Tuulikud, tuulikud ja veel kord tuulikud ning vahele midagi ka tuumajaamadest ja otsedemokraatiast – see on vist paraku kõik, mis tavavalijale meenub seoses Eestimaa Rohelistega.
Tõnis Saarts: tuuliku-erakonnal pole pärast valimisi enam Toompeale asja
28. mai 2010, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal muidugi on vürtsi lisanud erakonnasisesed noa selgalöömised ja kummastavad juriidilised trikitamised.
Roheliste probleem pole aga mitte niivõrd ühtsuse puudumises, kuivõrd pigem võimetuses kujundada laiapõhjalisemat sõnumit ning kaasa tõmmata mitmekesisemaid valijarühmi. Tuulikute ja otsedemokraatia jutuga valimistel muljetavaldavaid tulemusi ei tee, vähemalt mitte Eesti ühiskonnas.
Kui otse välja öelda, on Eesti selleks lihtsalt veel liialt vaene ühiskond, et siin ainuüksi keskkonnaküsimustest rääkivad erakonnad võiksid ilma teha ning püsima jääda. Nimelt eristavad sotsiaalteadlased ühiskondade väärtuspilti vaadeldes kahte tüüpi ühiskondi: ellujäämisväärtustel põhinevad ühiskonnad ja eneseväljendusväärtustel baseeruva eluhoiakuga ühiskonnad.
Esimeses on inimeste jaoks esmatähtsad materiaalsed väärtused (raha, majanduskasv, turvalisus jne). Teise tüübi puhul aga on inimeste esmavajadused juba rahuldatud, mõeldakse avaramalt ja pigem postmaterialistlikele väärtustele keskendudes: tähtsustatakse puhast keskkonda, muretsetakse demokraatlike osalusvõimaluste edendamise pärast, seistakse vähemuste õiguste eest jne.
Eesti kuulub paraku veel esimesena mainitud tüübi alla. Kuna rohelised rõhuvad ennekõike postmateriaalsetele väärtustele, siis ongi neil seesuguses ülimaterialistlikus ühiskonnas nagu Eesti raske tugevat toetusbaasi kasvatada.
Tihti kõlab siin-seal väiteid, et rohelisel ideoloogial on Eestis suur turg, kuna kõik eestlased ju toetavad rohelist mõtteviisi. Tõsi, roheliste ideede vastu ei julge tänapäeval avalikult tõesti keegi agiteerida, kuid passiivsel heakskiidul ja aktiivsel toetusel on suur vahe.
Erinevad väärtusuuringud on näidanud, et keskkonnaküsimused on Eesti elanike jaoks pigem prioriteetide rea lõpus. Jutud kliima soojenemisest, rohelisest energiast, halvenevast keskkonnaseisundist ei kõneta Eesti inimesi selleks piisavalt, et tekitada ühiskonnas tugevat resonantsi.
Eestimaal ringi käies tundub keskkonnaga kõik ju üsna hästi olevat. Tõsised reostusprobleemid kimbutavad pigem rikkaid suurriike, mitte aga meie «puutumatuid» rabasid ja metsi.
Globaalse soojenemise pärast muretsetakse siinkandis samuti palju vähem kui mujal Euroopas. Isegi kui loodushoiu küsimused Eesti inimestele korda lähevad, siis pigem noogutatakse keskkonnakaitsjatele kaasa seni, kuni viimased kätt riigi või kodaniku niigi kõhna rahakotti ei pista, et oma ettepanekuid ka tegelikult realiseerima hakata.
Sama lugu on otsedemokraatiaga. Enamik valijatest ei teagi, mida see roheliste propageeritud otsedemokraatia endast kujutab. Eestis puudub suuresti ka referendumite traditsioon ning täpsemaid selgitusi, kuidas need demokraatiauuendused meie ühiskonda paremaks muudaksid, pole me roheliste eeskõnelejatelt kuulnud.
Täpselt nagu keskkonnaküsimused, on ka demokraatia ja osalusega seonduv Eesti elanike jaoks prioriteetide pingerea lõpus – küsitluste järgi veelgi tagapool kui keskkonnaprobleemid.
Ma ei väida, et Eestis poleks roheliselt mõtlevaid inimesi. Kindlasti on ja ilmselt ka piisavalt, et anda kokku vajalik viie protsendi künnis, kui nad kõik tõepoolest ka valima tuleksid ja roheliste poolt hääletaksid. Probleem ongi selles, et rohelised, nagu ka teised Eesti parteid, tegutsevad ühiskonnas, kus valijate hääletuskäitumine on kõike muud kui stabiilne ja ennustatav.
Püsiv toetajaskonna tuumik on olemas muidugi kõigil erakondadel, kuid «ujuva» elektoraadi osa, kes hääletab kord ühtmoodi, kord teistmoodi, on samuti märkimisväärne. Seetõttu ei saagi erakonnad endale lubada luksust jääda kõigest nišiparteiks, kes püüab imponeerida vaid ühele kindlale valijarühmale.
Loomulikult tuleb oma omapära säilitada, kuid kaasa peab oskama rääkida väga mitmetes poliitikavaldkondades, et võimalikult paljudele silma jääda ja nii tagalat kindlustada. Viimane ongi olnud roheliste suurim probleem. Nad kordavad vaid paari mantrat: taastuvenergia ja otsedemokraatia.
Milliseid reforme nad aga tahaksid teha Eesti sotsiaalpoliitikas? Kuidas nad suhtuvad vene vähemusse ja millised uued ideed on neil seoses integratsioonipoliitikaga? Miks pole roheliste häält kuulda olnud haldusreformi üle peetud debattidest? Mõni võib nüüd pärida, et milleks seesugused kiuslikud küsimused – rohelised ei peagi ju selliste valdkondadega tegelema, neil on ju keskkond.
Mina aga väidan, et peavad küll, eriti Eestis, kui nad tahavad endale kindlustada võimalikult tugeva valijaskonna, et mitte sattuda seisu, kus paari-kolmeprotsendiline toetuse langus tähendab juba paanikat ja jutte hääbumisest.
Eelmainitud küsimustega tegelevad ka Euroopa rohelised, propageerides liberaalset suhtumist immigrantidesse, toetades multikultuursust, võideldes tulude võrdsema ümberjagamise eest, omades selgeid seisukohti haldusküsimustes, kus rõhutakse detsentraliseeritud valitsemismudeli voorustele, jne.
Saksa rohelised ei saanud viimastel valimistel 11 protsenti häältest mitte niivõrd seetõttu, et rääkisid väga veenvalt valijatele keskkonnariskidest, kuivõrd neil oli kõigile midagi öelda – immigrantidele, kontoriametnikele, põllumeestele…
Ühe-teema-erakond ei paista valijatele piisavalt kompetentsena. Just laiapõhjalisema pädevuse põud saigi rohelistele viimastel valimistel saatuslikuks. Inimesed ei riski valida oma linna/valda juhtima poliitikuid, kes oskavad kõneleda vaid rohelistest katustest. Lisaks oli partei ebaedus süüdi nõrk piirkondlike organisatsioonide võrgustik – polnud ju piisavalt kandiaategi välja panna.
Kui roheliste parteisisesed heitlused on lõppenud, tuleb neil peeglisse vaadata ja küsida, kas jätkata lõdva organisatsiooniga nišiparteina või valida vastupidine strateegia. Kui jäädakse ka edaspidi kitsa ampluaaga n-ö tuuliku-erakonnaks, siis tuleb ka leppida mõttega, et pärast järgmist kevadet neil roosasse majja Toompea nõlval enam asja pole.