Pierre Vaux: Venemaa kaugjuhitav sõda

Pierre Vaux Foto: Erakogu

Provokatsioonid, käsilased ja usutav valetamine – need on viisid, mille abil Kreml oma osalust Ukraina kriisis eitab, kirjutab Interpreteri ajakirjanik Pierre Vaux.

Venemaa sõjavägi ja luure on olnud juba kuid aktiivselt segatud Ida-Ukraina konflikti, nagu on kinnitanud Ühendriigid ja Euroopa Liit, rääkimata Ukraina võimudest. Kuid tõendeid, mis selgelt seoksid Venemaa valitsuse otsese sekkumisega teisel pool piiri, on olnud üsna raske hankida, sest Vladimir Putin on vähemalt seni eelistanud pidada naaberriigi territooriumil “erilist sõda”, millel on kõigiti maskirovka tunnused. Maskirovka kujutab endast Nõukogude sõjalises doktriinis kasutusele võetud maskeerimise ehk eitamise ja petmise kontseptsiooni. Maskirovka peamised tunnused on usutava eitamise võimalus, jõudude varjamine, desinformatsioon ning pettestruktuurid, mis kõik peavad vastast segadusse ajama ning takistama sündmusi ette aimata ja neile reageerida.

Ukraina praeguse kriisi üks tähtsamaid osiseid ongi olnud Kremli võimalus usutavalt eitada oma osalust selge agressiooni, sekkumise ja sissetungi tingimustes. Ilma selleta muutuksid haavatavaks diplomaatilised ja majanduslikud sidemed, millest sõltub Venemaa võime maailmas mõju avaldada. Eriti oluline on see Euroopa riikide suhtes, mis kõhklevad tõsiselt, kas tasub ohverdada oma ärihuve ja gaasitarneid.

Need suhted oleksid sattunud palju suuremasse ohtu, kui Venemaa oleks tunginud Ukrainasse otseselt tähistatud sõjaliste üksustega. Saates Krimmi eraldusmärkideta sõjaväelasi ja eitades igasuguste Venemaa sõjajõudude sealviibimist kuni operatsiooni lõpuni jättis Vladimir Putin endale nii hädavajaliku tegutsemisruumi, mis lubas tal säilitada hea näo. Ükski riigijuht ei soovi soodsast võimalusest ilma jääda, kui ta pole selleks tingimata sunnitud. Sissetungi Krimmi käsitlesid Euroopa ja Ameerika diplomaadid alles tulevase stsenaariumina veel tükk aega pärast seda, kui oli selge - 24 tundi pärast “väikeste roheliste mehikeste” jõudmist lennuväljadele ja haldushoonetesse -, et Venemaa on alustanud sõjalist sissetungi suveräänse Euroopa riigi territooriumile.

Teadmine, et vastasel on vähe või üldse mitte huvi sõjategevuse vastu, tähendab seda, et agressor peab ainult oskama anda neile võimaluse mingil määral oma nägu säilitada. Seda katsetati edukalt ja traagiliste tagajärgedega Süürias, mille puhul Putin ja Assad andsid sõjast tüdinud ja huvitule Läänele võimaluse taganeda sõjategevusest põhimõtteliselt tühise triumfiga, mida kujutas kokkulepe Süüriast välja viia ja hävitada keemiarelvaarsenal (mis ei peatanud ei tapmist tavapäraste ega ka, nagu näitab kloorimürskude kasutamine viimasel ajal, keemiliste relvadega).

Mõistagi, kui Lääne sõjategevus kujutas endast vaevu tõsiselt mõeldud ähvardust Assadi režiimi vastu, siis Lääne sõjategevus Venemaa vastu on lausa absurd. Säilitades minimaalse usutava eitamise taseme, eemaldadessõjaväevormidelteraldusmärgid, käskides sõduritel mitte kellelegi öelda, kust nad on tulnud (midanadometimõnikordtegid) ja eitades korduvalt kõike, ise samal ajal käbekähku tegutsedes, suutis Putin Krimmi täielikult okupeerida ja annekteerida juba siis, kui diplomaatiamasina kohmakad hammasrattad alles üritasid välja töötada kooskõlastatavat, aga siiski piisavalt taktitundelist vastust. Nähes seejärel, et NATO ei kavatse alustada Sevastopoli ründamist selle Ukraina nimel tagasivallutamiseks, tundis Putin end juba piisavalt kindlana, et möönda Venemaa vägede osalemist.

Olukord Lõuna- ja Ida-Ukrainas on siiski palju keerulisem ning nõuab seepärast palju suuremat usutava eitamise taset. Sellel on hulk põhjusi: territoorium on palju suurem kui Krimmi poolsaar; Venemaa toetus elanike seas ei ole nii suur; piirkonnas pole suuri Venemaa sõjaväebaase, kust alustada operatsioone ja teeselda samal ajal, et nad tegelevad ainult ettenähtud asjadega.

Pelgalt sõjaväelaste identiteedi varjamise asemel on Kreml oma operatsioone korraldanud nii, et neid saaks esitada iseseisvate rühmituste sammudena, kelle huvid lihtsalt juhtuvad kokku langema Venemaa valitsuse omadega. Niisugused näiliselt iseseisvad toimijad tegutsevad nii poliitilisel kui ka operatiivsel tasandil.

