Hispaanias on alates 1980. aastast olnud seitse haridusreformi, kuid neist hoolimata pole tulemuslikke muutusi toimunud, ikka on tulemuseks pettumus, sest hariduskvaliteet on teiste riikidega võrreldes halb, kirjutab Tallinna Ülikooli doktorant Juan Carlos Monroy Perez Õpetajate Lehes.
Üldiselt ei erine Hispaania haridussüsteem väga teiste Euroopa riikide omast. see on jagatud tasemeteks nagu ka paljudes teistes riikides: eelkoolide aeg (0–6-aastased), algkool (6–12), põhikool (12–16), keskkool (16–18) ning kõrgharidus (18–24). Enamikul juhtudel on lasteaiad või eelkoolid (Education Infantil) ja algkoolid omavahel kombineeritud ja seega võetakse lapsi sinna juba kolmeaastaselt.
Ühe erinevusena torkab silma, et juba kuuekuused Hispaania lapsed võivad käia lastesõimes või lasteaias. Hispaania on ainus Euroopa Liidu riik, kus peaaegu 100 protsenti 3–5-aastastest käib lasteaias (lasteaed on kooliga ühendatud). Peamine põhjus, miks lapsed on sunnitud nii varakult lasteaias käima, on väga lühike lapsehoolduspuhkus pärast lapse sündi: 16 nädalat emadele ja kaks nädalat isadele.
Teine erinevus, mis torkab silma, on keeleline mitmekesisus hariduspoliitikas. Hispaania konstitutsioon väidab, et haridus Hispaania kuningriigis ei pea olema hispaaniakeelne ei alg-, kesk- ega ülikoolis. Konstitutsioonis seisab, et hariduspoliitikas ei eksisteeri enam keelelist segregatsiooni. Alates 1975. aastast on Hispaanias välja töötatud hästi struktureeritud strateegilised kavad kohalike keelte edendamiseks ja kaitsmiseks. Traditsioonilistes regioonides (comunidades), nagu Baskimaa, Kataloonia ja Galicia, on lubatud kakskeelne haridus – õpetatakse nii kohalikus kui ka hispaania keeles.
Kool kui varjupaik
Samas torkavad hariduses silma ajaloost tulenevad eripärad. Hoolimata Euroopa liberaaldemokraatlikuks kujunemisele 1960. ja 1970. aastatel, mängis Hispaanias hariduselu korraldamisel endiselt suurt rolli katoliku kirik. Seda aega märkisid Franco ideoloogia, traditsiooniline katoliiklus ja tugev distsipliin.
Oli tavaks, et poistele ja tüdrukutele olid eraldi koolid ning poisse õpetasid preestrid ja tüdrukuid nunnad. Kui klassi sisenes musta sutaani riietatud preester, ninal musta ääristusega prillid, tõusti austuse märgiks alati püsti. Õpilastel oli kohustus käia mitu korda nädalas kooli kabelis missal. Hoolimata karmist distsipliinist koolis, olid need pärast Hispaania kodusõda varjupaigaks nälja, vaesuse ja kodutuse eest.
Pärast Franco surma on hariduselus toimunud mitmeid reforme. Esimene haridussüsteemi reform kiideti heaks juba Franco viimase valitsuse perioodil 1970. aastatel. Reform sai nimeks Ley General de Educación ning selle eesmärk oli muuta haridussüsteemi seestpoolt, et leevendada tol ajal tugevalt õhus olnud sotsiaalseid pingeid.
Seaduse järgi võisid poisid ja tüdrukud hakata siis esmakordselt õppima ühes klassis. Kuni selle ajani ei pidanud poisid ja tüdrukud mitte ainult eraldi ruumides õppima, vaid erinevad olid ka ained, mida nad õppisid. Kuni 16. eluaastani pidid tüdrukud õppima kodundusaineid, nagu lapsehoidmine, kokandus, õmblemine jne.
Esimene haridusreform tähendas küll poiste ja tüdrukute koos õppimist, kuid see ei tähendanud siiski veel soolist võrdõiguslikkust. Naiste ja meeste võrdsed võimalused ja vastutus tööelus ning hariduse omandamisel olid veel kaugel. Tolleaegne seadus väitis, et «oleks vale öelda, et naiste võimekus on meeste omaga võrdne kõikidel juhtudel, seda eriti siis, kui elukutse nõuab suurt füüsilist pingutust».
