Kas riigieelarvet tuleb kohe kärpida, kui majandus ei kasva oodatud kiirusega? Sven Kirsipuu rahandusministeeriumist kirjutab, et seos majanduskasvu ja riigi tulude vahel pole üksühene.
Sven Kirsipuu: SKT ja kärpekirves
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On korduvalt kuulda olnud, et kuna majanduskasv kängub, tuleks kiirelt mõelda negatiivsele lisaeelarvele. Kas see on nii või tõlgendatakse riigi rahanduse ja eelarvepoliitika seoseid majanduse arenguga meelevaldselt? Vastamiseks tuleb peatuda kahel teemal. Esiteks, milline on üldse seos sisemajanduse kogutoodangu (SKT) ja riigi tulubaasi vahel, ning teiseks, milline oleks adekvaatne eelarvepoliitiline vastus oodatust tagasihoidlikuma majanduskasvu korral.
SKT muutus on kõige üldisem majandusaktiivsuse näitaja ja annab seetõttu üsna vähe informatsiooni riigieelarve kohta järelduste tegemiseks. Vähemalt lühiajaliselt võivad käärid SKT ja eelarvetulu muutuse vahel olla märkimisväärsed ning käesolev aasta on selle tõestuse musternäidis.
Kõigepealt tuleb mõista, et üle 80 protsendi eelarvetulust andvat maksutulusid mõjutavad hinnamuutused. Seega võib SKT reaalkasvu kui hinnatõusu mitte arvestava indikaatori kohe panna teise sahtlisse ja püüda midagi järeldada SKT nominaalkasvu põhjal. Ent ka see näitaja ei sobi hästi järelduste tegemiseks. Tööjõumaksude laekumine sõltub keskmise palga ja hõive arengust, tarbimismaksud sisenõudlusest ja jaemüügist. Kuigi SKT nominaalne muutus võiks teoreetiliselt näidata midagi ka nende makromajanduslike muutujate kohta, on lühemas perspektiivis näha olulisi lahknevusi.
Kui lähtuda rahandusministeeriumi suvisest majandusprognoosist, siis SKT reaalkasvu väljavaated on selleks aastaks eelkõige väliskeskkonna nõrkuse tõttu kahanenud 0,5 protsendini ja nominaalkasv on kolm protsenti.
Minnes detailidesse, näeme, et sellisele majanduskasvule vastab tervelt 6,5-protsendiline palgaväljamaksete ja ligi 5-protsendiline tarbimiskomponentide kasv, mis toob meid lähemale eelarvereaalsusele. Sääraseid vastuolusid põhjustab eelkõige välis- ja sisenõudluse trendide erinevus, mis võib küll viitajaga ühtlustuda ja mingil hetkel ka maksutulu tugevamalt mõjutama hakata, kuid seni seda märgata pole.
Kui lisada esimese kaheksa kuu maksulaekumiste 7,3-protsendiline kasv, saame rääkida veel ühest tegurist, mis eelarvet võrreldes üldiste makroarengutega mõjutab. Nimelt tuleb maksud kokku koguda – märksõna on võitlus varimajandusega. Olles edukad salaturu vähendamisel, on võimalik maksumäärasid tõstmata eelarvelaekumisi kasvatada, ja seda sõltumata makroväljavaadete muutumisest.
Rahandusministeerium on SKT kasvu võrreldes kevadega küll oluliselt allapoole korrigeerinud, kuid detailsemate näitajate ja seniste maksulaekumiste põhjal on oodata maksude ülelaekumist. See muudab ettepanekud negatiivse lisaeelarve kohta ennatlikuks, kuid küsimus võimalikest eelarvekärbetest on fundamentaalsem. See toobki meid sujuvalt küsimuseni: kuidas peaks üldse eelarvepoliitiliselt reageerima, kui maksude alalaekumine mingil hetkel tõsiasjaks muutub?
Üldiselt viitab maksutulu planeeritust oluliselt tagasihoidlikum tase majanduskeskkonna väljavaadete nõrgenemisele.
Meenutades eelarvepoliitika eesmärki makromajanduse arengut tasakaalustada, ei peaks riik tegelikult majanduskriisist taastumise perioodil eelarvekärbetega kiirustama. Veelgi enam, sellises olukorras on tavapärane ja mõistlik hoopis ajutine kogukulude kasv, sest automaatsed stabilisaatorid näiteks töötutoetuste näol mõjutavad eelarvet kärbetele vastupidises suunas.
Tsüklilist paindlikkust toetab ka riigieelarve seaduses sisalduv struktuurse eelarvetasakaalu reegel, mis lubab mõistlikkuse piires ja majandustsükli negatiivses faasis eelarve nominaalsesse puudujääki lasta – mida sügavam on langusfaas, seda suuremasse puudujääki. Samas on loomulikult oluline vältida likviidsusprobleeme ja nimetatud fiskaalreegel tagab parematel aastatel jällegi reserve kasvatava nominaalse ülejäägi.
Kokkuvõttes kehtib põhimõte mitte elada üle oma võimete või tuleviku arvel ka riigi rahakoti puhul, kuid lähtudes eespool märgitud eelarvepoliitilistest eesmärkidest, tuleb seda põhimõtet järgida kogu majandustsükli ulatust silmas pidades. Märksõnadeks on seega paindlikkus ja tasakaalukus. Samas on selge, et sõltumata «suurest pildist» peavad teatud kululiigid vastama ka üldistele trendidele majanduses – riigiasutuste palgafondi tõus ei peaks ületama riigi keskmist, majandamiskulu kasv peaks olema vastavuses üldiste inflatsiooniarengutega ja vastavaid korrektuure tuleb teha jooksvalt ja operatiivselt.
Selliseid põhimõtteid iga-aastases eelarvetsüklis kindlasti ka jälgitakse, kuid pelgalt SKT kasvunäitajate muutusi märgates tasuks ilmselt kärpekirves siiski taskusse jätta ja riigi rahanduse tervist esmalt põhjalikumalt hinnata.
Autor on rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja asetäitja.