Eriti selgelt on separatistlike rühmitustega olnud viimasel ajal seotud kolm Venemaa poliitikut. Kaks neist, Aleksandr Barkašov ja Vladimir Žirinovski, on Venemaa paremäärmuslike parteide juhid. Kolmas, Ramzan Kadõrov, on Putini käsilasest diktaator, kes valitseb jõhkralt kunagi iseseisvusmeelse ja nüüd rängalt represseeritud Tšetšeenia üle.

Žirinovski kohatult Venemaa Liberaademokraatliku Partei (VLDP) nime kandev organisatsioon, mis on tegelikkuses rassistlik paremäärmuslik seltskond, millel on olnud oma osa opositsiooni taltsutamisel riigiduumas, on olnud Ukraina kriisi nähtavalt segatud algusest peale. Just selle partei aseesimees Leonid Slutski, kes on ühtlasi riigiduuma SRÜ asjade, kaasmaalastega suhtlemise ja Euraasia lõimumise komisjoni esimees, hoiatas:

Ma arvan, et mis tahes provokatsioonide puhul Ukraina ida- ja lõunaosa ja Krimmi Vabariigi elanike vastu võtame me vajalikke meetmeid.

Hoiatused “provokatsioonide” eest ja ähvardused

Jutud “provokatsioonidest” on kõlanud järjepidevalt Putini perifeersemate suuvoodrite hoiatustes ja ähvardustes. Veebruari alguse intervjuustelekanalileAl-Jazeerahoiatas Venemaa riikliku strateegia nõukogu kaasesimees ja Vladimir Putini endine nõunik Sergei Markov vaatajaid võimalike “provokatsioonide” eest Ukrainas Sotši olümpiamängude ajal:

„Minu suurim mure Sotši julgeoleku asjus [...] on teatav võimalus, et keegi soovib korraldada Ukrainas veresauna või provokatsiooni.“

Seejärel väitis ta, et 2008. aasta sõja Gruusiaga põhjustas kellegi “organiseeritud verevalamine” Gruusia sõjaväe ja “Venemaa rahuvalvajate” vahel piirialal. Varasemates avaldustes oli ta väitnud, et lava taga tõmbas niite Dick Cheney, kuid seekord ei maininud ta teda ei seoses Lõuna-Osseetia ega Ukrainaga:

„Ma arvan, et praegu valitseb suur oht, et seesama võidakse korraldada, verevalamine Ukraina tänavatel samadel põhjustel … See on mu tõeline mure ja ma soovin küsida Lääne poliitikutelt, kas nad teavad, et selline verevalamine või provokatsioon on juba ilmumas Ukraina tänavatele, metroodesse, bussidesse, see on äärmiselt ohtlik olukord.“

Ukrainas kahtlustavad paljud, et Kreml ise korraldab niisuguseid “provokatsioone”. Maidani protestide ajal arvati nii Ukrainas kui ka kaugemal, et tegelikult seisid röövimiste, piinamiste ja mõrvade taga Venemaa julgeolekuteenistused. Samuti peljati vägivaldseid provokatsioone, mida võivad opositsiooni maine kahjustamiseks korraldada valitsusmeelsed “tituškad”1 või salapärased “Narnia” aktivistid, kes ilmusid välja, kuulivestid seljas, ründasid militsionääre ning hõivasid ja rüüstasid Kiievi linnavalitsust pärast seda, kui Svoboda ja teised aktivistid olid sealt lahkunud.

Juba 2004. aastal presidendivalimiste ajal väideti, et Kreml tarvitab neonatsidest provokaatoreid Ukraina opositsiooni diskrediteerimiseks. Ida-Euroopa paremäärmuslike liikumiste asjatundja Anton Šehhovtsov kirjutas oma ajaveebis põhjalikult Venemaa katsetest märgistada Ukraina opositsiooni neonatsidena. Muu hulgas käsitles ta marssi, mille fašistlik Ukraina Rahvusassamblee korraldas 2004. aastal Viktor Juštšenko presidendikampaania toetuseks:

Toonase UNA-UNSO juhi Andri Škili väitel korraldas kogu ürituse Viktor Medvedtšuk, toonane presidendi (Leonid Kutšma) administratsiooni ülem, kes oli hiljem seotud valimispettusega Venemaa-meelse Janukovõtši kasuks, mis käivitas oranži revolutsiooni. Medvedtšuki tunti (ja tuntakse seniajani) ka isiklike sidemete poolest Vladimir Putiniga, kes on Medvedtšuki tütre ristiisa.

Kremli liinist kinni pidades ähvardas Putini nõunik Sergei Glazjev, kes tegeleb suhetega Ukrainaga, Venemaa sammudega vastukaaluks tema meelest selgele Lääne sekkumisele, tsiteerides nii Venemaa kui ka Ühendriikide 1994. aasta Budapesti memorandumiga võetud kohustust säilitada Ukraina suveräänsus:

Ja see, mida ameeriklased nüüd üritavad, ühepoolselt ja jõhkralt sekkudes Ukraina siseasjadesse, on selle lepingu selge rikkumine. See leping näeb ette kollektiivseid garantiisid ja kollektiivset tegutsemist.

Samas intervjuus väljaandele Kommersant-Ukraina väitis ta, et USA saadab “mässajatele” raha ja relvi.

Neli kuud hiljem tagasi vaadates on väited, et USA organiseerib ja relvastab Ukrainas mässulisi, jultunud katse ähmastada pilti ajal, mil Venemaa valmistus ise just sedasama tegema. Kuid veelgi varem, juba 2013. aasta septembris, andis Glazjev väga selgelt mõista Venemaa kavatsustest juhul, kui Ukrainaga peaksid tekkima erimeelsused. Glazjev hoiatas, et kui Ukraina liigub ELi suunas ja venekeelne elanikkond seisab sellele vastu, on Venemaa “juriidiliselt kohustatud neid toetama”.

