aastad annavad meile selle õiguse?
Ma ei kujuta seda ette, sest ma ei kujuta ette, kuidas me pärast seda endast lugu saaksime pidada. Samas ei saa me lahti öelda oma isadest ja vanaisadest ning nende tegudest, sest siis kaotaksime oma pidepunkti, oma rahva. Tsiteerides Leszek Kołakowskit: «Me ei ole isiklikult vastutavad oma esivanemate tegude eest, aga kui me usume seda, et rahvas on vaimne ja moraalne tervik, et säilitab ajas oma identiteeti, ehkki ühed põlvkonnad surevad ja teised tulevad nende asemele, siis on õige uskuda, et isikliku vastutuse kõrval on ka kollektiivne, see tähendab rahva kui terviku vastutus. [---] Me pole seega seaduse järgi sunnitud ja teised ei saa meilt nõuda, aga ma kordan, see on rahva vaimse tervise küsimus, et me tunneksime end vastutavana ja kui vaja, siis tunneksime ka süüd ja häbi. Vastasel juhul kannatab rahvuse vaimne tervis, valetamine saadab meid varjuna ja me pole võimelised kaitsma rahvuslikku väärikust.» («Miniloengud maksiprobleemidest», lk 65-66).
Pole meie asi öelda teistele, kuidas väärikalt käituda. Me peaksime vaatama, et me teeksime seda ise. On vääritu teisele minevikku ette heita või meelde tuletada. Aga on alatu jääda pealtvaatajaks, kui sarnane käitumine kordub taas, kui jälle jõhkrutsetakse nõrgemate kallal, nii nagu see toimus Gruusias või nagu see toimub praegu Ukrainas. Senikaua kui 80 protsenti venelastest toetavad seda Putini jõupoliitikat, senikaua, kuni venelased selle vastu selgelt ja avalikult välja ei astu, ei ole mõtet rääkida eestivenelastega lõimumisest. Me ei saa «meie» hulka lisada kedagi, kellest me ei saa lugu pidada, sünnijärgselt ja ebaadekvaatse «kodakondsuse andmise» tõttu on meil neid juba niigi liiast.
Ma tean, et on neid, kellele ma seda öeldes ülekohut teen, ma vabandan nende ees. Kuid ma ei tagane oma sõnadest. Rahvas, kes tahab olla väärikas ning lugupeetav, peab vastutama kõigi oma tegude eest, mitte mäletama neid valikuliselt.
PS. olen töötanud üle 40 aasta valdavalt venekeelses kollektiivis, saan isiklikult kõigi töökaaslastega hästi läbi. Neile kindlasti ei meeldi kõik minu seisukohad, kuid nad hindavad seda, et vajadusel olen ma oma arvamuse ausalt ja otse välja öelnud.