Õpetatavad (mõjutatavad) lapsed meeldivad pedagoogile oluliselt rohkem kui iseteadvad või isegi andekad õpilased. Seega on kõrgemat hinnet lihtsam saada lapsel, kes algul ei oska, aga tänu õpetajale hakkab oskama, kirjutab TLÜ sotsiaalpedagoogika dotsent Mare Leino Õpetajate Lehes.
Helsingi ülikoolis kaitses temperamenditeemalise doktoritöö Sari Mullola. Selgus, et mitu asjaolu, mille põhjal õpetaja hinnet vormistab, johtub õpilase temperamendist ehk sellest, mis mulje laps pedagoogile jätab. Oponendina oli mul võimalus doktoritööga põhjalikult tutvuda, mainitud uuringu mõned aspektid võivad pakkuda huvi ka meie lugejale. Teema on ilmselgelt aktuaalne ja riigipiiriülene. Alljärgnevalt tutvustan Sari Mullola doktoritöö (2012) mõningaid järeldusi.
Mõtlemapanevat Sari Mullola doktoritööst
Keskne mõiste on tal «õpetatavus», mis omakorda koosneb kolmest elemendist: ülesandele orienteeritusest, personaal-sotsiaalsest paindlikkusest ning reaktiivsusest. Need on temperamendi karakteristikud, millest omakorda johtub «koolitemperament». Pole saladus, et mõnele lapsele on loodus kaasa andnud käitumisstiili, mis väga hästi sobitub üldhariduskooli normistiku ning eesmärkidega. S.t osa inimesi saab ühiskonnas edumaa lihtsalt juhuse tahtel.
Praktiliselt tähendab õpetatavus n-ö plastilisust: mõni laps laseb end täiskasvanu poolt hõlpsamini vormida kui teine (nii koolis kui ka kodus). Õpetatavad (mõjutatavad) lapsed meeldivad pedagoogile (üldiselt, enamasti, keskmiselt jne) oluliselt rohkem kui iseteadvad, liiga targad, juba targad või isegi andekad õpilased. Seega on kõrgemat hinnet lihtsam saada lapsel, kes algul ei oska, aga tänu õpetajale hakkab oskama. Kõrgema hindega tunnustab/premeerib õpetaja natuke ka iseennast. Iseõppija (või loomult tark) võib jätta lihtsalt ninatarga mulje.
Õpetatavus ja temperament ei ole sünonüümid – osaliselt need lihtsalt kattuvad. Õpetatavus on pigem psühholoogiline kui pedagoogiline termin – haakudes rohkem arengupsühholoogia kui haridusega. Piltlikult öeldes võimaldab selline lähenemine eristada «lihtsaid» (ehk koolitemperamendiga) õpilasi «rasketest» (ehk ilma koolitemperamendita õpilastest).
Õpetatavus käivitab nn haloefekti: töökat last peetakse küpsemaks (täiskasvanulikumaks). Mitmes uuringus (juba enne Mullolat) on selgunud, et õpilane saab kontrolltöö eest seda madalama hinde, mida negatiivsemad ootused õpetajal tema suhtes on. Tekib suletud ring: halvasti õpetatavatelt ei oodata midagi erilist, nende töid hinnatakse kriitilisemalt, hinne on pigem madalam kui kõrgem; lapse õpimotivatsioon raugeb veelgi.
Kõrge personaal-sotsiaalse paindlikkusega (st kiiresti kohanevad, valdavalt heas tujus) õpilased jätavad vahetu, aktiivse ja õnneliku mulje – nad sobivad kooli, kuna armastavad uusi asju (sh teadmisi), kulgevad hõlpsasti ühelt ülesandelt teisele ega karda muutusi/uuendusi.
Paindlikud õpilased (rõõmsas tujus, kiiresti kohanevad) said paremaid hindeid, kui standardiseeritud testitulemustest võinuks oodata (matemaatikas ja emakeeles).
Selgus, et eakamate õpetajate puhul oli subjektiivsete ootuste roll väiksem – st mida staažikam oli pedagoog, seda enam uskus ta lapse vaimsetesse võimetesse isegi siis, kui õpilase käitumine polnud just eeskujulik. Ilmselt tuleb elukogemus koolis kasuks: kogenud õpetaja ei lase end pealiskihist petta.
Naisõpetajate arvates ei vasta enamiku poiste käitumine kooli ootustele. Soome meesõpetajad nii kategoorilised ei olnud – nemad hindasid poisse veidi paremaks ja tüdrukuid veidi halvemaks kui naisõpetajad. Mullola arvates võib tegemist olla positiivse rollimudeliga või suudab õpetaja samast soost laste maailmaga lihtsalt paremini samastuda.
Meesõpetajate kahjuks räägib aga järgmine uurimistulemus: vananedes muutub meesõpetaja vähem sallivaks ning poiste suhtes rangemaks ja kriitilisemaks (sh temperamendi kontekstis). Naisõpetajate puhul oli olukord vastupidine. Seega sõltuvad hinded (lisaks õpilase temperamendile) ka õpetaja soost, vanusest ning ilmselt ka hindaja enda temperamendist (mida tuleb veel uurida).
Temperament määrab õpistiili, mõjutab probleemilahendusstrateegiaid ja sellest sõltub ka õpiinnukuse tase. Nii johtub õpiedu temperamendipõhistest iseärasustest lausa otseselt.
Segadus võib väheneda, kui õpetaja saab kasutada täiendavat hindamisvahendit: näiteks analüüsides lapse tööstiili, õpiprotsessi iseärasusi ning aktiivsust klassis. Nii süveneb teadlikkus temperamendi mõjust lapse õppimisele. Praegu sisaldub hindes ka mulje, st hinde kaudu üritatakse (sageli alateadlikult) halba käitumist korrigeerida. Täiendava hindamiskriteeriumi juurutamine suurendaks objektiivsust, aga see eeldab õpetajahariduse täiendamist temperamendipõhiste teadmiste võrra.
Mitmetes uuringutes üle maailma on fikseeritud soopõhised erinevused: enamik poisse (üldiselt, keskmiselt, enamasti) on tüdrukutest aktiivsemad, püsimatumad, poiste tähelepanu on kergem kõrvale juhtida. Tüdrukud naeratavad rohkem, mis omakorda soojendab õpetaja südant. Õpetajate arvates kontrollivad tüdrukud oma käitumist klassis paremini, nad suudavad oma tähelepanu fokuseerida ega lase end kõrvalistest teguritest nõnda palju häirida kui poisid. Lühidalt: poiste orienteeritus akadeemilistele ülesannetele on madalam, mistõttu neid on raskem õpetada kui tüdrukuid.
Poiste käitumine satub sagedamini koolikultuuriga vastuollu. Ja kuna poistega peab rohkem riidlema, on neil ka halvem tuju. See omakorda pärsib õpetaja eduelamust. Kokkuvõttes võib selline suletud negativistlik ring vormistuda veidi halvemaks hindeks – eriti kui õpetaja ja õpilane on eri soost. Ja poiss ei jäta oma viha enda teada …
Statistikale tuginevalt langeb ligi 9 protsenti poisse pärast 9. klassi Soome haridussüsteemist välja, mis osutab vähesele koolimeeldivusele. Tüdrukud läbivad üldharidussüsteemi küll poistest sujuvamalt, aga paraku ei saavuta nad pärast kooli enamasti nõnda hiilgavat positsiooni, kui kõrged hinded ennustanuks. Mullola sedastab: tüdrukute suutlikkus ei vormu kapitaliks.
Järeldus paneb mõtlema: Soome haridussüsteemis jäävad nii poiste kui tüdrukute potentsiaalsed võimed välja arendamata. Lühidalt: see ressurss, millega lapsed tulevad kooli, ei leia koolijärgses elus täiel määral kasutamist.
—
Valdkond on oluline: temperament on meil kõigil, nagu ka ettekujutus ideaalsest inimesest. Ideaalid tavaliselt ei kattu, mis koolis võib vormistuda madalamaks hindeks.
Mullola uuringus analüüsiti Soome kooli, Eestis on probleemid üsna sarnased. Ühest uuringust selgus, et meie õpetaja peab probleemseteks äärmuslike temperamendijoontega õpilasi – näiteks kõrge aktiivsus on sama ebasoovitav kui madal (Leino 2009). Seega oleks temperamendipõhist õpetajaharidust hädasti vaja ka meil.