Diktatuurilt demokraatiale
Pärast kindral Franco surma 20. novembril 1975 läks Hispaania rahumeelselt üle diktatuurist demokraatiasse. 6. detsembril 1978 kiideti rahvahääletusel heaks uus konstitutsioon, mis hakkas kehtima sama aasta detsembris. Hariduse seisukohalt oli uuel demokraatlikul põhiseadusel kaks olulist aspekti. Esimene neist oli, et ühtegi isikut ei tohi diskrimineerida soo, rassi ega religiooni tõttu, ning teine oli Hispaania detsentraliseerimise käivitamine. Selle protsessi ehk Transición Española eesmärk oli delegeerida osa riigivõimu kohalikule omavalitsusele.
Seitse haridusreformi 35 aasta jooksul
Hispaanias on alates 1980. aastast olnud koguni seitse haridusreformi. Igaüks neist keerulise nime ja omavahel segadusse ajavalt sarnaste lühenditega: LOGSE, LOCE, LOE ja viimasena LOMCE. Kõige suurem reform toimus aastal 1990, kui uus haridusreform LOGSE pikendas koolikohustust kuni 16. eluaastani. Sama reformiga muudeti ka koolietappe.
Hoolimata nii paljudest reformidest, pole tulemuslikke muutusi toimunud. Ikka on tulemuseks pettumus, sest hariduskvaliteet on teiste riikidega võrreldes halb. Näiteks koolist väljalangenute protsent (25 protsenti) on kaks korda suurem kui Euroopa Liidus ja väga vähesed õpilased on saanud suurepärased tulemused (vaid 3 protsenti).
Vastavalt 2013. aasta OECD aruandele on Hispaania haridus üsna kallis, kooliti ja piirkonniti ebaühtlane ega ole tõhus. Nende puuduste kõrvaldamiseks käivitas Hispaania haridus- ja kultuuriminister José Ignacio Wert põhjaliku haridusreformi, mille eesmärk on parandada tööhõivet. Kuigi praegu parlamendis enamuses olev keskparempoolne Rahvapartei Partido popular kiitis eelmise aasta lõpus haridusreformi seaduse heaks, on suur osa poliitilistest parteidest, ametiühingutest, koolijuhtidest, õpetajatest ja õpilastest selle vastu. Selle uue, senini kõige vastuolulisema haridusreformi, LOMCE muudatused on järgmised.
• Hariduse varasemast suurem tsentraliseerimine – põhiõppeainete sisu, eesmärgid ja hindamiskriteeriumid kehtestab haridusministeerium. Enne tegid peamisi õppevaldkondadega seotud otsuseid autonoomsed kogukonnad, Comunidades Autónomas, kuid nüüd on need riigi pädevuses.
• Uue haridusreformi järgi jääb kogu riigis peamiseks õppevahendite keeleks hispaania keel, ja seda ka niisugustes maakondades nagu Kataloonia, Baskimaa ja Galiitsia, kus hariduse põhikeel on senini olnud kohalik keel.
• Enne pidi Hispaanias keskhariduse saamiseks sooritama mahuka riikliku lõpueksami, mis koosnes kuuest eksamist. Neli kohustuslikku eksamit olid hispaania keel ja kirjandus; võõrkeel; hispaania ajalugu või filosoofia ajalugu ning lisaks kaks eksamit vastavalt erialale, mille õpilane oli valinud. Need eksamid olid ka ülikooli sissesaamise aluseks. Uue seaduse, LOMCE kohaselt tuleb õpilastel teha lõpueksamid ka põhikooli lõpus, et pääseda keskkooli. Ülikooli pääsemiseks tuleb teha peale lõpueksami ülikooli sisseastumiseksam vastavalt erialale, kuhu õppima tahetakse minna.
• Uus seadus annab suurema autonoomia koolide juhtkondadele – juhtkonnal on õigus valida koolipersonali ja ka direktorit. Lapsevanematest, õpetajatest ja õpilastest koosnevate kooli nõukogude otsustamisõigus kahaneb. Nad ei saa enam otsustada eelarvete, projektide ja üliõpilaste vastuvõtutingimuste üle.