Paremäärmuslaste toetus separatistidele

Vladimir Žirinovski ise viibis Krimmi hõivamise ajal Venemaa poolt Simferopolis. Kagu-Ukraina kriisi ajal tuli ta 6. mail avalikkuse ette, teatades, etsaadabsoomusautoTigr, millele on kirjutatud partei lühend, Luganski separatistidele. Sõjaväevormis Žirinovski lubas samuti anda tasuta Volga “sõdurile, ohvitserile või kodanikule, kes esimesena mingil hetkel murrab läbi Kiievisse ja heiskab Ülemraada hoonele Vene lipu.”

Mõni aeg hiljem filmisBBCseparatistideõppelaagrikohallehvivatVLDPlippu. Adam Kenyon märkis, et nende separatistide juht Aleksei Moskovoi oli äsja naasnud “kohtumiselt ametiisikutega Moskvas”.

Möödunud nädalal nähti, kuidas Žirinovski võtab Moskvas oma kabinetis vastu “Donetski Rahvavabariigi Ülemnõukogu” isehakanud esimehe Deniss Pušilini.

Veel üht Venemaa paremäärmuslast, neonatsliku liikumise Venemaa Rahvusliku Ühtsus juhti Aleksandr Barkašovi, on seotud separatistide tegevusega.

Separatistide Donetski oblasti “rahvakuberner” Pavel Gubarev kuulus barkašovlaste sekka ning teda on pildistatud ja filmitud Venemaa Rahvusliku Ühtsuse üritustel nii Valgevenes kui ka Venemaal.

7. mail, päev pärast Žirinovski avalikku etteastet, avaldas Ukraina julgeolekuteenistus (SBU) helifaili, milles pealt kuulatud telefonikõnes rääkivat Barkašov Moskvas ja Dmõtro Boitsov Donetskis, keda nimetati üheks “Donbassi registreerimata õigeusuorganisatsiooni juhiks”. Kõne ajal jagas Barkašov Boitsovile juhiseid, kuidas võltsida valimisi, mille pärast separatistid muret tundsid:

Boitsov: Väed saabuvad … Donetsk ei suuda vastu panna.

Kui meid ei aidata, kui Venemaa ei saada oma vägesid, oleme perses. Ma jätan üheteistkümnendaks kavandatud referendumi ära, sest seda ei saa pidada. Me ei saa seda seaduslikult pidada, kuni need pederastid siin on.

Barkašov: Dima, Dima, Dima, sa ei saa seda mingil juhul ära jätta. See tähendaks, et sa lasid end ära hirmutada.

Boitsov: Ei, me ei tunne mingit hirmu. Me ei saa lihtsalt seda pidada, me ei ole valmis.

Barkašov: Dima, sa lihtsalt pane kirja, mida vaja. Kirjuta, et midagi üheksakümmend üheksa protsenti … Mis, te kavatsete hakata ringi käima ja pabereid koguma? Täitsa lolliks olete läinud, või, raisk? Unusta ära, persse kõik…

Boitsov: Ahaa, sain aru.

Barkašov: Kirjuta üheksakümmend üheksa protsenti … ei, mitte üheksakümmend üheksa, pane, et kaheksakümmend üheksa protsenti hääletas Donetski vabariigi poolt. Ja kõik, persse sellega.

Kõnes tuleb jutuks ka Žirinovski, kui Barkašov väljendab pahameelt tema meelest Kremli tegevusetuse üle:

Barkašov: Mina kirjutasin esimesena presidendile, siis Žirik [Žirinovski]; Zjuganov … Lõpuks rääkisid kõik televisioonis, isegi Kadõrov õhtul …

Boitsov: Kõik keeravad talle selja, Venemaa, Ukraina, Valgevene, kui ta ei aita.

Barkašov: Mida perset see meie t***stanud president veel ootab? T**a teda teab … Inimesed juba ootavad ja on rahulolematud. Nad sõimavad teda, aga mina ju ei saa seda endale lubada, saad aru, teda sõimata ja …

Boitsov: Jajah, muidugi, see on jama.

Sellesse kõnesse tuleb muidugi ettevaatusega suhtuda. Võimalik, et Barkašovi kõrvalejäämine Kremli asjadest ja sellest tingitud masendus on siiras. Ta on poliitilises mõttes palju marginaalsem kui Žirinovski, kellega ka Putin on heal meelel end koos näidanud ja kelle rahvuslikke ideid on president mõnikord avalikulttoetanud. Sama võimalik on, et see lekitati SBU-le teadlikult või, mis valmistab veel rohkem muret, mõni SBU töötaja abistab Venemaad desinformatsiooni levitamisel. SBU endine avalike suhete osakonna ülem Stanisval Retšinski sõnasjaanuaris:

Juba rohkem kui üks allikas on rääkinud, et SBU-s istuvad FSB “spetsialistid”.

Pole tõenäoline, et FSB oleks pärast Janukovõtši kukutamist kaotanud kogu mõju SBU üle. Aprillis arvas SBU vastuluureosakonna kõrgem ametiisik Vitali Naida, et just Venemaa agentide laiaulatuslik võrk seisis SBU meeskonna lõksulangemise taga Semenivkas Slovjanski lähedal.

Ukraina separatistid on samuti saanud innukalt toetust ja nõuandeid Venemaa rahvuslaste ideoloogilt Aleksandr Duginilt, kes on peamine “eurasianismi” propageerija ja annab sageli nõu Putinile. 9. aprillil kirjutas Dugin oma Facebooki seinale järgmise sõnumi:

Me peame neid sündmusi sõjaliseks anneksiooniks Donetski Rahvavabariigi rahva vastu ja kutsume kõiki oma toetajaid ja maakaitseväelasi kogunemispunkti Rahvusnõukogu hoones üleüldiseks mobiliseerimiseks ja meie positsioonide kaitsmiseks valmistumiseks.

KÕIK RAHVUSNÕUKOGU HOONESSE! KÕIK DONETSKI RAHVAVABARIIGI KAITSELE!

Samuti olevat Dugin telefonitsi nõustanud Gubarevi abikaasa tJekaterinat ajal, mil “rahvakuberner” oli vahistatud.

Kremlile oleks äärmiselt kasulik, kui Venemaa toetust separatistidele ei peetaks mitte riigi juhtkonnast lähtuvaks, vaid ühiskonna äärealadel tegutsevate neonatsiode või romantiliste rahvulaste ettevõtmiseks. Need võiksid tegutseda täiesti omapäi, mis jätab Putini käed määrimata.

Loomulikult ei ole Kremlil vaja niisuguseid gruppe välja mõtlema hakata. Neid leidub niigi separatistide ja Venemaa paremäärmuslaste seas, kes on juba ammu lootnud head võimalust osaleda isamaalises sõjas. Mõnel juhul õnnestub valitsusel peaaegu jättagi mulje enda täielikult kõrvalejäämisest. Raha ei pärine kahtlemata ainuüksi Kremlist. Venemaa miljardäri Konstantin Malofejevit, kes varem juhtis investeerimisfirmat Marshall Capital, on pärit otseselt seostatud nii Krimmi kui ka Donbassi separatistide tegevusega.

Separatistliku Donetski Rahvavabariigi isehakanud peaminister Aleksandr Borodai on töötanud Malofejevi alluvuses Marshall Capitali konsultandina. Venemaa ajakirjanik Oleg Kašin märgib, et Malofejev on teadaolevalt eraldanud ka miljon dollarit Sevastopoli separatistide “rahvalinnapeale” Aleksei Tšalõile. Venemaa kodanik Borodai oli 1990. aastatel äärmusrahvusliku ajalehe Zavtra toimetaja ning kirjutabsellelejätkuvalt. Samuti asutas ta 2011. aastal koos neostalinistliku antisemiidi Aleksandr Prohhanoviga telekanali Den. Borodai-sugustele inimestele oli selge, miks nad peavad Kagu-Ukraina sündmustes osalema. Nad on ammugi oodanud seda rahvuslikku tõusuhetke, millest on kõnelnud Putin. Kremlil on hõlpus oma käed puhtad hoida, kui sellised tegelased on ise valmis ambrasuurile viskuma. Borodaid on ka pealtkuulatud kõnede kaudu seotud Igor Strelkoviga ehk Igor Girkiniga.

Strelkov on üks kahest kõige kurikuulsamast separatistide juhist kõrvu Igor Bezleriga, keda kutsutakse ka Bes’iks (tõlkes “kurivaim”). Mõlema puhul on SBU kinnitanud, et tegu on GRU (Venemaa sõjaväeluure) töötajatega, kuid sellele on korduvalt vastu väidetud ja toodud ka tõendeid, mis justkui näitavad, et nad on endised või reservi arvatud ohvitserid, kes tegutsevad nüüd omapäi.

Bezler, keda viimati võis näha videos, kus ta viis näiliselt (täiesti võimalik, et tõepoolest vaid näiliselt) täide hukkamise, tutvustas ennast Gorlivka militsionääridele Venemaa alampolkovnikuna. Hiljem nimetas kohalik ajakirjandus teda kas kuritegeliku jõugu juhiks (kes kasutas kattevarjuna matusefirmat) või endiseks Spetsnazi liikmeks, kes nüüd tegutseb turvateenuste pakkujana. 16. aprillil kirjutas Odessa poliitik Oleksi Gontšarenko oma ajaveebis Bezlerist pikemalt. Tema väitel on Bezler endine ohvitser, kes on teeninud nii Afganistanis kui ka Tšetšeenias. Samuti olevat Bezler töötanud matusefirmas ja langevarjurite veteranide organisatsioonis. Kaks päeva hiljem andis SBU tema kohta välja tagaotsimiskuulutuse, milles Bezlerit nimetati GRU agendiks.

Ka Strelkovi, võib-olla tuntuima separatistide juhi kohta on levinud laialdaselt mitmesugust desinformatsiooni. Pärast seda kui SBUnimetastedaGRUohvitseriks, on teda üritatud näidata kui tublisti ekstsentrilist endist ohvitseri, kes kulutab oma päevad sõjalistele taaskehastusüritustele ja unistab monarhia taastamisest. Üks varem tundmatu Vene häkkerite rühm lekitas kahtlusi tekitavalt tema väidetavaid e-kirju.

