Kelly Grossthal: pehmo on uus seksikas

Kelly Grossthal
, jurist, võrdse kohtlemise ekspert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kelly Grossthal.
Kelly Grossthal. Foto: Erakogu

Paljudes sõnavõttudes on liigitatud mehi tõelisteks meesteks ja pehmodeks. Viimaste pealetungi eest on meid muuhulgas hoiatanud tuntud ajakirjanik ning viimati ka aasta isa tiitlit kandev arst. Reaalsuse ja statistikaga kursis olevad inimesed aga imestavad, miks pehmode pealetung pole jõudnud vägivalda puudutavasse statistikasse.

Möödunud kolmel aastal on registreeritud perevägivalda kajastavad arvud näidanud kasvutrendi, ulatudes eelmisel aastal 2752 juhtumini. Kuigi võib rõõmustada, et üldiselt on kuritegude arv viimasel kümnel aastal vähenenud, suureneb samas isikuvastaste kuritegude hulk. Justiitsministeeriumi aastaraamat «Kuritegevus Eestis 2013» maalib meile üsna pehmovaba ühiskonna pildi: veel aastatel 2009–2010 andis statistika lootust, et vägivallakuritegude arv on vähenemas, kuid alates 2011. aastast on nende hulk taas suurenenud. Kõige sagedasem vägivallakuritegu oli (69%) kehaline väärkohtlemine ja nendegi hulk on aastaga suurenenud.

Inimõiguste seisukohalt on õigu­s vägivallavabale elule kõigi õigu­s. Inimõiguste keskne mõiste on iga inimese väärikuse austamine ning riigi puhul lisandub sellele kohustus inimväärikust ja inimõigusi kaitsta. Seega on riigid, sealhulgas Eesti, otsustanud, et vägivallakuritegusid tuleb võtta tõsiselt.

Samas tegutseb riik paljuski väärtussüsteemis, mille elanikud talle omistavad. Kui inimesed näevad sõnapaaride «tõeline mees» ja «tõeline naine» taga endiselt väärtusi, mille oleme tegelikult inimõigustealaste lepingutega liitudes minevikku kirjutanud, pole ka riigil palju muud teha, kui üksnes parandada karistusmeetodeid. Iga sõnavõtt, mis kiidab iidseid sootraditsioone, panustab teadlikult või teadmatusest just selliste väärtuste ahelasse. See teeb korvamatut kahju pingutustele, mille eesmärk on olnud pealesunnitud soostereotüüpide vähendamine ja seeläbi vägivalla leviku takistamine.

Hannes Hermaküla kirjutas kunagi, et ta on pehmo, sest talle on olulised pereväärtused, inimsuhted, lastekasvatamine, lapsevanemaks saamine, pere hoidmine, kaasaga suhte arendamine. Ta küll imestas, et neid tänapäeval pehmeteks väärtusteks nimetatakse, kuid soovitas sellisel juhul pehmoks olemist ka teistele meestele. Ajal, mil paljud meie esmastest vajadustest on palju kergemalt lahendatavad kui paljudel sugupõlvedel enne meid, ja koopamehest on pigem saanud linnamees, jääb ainult üle imestada, kui endiselt janunetakse endisaegsete stereotüüpide ja traditsioonide järele. Ellujäämise ja inimeseks olemise seisukohalt pole nendeks enam mingit vajadust. Pigem vastupidi, nende jätkumine viib meid eemale inimõigusi austavast ja lihtsalt inimlikust ühiskonnast.  

Seega, las vägivald ja näiliselt kõvad mehed jäädagi minevikku. Kui keegi nimetab pehmoks kaasaegset meest, kes austab kõiki teisi inimesi ja rusikate vibutamise asemel räägib, siis on pehmod hoopis uus seksikas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles