Eestis tänatakse ja kiidetakse möödaminnes ja mokaotsast – sure enne ära, siis saad au ja kiitust, ütleb kirjanik Jaak Urmet ja kutsub üles kiitma, tunnustama ja tänama elavaid inimesi nii suurte kui ka väikeste heade tegude ees.
Jaak Urmet: Tubli! Aitäh!
2. oktoober 2014, 13:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene on sotsiaalne olend. Lisaks kõigele muule tähendab see, et indiviid vajab kaasindiviididelt tagasisidet, tuge ja tunnustust. See on absoluutne reegel. Meenuvad kohe grotesksed stseenid huumorisarjadest «Tuvikesed» ja «IT-osakond», kus alama astme töötaja näeb vaeva selle nimel, et ülemus teda märkaks. Jah, sina, kes sa neid ridu praegu loed – millal sinu ülemus sind viimati kiitis või tunnustas? Kas meenub? Harv juhus, eks ole?
Aga tee midagi valesti või jäta tegemata, siis pole ülemus sugugi tagasisidega kitsi... Ja kujuta nüüd ette, kuidas oleks, kui ühel päeval tuleks ülemus su laua juurde ja ütleks: «See, mida sa tegid, on lihtsalt võrratu! Tubli! Aitäh!» Mõtted uue töökoha otsimisest jääksid paariks järgmiseks nädalaks igatahes soiku.
Kiidetud, tunnustatud, tänatud saamise vajadus ei kehti ainult alluva-ülemuse liinis, see, nagu ütlesin, on absoluutne reegel. See kehtib kõikjal. See kehtib kodus. Naine tegi suurepärase kartulisalati? Mees tegi köögi puhtaks? Laps koristas ilusti toa ära? See ei ole väärt medalit, aga märkamist ometi.
Ükski positiivne tegu ei ole nii enesestmõistetav, et selle peaks tähelepanuta jätma. See reegel kehtib ka tänaval, ühissõidukis ja mujal avalikus ruumis. See reegel kehtib ka ühiskonnas kõige laiemalt. Avalikkus, see tähendab meie kõik peame pidevalt tunnustama neid, kes on hakkama saanud millegi olulisega. Kes on saavutanud mingeid tulemusi, mis muudavad kõigi meie elu paremaks või ilusamaks või huvitavamaks. Ja mitte ainult ümmarguse tähtpäeva täitudes, vaid pidevalt.
Ja kõike seda enne kõnealuse isiku surma. «Selleks, et sind Eestis tunnustataks, pead enne ära surema,» on kibe tõde, mis tõuseb päevakorda taas ja taas. Nüüd viimati Jaak Joala puhul. Mees elas kogu Eesti Vabariigi aja põhimõtteliselt täielikus unustuses, kui mitte põlu all ja siseemigratsioonis, olles taandatud Kremli Ööbikuks, kes lõõritas Venemaal rahvahulkadele magusat estraadi – ja nüüd, pärast tema surma, ei taha ülivõrded ja pisarad vaibuda! Kus see kõik enne oli?! Kus see oli siis, kui inimene veel elas ja oleks saanud vahest neist sõnadest jõudu ja tuge, et veidi veel edasi elada? Kas meie, eestlased, oleme rahvas, kes armastab ja väärtustab surnuid (hukkunuid, langenuid jne) rohkem kui elavaid? Jah, kahjuks küll. Kõiki mälestamispäevi ei jõugi ära mälestada ja leinaseisakuid ära seista, muidu jääks töö tegemata ja uni magamata, tänatakse ja kiidetakse aga möödaminnes ja mokaotsast. Sure enne ära, siis saad au ja kiitust!
Teise suure eesti muusiku, Gunnar Grapsiga oli sama lugu. Kui mees paar päeva enne surma oma viimase kontserdi andis, oli publikuks ainult paar purjus soome turisti. Surmapäeva hommikul aga hakkas igast torust kosena voolama paatoslikku nekroloogi, kui tähtis ja kui suur muusik Graps ikka oli.
Iga õige staar ütleks selle peale: «Kui neid enne ei olnud, siis nüüd ka pistke oma ilusad sõnad endale... Nüüd on hilja, nüüd on mul ükskõik.»
Mina ütleks samuti, ehkki ma ei ole staar, vaid kõigest kirjanik. Ja surnutel on ilusatest sõnadest tõesti ükskõik. Neid on vaja siis, kui inimene veel elab.
Siirad, isiklikud, vahetud tänusõnad võivad olla võimas – kuigi mitte igavene – kütus mootorile, mis muidu köhib ja turtsub sapist ja kibestumisest. Need võivad mõjutada lausa füsioloogiliselt! Ja need ei peagi olema väljaöeldud sõnad, piisab isegi väikesest tähelepanuavaldusest.
Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas ma kunagi, kümmekond aastat tagasi ajalehes toimetaja olles, küsisin arvustust ühelt ajaloolaselt ja kuidas tema vastas, et suur aitäh selle küsimise eest – ta oli just infarktist taastumas ja selles raskes seisukorras, kus vaimsel enesetundel on suur tähtsus, oli minu pöördumine signaal, et maailmal on teda ikka tarvis.
Arstid kuulutavad ühe sügavamalt tõrre põhjast, et eesti mehi murravad alkoholism ja ületöötamine. Aga kui suur osa selles, et paljud eesti mehed ei jõua välja isegi pensioniikka, on elul pideva tänamatuse ja tähelepanematuse õhkkonnas?
Õlakehitus, loobumine, resignatsioon, kibestumus, pettumus, hasardi kadumine, ideaalidest loobumine – kõik see «ainult vaimne» on minu arvates tervisele palju ohtlikum kui mõõdukas alkoholitarbimine. Räägime liiklus-, uppumis- ja tulesurmadest, tööõnnetustest, suremusest selle või tolle haiguse tagajärjel – aga tegelikult peaksime rääkima ka sellest, kui palju elujõudu hävitab tänamatus.
Küsimused nagu «kellele on mind vaja?» või «kes mu tööst ikka midagi peab?» tapavad meid rohkem, kui me arvata oskame. Tegelgem siis selle probleemiga! Selleks ei ole vaja taotleda raha riigieelarvest või arengufondidest. Selleks pole vaja isegi projekti kirjutada. Piisab, et märkame, kui olulised on meie jaoks väga paljud teised inimesed meie ümber, oma tegudega, oma saavutustega, ja julgeme neid selle eest tänada.
Ma teen otsa lahti, näitan, kuidas see võiks välja näha. Olen juba ammu tahtnud kuidagi oma imetlust välja näidata ja tänu väljendada muuhulgas järgmistele eesti – praegu elavatele – suurkujudele. Aitäh, Jaan Rannap, su raamatud on olnud alati minu lemmikute hulgas! Aitäh, Hannaliisa Uusma, ükskõik, kuidas teha edetabel kõigi aegade parimaist eesti lauljannadest, sina oled koos Heli Läätse ja Kare Kauksiga alati selle tipus!
Heli Lääts ja Kare Kauks, ka teile aitäh! Aitäh, Contra, sina oled läbi eesti kirjanduse ajaloo üks kõige rohkem keele rikkusi ja võimalusi vallanud kirjanik, ammendamatu ohoo-elamuste ja inspiratsiooni allikas! Aitäh, Marja-Liisa Plats, üks minu lemmikkunstnikest! Aitäh, Tõnu Trubetsky ja Allan Vainola, te olete imeline ja kordumatu ajajärk eesti muusika ajaloos! Aitäh, Lembit Ulfsak, teie meisterlikkus loob elamusi, mis püsivad veel kaua pärast teatrist lahkumist või filmi vaatamist! Aitäh, Andrus Kivirähk, iga mu laupäev algab sinu essee lugemisega, ja nüüd tuli ka tahtmine võtta jälle üks su näidendiraamat lugemiseks, kohe, kui selle kirjatüki ära saadan, teengi seda!
Aitäh... Seda nimekirja võiksin jätkata kaua ja kaua. Kuidas küll saaksin ära tänada kõik need, keda tahaksin! Ei tea! Aga ma jätkan võimaluste otsimist ja nende realiseerimist. Jagatud rõõm on kaks korda suurem rõõm, samuti öeldud tänu.
Tänagem ja tunnustagem nüüd kohe ja pidevalt neid, kes on üldtuntud isikud ja kelle surmale järgnevad teemaõhtud riigitelevisioonis, tänagem ja tunnustagem neid, kes seda ei ole, tänagem ja tunnustagem neid, kelle nimegi me ei tea.
Mitte ainult üks tore bussijuht ei tee iga päev meie ümber midagi heakskiitu väärivat, vaid suur-suur hulk inimesi. Kas just praegu lõpetasid kohvikus maitsva lõunasöögi? Siis saada kindlasti tänusõnad kööki kokale, nii tuleb järgmine kord veelgi maitsvam!
Ja lõpuks, kui oled kõiki neid tänanud ja öelnud «tubli!», siis tuleb sama teha ka endaga. Kiita, tunnustada ja tänada tuleb ka ennast – kui vähegi põhjust. Sest esiteks jääbki enesekiitus liiga tihti ainsaks kiituseks. Ja teiseks: sina ju tead kõige paremini, mis vaeva sa kõike pidid nägema ja läbi mille teed murdma! Nii et kui vähegi põhjust, vaata endale mõttes otsa ja ütle: tubli! Ma olin ka täna täitsa tubli! Nii hoida! Saagu nii ja tehtagu nii. Ja nüüd hakkan Kivirähki lugema.