Lekitatud kirjade seas leidus ka vestlus Strelkovi ja Venemaa ajakirjaniku OlgaKulõginavahel, kellega Strelkovil näib olevat olnud pidev kirjvahetus, mille käigus selgitatakse välja potentsiaalse “vabatahtliku” sobilikkus töötamiseks Strelkovi sõbra Maratiga (arvatavasti Marat Mussin) ihukaitsjana Süürias. See ja teisedki kirjad jätavad mulje, et Strelkovil on kogemusi Jugoslaavia lagunemisele järgnenud sõdades. Siiski võivad need kirjad olla kindla mulje tekitamiseks tublisti redigeeritud või vähemalt hoolikalt valitud. 24. veebruarist 2013 pärit kirjas Strelkovile küsib Kulõgina tema käest: “Kuidas teenistus läheb?” Me võime oletada, et see käib tema töö kohta julgeolekuteenistuses. Strelkov vastab: “Ma lahkun.”

Jah, kõik, aruanne on kirjutatud. Kõik on juba valmis uueks tööks (olen katseajal).

Kui ka lekitatud kirjad jätavad lahtiseks võimaluse, milline see uus, katseajaga töö võib olla (kaasa arvatud jätkuv töötamine riiklikes struktuurides), siis veel vähem on seal otseseid vihjeid seotusele GRUga. Vihjed on tugevad, aga mingit selget tõestust pole ning Kremlile jätab see võimaluse kõike usutavalt eitada. Lekitades liigagi palju materjale avalikkusele (kokku oli kirju üle kolme gigabaidi), suudavad julgeolekuteenistused tekitada mulje peaaegu täielikust läbipaistvusest, maskeerides ometi oma tegelikke tegusid.

On olnud teisigi teateid arvatavate Venemaa agentide vahistamisest SBU poolt. 5. aprillilandis SBU teada, et on piiri ületamisel Luganski oblastis pidanud kinni Venemaa kodaniku Roman Sergejevitš Bannõhhi:

Bannõhh, sündinud 1985, on registreeritud sõjaväeosas nr 13204, mis kuulub GRU (Venemaa Föderatsiooni relvajõudude kindralstaabi luure peadirektoraadi) koosseisu, ning organiseeris ja koordineeris vahetult Venemaa territooriumilt Ukrainas tegutseva sabotaažigrupi tegevust. Nende sügavalt salastatud gruppide eesmärk on kukutada põhiseaduslik kord ja haarata võim, panna toime terrorirünnakuid, õhutada separatismi ja destabiliseerida olukorda meie maa idapiirkondades.

9. aprillil teatas SBU noore venelanna Maria Koleda kinnipidamisest, kes nende sõnul olevat koordineerinud ja osalenud separatistide operatsioonides Mõkolajivis, Hersonis ja Donetskis. Koleda kuuluvat Kremli-meelse noorsooliikumise Rossija Molodaja koosseisu, kirjeldab end sotsiaalvõrgustiku VKontakte koduleheküljel “revolutsionäärina” ning on postitanud mitu fotot, millel poseerib relvadega. Paistab, et Koleda ei kuulunud siiski Venemaa julgeolekuteenistuste koosseisu. SBU kinnitas, et vahistamisel leiti tema juurest “šokipüstol”, mis olevat kohandatud laskmiseks lahingmoonaga, ja “juhised deversioonigruppide ettevalmistamiseks”. Ka agar poseerimine internetis annab mõista, et ta polnud luuraja. Ometi võib vahistamine viidata sellele, et Venemaa julgeolekuteenistused värbavad entusiastlikke vabatahtlikke enda eest tööd tegema, pidades sel moel sõda käsilaste kaudu.

Sama kuu lõpu poole ütles SBU ülem Valentõn Nalõvaitšenko Ülemraada kinnisel istungil, et julgeolekuteenistus on Ida-Ukrainas vahistanud juba üle20 Venemaa agendi. Ukraina riikliku julgeoleku ja riigikaitse nõukogu sekretär Andri Parubi kinnitas ajakirjanduses samuti 23-25 GRU ohvitseri kinnivõtmist. Neist teateist hoolimata ei ole SBU aga seniajani välja käinud selgeid tõendeid.

Kadõrov

Veel üks Venemaa poliitikategelane, keda Kreml on nähtavasti kasutanud vahelülina avalikus Ukraina vastu suunatud agressioonis, on Ramzan Kadõrov. Tšetšeenia diktaator on ähvardanud saata vabatahtlikke ja isegi päris ise minna Kagu-Ukrainasse valitsusvägedega võitlema, samal ajal regulaarselt eitades tšetšeeni võitlejate sealviibimist, ehkki vastupidist on rohkelt väidetud.

Mai lõpul andis endast märku uus separatistide sõjaline jõud, mis võttis ette suuri rünnakuid ja tekitas Ukraina jõududele raskeid kaotusi. Separatistide pataljoni nimi Vostok on sama, mida kandis Venemaa kurikuulus GRU Spetsnazi pataljon, mis koosnes peamiselt tšetšeenidest ning võitles Kaukaasia ja Lõuna-Osseetia sõdades. Pataljon saadeti laiali 2008. aastal pingete tõttu selle ülema Sulim Jamadajevi ja Kadõrovi vahel, millega tolle aasta juunis oli kaasnenud lausarelvastatudkokkupõrge.

Üksuse mehi filmiti Donetskis, kus nad ütlesid ajakirjanikele, et on kadõrovlased Tšetšeeniast. Täiendavaid tõendeid selle kohta andsid teated Tšetšeeniast, mis kõnelesid langenud võitlejate surnukehade kodumaale tagasitoomisest. Piirkonna uudistekanal Kavkazskii Uzel kinnitas, et on saanud andmeid viimastel päevadel Tšetšeeniasse toodud kümnete laipade kohta. Üks kohalik elanik kinnitas neile:

Kui öeldakse, et seal pole ühtegi tšetšeeni, on see räme vale. Viimasel kahel nädalal on sinna saadetud GRU juhtimisel tegutsenud Spetsnazi pataljonide Zapad ja Vostok endisi liikmeid. Samuti on mingeid vabatahtlikke teistest organisatsioonidest. Keegi ei räägi sealsetest kaotustest, aga ma tean, et langenute seas on üks meie rajooni elanik Germentšuki külast, kes toodi eile tagasi Donetskist. Samuti on langenuid Urus-Martanist, Gudermesist ja mujalt.

Üks endine Tšetšeenia iseseisvuslaste valitsuse liige, kes ei tahtnud oma nime avaldada, sõnas samale uudistekanalile:

Tšetšeenide ja teiste Põhja-Kaukaasia rahvaste kasutamine konfliktides, mis puudutavad Venemaa huve, on levinud 1990. aastate algusest. Piisab, kui meenutada sündmusi Mägi-Karabahhis ja Abhaasias, kus võitlesid sellised hiljem tuntuks saanud tšetšeeni välikomandörid nagu Umalt Dašajev, Šamil Bassajev, Ruslan Gelajev ja teised.

Niisuguse avalikult sõnaka ning geograafiliselt ja poliitiliselt eemalseisva tegelase nagu Kadõrovi kasutamine toob Kremlile tulu ka usutava eitamise mõttes: olgu Vostoki liikmed vabatahtlikud või kadõrovlased, ei ole nad igal juhul Moskva otsese kontrolli all (Kadõrovi autonoomia illusioon on Putinile väga kasulik kattevari).

Kuid Venemaa julgeolekuteenistuste asjatundja Mark Galeotti on veendunud, et Vostok tegutseb otseselt Venemaa taktikepi all. Ta ütles väljaandele BusinessInsider:

“See on spetsiifiline Venemaa sõjaväeluure operatsioon,” sõnab Galeotti. “Nemad on selle jõu tekitanud ja selle roll on püüda saavutada teatavat kontrolli olukorra üle. Moskva on hakanud tundma muret, et Ida-Ukrainas süveneb kaos ja sõjapealike võim.”

Vostok on üks Moskva vahendeid dikteeritavate rahutingimuste saavutamisel. Nende roll on “põhimõtteliselt poliitiline”, väidab Galeotti: Vostok on Putini tööriist teiste, vähem distsiplineeritud Venemaa-meelsete aktivistide kontrollimiseks.

Tundub, et on üritatud manipuleerida kogu loo ühe kõige silmatorkavama tõendiga, nimelt laipade tagasiviimisega Venemaa Föderatsiooni pinnale. Umbes samal ajal, kui Kavkazskii Uzel andis teada kirstude toimetamisest Tšetšeeniasse, tegi Aleksandr Borodai ootamatult raadiojaama Ehho Moskvõ ajakirjanikele ettepaneku jälgida oma silmaga veoatutot, mis toimetas surnukehi Donetskist Venemaale. Üks lõik nende reportaažist:

„Päeva lõpul, kui saime kolleegidega hotelli kohvikus õhtulauas kokku, astus meie juurde üks Donetski Rahvavabariigi isehakanud peaministri Aleksandr Borodai kaaskonda kuuluv mees.

Ta ütles, et järgmisel päeval suundub Donetskist Venemaale kahest veoautost koosnev kolonn surnukehadega, ja palus ajakirjanikelt teenet: saata neid piirini. Ta lubas poole tunni pärast teatada, kuhu täpselt nad viiakse ja kes “veost” saadab, ning palus meil siis anda vastuse, kas oleme valmis sõitma. Me olime kuuldust vapustatud.“

See oli esimene tunnistus, et Donbassi lahingutes hukkuvad Venemaa kodanikud.

Ajakirjanikel lubati sõita kolonniga, mille masinad kandsid märget “Veos 200” (Nõukogude ajast pärit sõjaliste ohvrite tähis), kaasa Venemaale. Nende kutsumine äratab kahtlust. Pingutanud kõigest väest väita, et Venemaa pole kuidagi asja segatud, pakkus Borodai, kes õige pisut varem oli tunnistanud tšetšeeni võitlejate viibimist Donetskis, nüüd ajakirjanikele täielikku avameelsust oma võitlejate päritolu kohta. Ajakirjanikele näidati 31 langenust ainult ühe surmatunnistust ja nad ise suutsid veel mõne välja selgitada. Ühe neist, Sergei Ždanovitši kohta öeldakse Ehho Moskvõ reportaažis, et VKontaktes nimetatud teda FSB töötajaks. Leheküljel ei tooda ära täpset viidet ja tundub, et seda väidet ei toeta tegelikult miski. Novaja Gazeta vaidlustaski sama ebakõla alusel terve reportaaži. Väite algupära on teadmata, aga oleks üllatav, kui väga lugupeetav meediakanal Ehho Moskvõ oleks nii olulise detaili lihtsalt välja mõelnud.

Üllatav kutse ja järgnenud segadus Ždanovitšiga lubavad selle taga näha Venemaa julgeolekuteenistuste teadlikku katset võtta halvast olukorrast parim. Ohvrite arv pärast Ukraina rünnakut separatistide vastu Donetski lennuväljal muutis võimatuks eitada paljude võitlejate päritolu. Kuid pakkudes näiliselt läbipaistvat teema käsitlust, ehkki samal ajal ajakirjanikele jagatavat teavet hoolikalt kontrollides ja võib-olla neid teadlikult eksitades, millega nende teave muutunuks kaheldavaks, suutsid “veose 200” organiseerijad olukorra kontrolli alla võtta ja enda kasuks pöörata.

Katsete korral tuua välja konkreetseid tõendeid Venemaa osalemisest on vältimatuks probleemiks asjaolu, et Venemaa väga asjatundlikud luureteenistused ei jäta peaaegu kindlasti selgeid jälgi. Selle asemel tuleb meil tarvitada tõsiselt võetavaid kaudseid tõendeid. Leidub küllaga tõendeid, et Venemaa mängib separatistidega kokku ja õhutab neid tagant, saates peaaegu iga päev üle piiri suures koguses väga kvaliteetset relvastust ja inimesi. Kui just mitte pidada Venemaa föderaalset piiriteenistust (mis tänapäeval allub FSBle) täiesti teenistuskõlbmatuks ning kohalikku politseid ja julgeolekutöötajaid võimetuks märkama suuri relvastatud isikute konvoisid sõjaväemasinates nii tihedalt asustatud ja militariseeritud piirkonnas nagu edelapiir Ukrainaga, on võimatu eitada riigi osalust.

Viimane vahejuhtum, mis rahastamise või logistilise toetuse kõrval osutab Venemaa otsesele sekkumisele, on kolme T-64BV tanki ilmumine Ida-Ukraina Snižne linna 12. juunil. NATO tegi avalduse, millest selgub päris usutavalt, et tegu on Venemaa tankidega, mis toodi laost välja ja saadeti Ukrainasse. Huvitav aspekt selle loo juures on see, et Venemaa Kremli-meelne uudisteportaal politikus.ru, mis on varem levitanud desinformatsiooni, avaldas 9. juunil, kolm päeva enne tankide ilmumist Snižnesse, loo, milles kirjeldati kolme Ukraina T-64 langemist separatistide kätte.

See kerkib esile mitmel põhjusel. Esiteks ei viita teade mingitele allikatele, mainides vaid umbmääraselt “sotsiaalvõrgustike teateid”. Teiseks ei kajastanud seda ükski teine, ei Venemaa ega Ukraina meediaväljaanne. Võiks eeldada, et sellised uudised saavad suure tähelepanu, sest separatistidel pole seni raskerelvastust olnud. Ka Ukraina sõjavägi pole taolistest kaotustest teada andnud. Kolmandaks pole internetis leida olnud teisi teateid sellisest tankide ülevõtmisest. Tavaliselt laadivad separatistid oma saavutustest üles videoid ja fotosid, uhkeldades regulaarselt kätte saadud soomusmasinatega. Neid masinaid on täheldanud ja neist teada andnud samuti kohalikud elanikud ja ajakirjanikud. Jääb mulje, et politikus.ru teate söötsid ette Venemaa agendid juba enne kavandatud operatsiooni, mis nägi ette saata kolm seda tüüpi tanki Ukraina territooriumile. Masinad valiti välja, kuna Ukraina sõjaväes on need laialdaselt kasutusel, aga Venemaa sõjaväes juba maha kantud. Siiski väidab Rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi (IISS) möödunud aasta ülevaade, et Venemaal on sama tüüpi tanke hulganisti laos. Snižnes videole jäädvustatud masinatel puuduvad silmatorkavalt eraldusmärgid, samuti maskeerimismuster, mida kasutavad Ukraina tankid. Ukraina siseministeeriumi nõunik Anton Geraštšenko on avalikult oletanud, et tankid valiti spetsiaalselt välja avaliku arvamuse mõjutamiseks.

Varjatud sõjategevuse ja avaliku hirmutamise ühisosa

Separatistliku liikumise algusnädalatel maa idaosas kõhkles Ukraina sõjavägi otseselt sekkumast kartuse tõttu muuta olukord veel pingelisemaks. Kuid aprilli lõpuks kontrollisid separatistid idas juba suurt maa-ala ja Ukraina sõjavägi alustas terrorivastast operatsiooni (TVO). 23. ja 24. aprilliloli sõjavägi positsioonidel, mis võimaldanuks tagasi vallutada mässuliste peakorteri Slovjanskis. Ent sama päeva videod ja pealtnägijate teated kinnitasid, et Venemaa tankide, meeste ja varustuse konvoid kiirustavad piiri poole. Selle ohu tõttu teatas Ukraina, et peatab TVO vältimaks võimalust, et Venemaa sekkub otseselt. Niisiis võimaldas Venemaa sõjalise jõu avalik oht varjatult Venemaa toetatud vastuhakul kasvada nii tõsiselt, et mai lõpul olid separatistid juba sel määral relvastatud ja varustatud, et suutsid saavutada sõjalisi võite Ukraina julgeolekujõudude vastu. Kui mässajate lüüasaamise oht oli kadunud, tõotas Venemaa taas tõmmata sõjajõud Ukraina piirilt kaugemale.

Viimastel nädalatel on ajakirjandus koondanud tähelepanu märkidele, et Venemaa deeskaleerib konflikti, tõmmates oma väed tagasi ja tunnustades Ukraina presidendivalimisi. Ehkki Venemaa on tõotanud vägesid ära viia kokku kolm korda, täheldas NATO alles mitu päeva (õigupoolest rohkem kui nädal) pärast kolmandat lubadust vähegi olulist vägede vähenemist Ukraina piiril. Koos tõsiasjaga, et Venemaa on tunnustanud Ukraina uue presidendi Petro Porošenko valimist, on see jätnud ajakirjandusele mulje, et Venemaa tunneb huvi kriisi lõpetamise vastu. Selle seisukoha järgi on Venemaa nüüdseks loobunud kavadest tungida Ukrainasse.

Ent samal ajal nende Venemaa sammudega on olukord Ida-Ukrainas tegelikult järsult halvenenud. Pannud vastu mitmele Ukraina sõjaväe katsele hõivata separatistide käes olevaid alasid, ründasid Venemaa toetatud relvastatud isikud mai lõpul Donetski lennuvälja, vallutades selle lühiajaliselt, enne kui Ukraina selle jälle tagasi vallutas (kasutades sealjuures helikopterite ja hävitajate õhulööke). Kõigi hinnangute kohaselt langes neis rünnakutes vähemalt 50 separatisti. Aga nagu eespool öeldud, viidi järgnevatel päevadel Venemaale tagasi 31 kuni 33 surnukeha. Sellest saab järeldada, et enamik langenud separatiste olid Venemaa kodanikud.

Nende sündmuste järel võttis separatistide juhtkonnas sõjalises mõttes võimust pataljon Vostok, mis alustas rünnakuid Ukraina rahvuskaardi baaside ja piirivalvepostide vastu. Rünnakud andsid mässajate käsutusse märkimisväärsel hulgal relvastust, mis veel enam võimaldas usutavalt eitada, nagu relvastaks neid Kreml, ja väita, et nad on lihtsalt hõivanud Ukraina relvi. Samal ajal võimaldasid need võidud separatistidel suunata võitlejaid, relvi, veoautosid ja soomusmasinaid, võib-ollaisegitankeüle piiri ja sel moel sõjaliselt veelgi tugevdada Venemaa-meelset vastuhakku.

14.-16. juunil tugevdas Ukraina sõjavägi siiski terrorivastaseid operatsioone. 16. juuni hommikuks oli senisest jõulisem sõjategevus separatistide vastu suutnud anda Ukrainale tagasi Mariupoli ning ees terendas Luganski tagasivallutamine ja piiri täielik kindlustamine, mis lõiganuks separatistid Venemaast ära. Mässuliste kohale kerkinud uue ohu valguses kinnitasid videod ja pealtnägijate teated Ukraina valitsuse väiteid, et konvoid Venemaa sõjajõududega kiirustavad taas Ukraina piiri suunas. Väidetavalt nädalaid kestnud deeskaleerimise järel reageeris Kreml just hetkel, mil Ida-Ukraina mässulisi ähvardas lüüasaamine, otsese ähvardusega, katsega hirmutada Ukrainat taas oma edukat sõjakäiku peatama hirmu tõttu vallandada Venemaa sõjaline rünnak, mis võiks peaaegu kindlasti lõppeda kaotusega.

Hambuni relvastatud mehed, kellest paljud on Venemaa kodanikud, kes koordineerivad oma rünnakuid ja tegutsevad sõjaliselt tõhusalt, suunates ründeteraviku objektide vastu, mis eeldavad korralikku sõjalist luuret - kõik see kujutab endast veenvat, aga siiski kaudset tõendit, et separatistlikke mässajaid toetab otseselt Venemaa sõjaväeluure. Venemaa valitsuse diplomaatiliste, propagandistlike ja sõjaliste sammude süstemaatiline kattumine Ida-Ukraina sõjalise ja poliitilise tegelikkuse muutumisega viitab minimaalselt sellele, et Venemaa sõjaväeluure koordineerib oma pingutusi Kremli-meelsete separatistidega Ida-Ukraina destabiliseerimiseks ja Venemaa kontrolli süvendamiseks Janukovõtši-järgses Ukrainas.

Ukraina ja Lääs seisavad paraku silmitsi probleemiga, et Putin suudab säilitada oma näo ning seeläbi majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu seni, kuni ta suudab eitada otsest riiklikku sekkumist. Mitmesuguste käsilaste abil ja võimalikult kaua desinformatsiooni levitades ostab Kreml endale aega Ukraina olukorra destabiliseerimiseks punktini, kus Ukraina ei suuda enam tõhusalt Donbassi kontrollida. Teades väga hästi, et Euroopa riigid viivitavad viimse hetkeni, enne kui toovad ohvriks oma majanduslikud huvid (mille ilmekaks näiteks on Prantsusmaa jätkuv dessantlaevade Mistral ehitamine Venemaale ja Suurbritannia kõhklused seada ohtu majandussidemed), võib Putin edasi tegutseda seni, kuni püsib kas või õhkõrn kahtlus, kas operatsiooni kontrollib ikka täiel määral just Vene riik.

Suurema osa artiklist kirjutas Pierre Vaux, märkimisväärse panuse andsid James Miller ja Catherine A. Fitzpatrick.

Lugu ilmus veebiväljaandes The Interpreter 24. juunil.

1 Tituškad said nime võitluskunstide harrastaja Vadõm Tituško järgi, kes ründas 2013. aasta mais ajakirjanikke; üldnimeks muutudes hakkas tähistama raha eest palgatud valitsusmeelseid löömamehi, kes provotseerisid opositsiooni meeleavaldustel vägivalda.