• 10. klassi õpilased – kolmandal ESO kursusel, 14-aastasena – saavad otsustada, kas õpivad edasi kesk- või kutsekoolis. Kui õpilasel on halvad õpitulemused, siis on koolil ja vanematel õigus otsustada, kas õpilane on valmis minema kutsekooli. Varem jäid need õpilased, kes edasi ei jõudnud, klassi kordama, ja seda isegi mitmeks aastaks.
• Riigil on edaspidi õigus sekkuda kooli õppemetoodikasse ja majandamisse ning kehtestada koolile sanktsioone, kui selgub, et kooli õpitulemused ei ole head.
• Katoliku religiooni aine osakaal õppekavas suureneb, nii et see on samaväärne teiste põhiainetega.
Hispaania PISA testis
2012. aasta PISA testis osales 510 000 15-aastast õpilast 65 riigist. Hispaania õpilasi oli üle 25 000. Uuringust selgus, et Hispaania tulemused on sama halvad, kui need olid kümne aastat tagasi, OECD riikide seas ollakse keskmisest veidi allpool. Selline katastroofiline tulemus on ka põhjus, miks peaminister Mariano Rajoy valitsus reformid ette võttis.
Asepeaminister Soraya Saenz de Santamaría – tuntud kui range proua – on väitnud, et PISA aruande andmete järgi tuleb Hispaanial teha uus haridusmudel, mille eesmärk on tugevdada eelkõige põhiaineid, nagu matemaatika, lugemine ja teadus. Just nendes ainetes sai Hispaania 2012. aasta maailma edetabelis OECD riikide keskmisest oluliselt madalamad tulemused: matemaatikas 484, lugemises 488 ja loodusteadustes 496 punkti.
Regiooniti on Hispaania tulemused väga erinevad. Madridi õpilased on kogu riigis ühed tublimad lugemises (511 punkti, Eesti 516 punkti, OECD keskmine 496 punkti) ja loodusteadustes.
Hispaania hariduse kitsaskohad
PISA on riigi haridussüsteemi hindamiseks parim vahend. Hispaania valitsuse esindajad on pärast PISA uuringutulemuste avaldamist jõudnud järeldusele, et Hispaania haridussüsteem ei tööta ja seetõttu tuleb läbi viia kriitiline analüüs ja «reform», mille tulemuseks on LOMCE seadus.
Poola ja Portugal on oma suuruse ja geograafilise asukoha mõttes Hispaaniaga võrreldavad riigid ning nende PISA testi tulemused on märkimisväärselt paranenud. See on tänu koolide autonoomiale ja tõsiasjale, et koolidel on suurem õigus oma asjade üle ise otsustada, kuid suurem on ka vastutus.
PISA testist selgus veel, et õpilaste teadmiste tase ei sõltu alati riigi majanduse tasemest. Hispaania panustab haridusse õpilase kohta (6–15-aastaseni) üle 60 000 euro, kuid see ei mõjuta testi tulemusi. PISA tulemused Hispaanias ei ole ka seotud õpetajate nappusega.
Kui Eestis on üks suuremaid probleeme heade õpetajate nappus, siis Hispaanias see nii ei ole – õpetajate palgad on võrreldes teiste riikidega üle keskmise. Probleem ei tule ka innovatsiooni ressurssidest – PISA tulemusest selgus, et Hispaania haridussüsteem toetab innovaatilisi algatusi ja nende tutvustamist koolisüsteemis. Miks ei ole Hispaania õpilaste tulemused siis hoolimata kõigist neist meetmeist väljapaistvad?
Hispaania hariduse, kutseõppe ja ülikoolide riigisekretär Montserrat Gomendio on öelnud, et aastate jooksul «ei ole muutunud haridusmudel, mida tuleks nüüd kindlasti muuta». Praegune haridusmudel on tema hinnangul «pime süsteem, mis ei suuda tuvastada õpilaste probleeme ega anna koolijuhtidele iseseisvust». Tema sõnul on näiteks Poolas koolijuhil palju suurem autonoomia karjäärisüsteemi üle otsustamisel.
OECD analüütik Pablo Zoido on rõhutanud, et õpetajate karjäärivõimalused – õpetajakutse köitvus ja õpetaja enesetäiendamise võimalused – on väga olulised. Parimaid tulemusi saavutavad riigid, kus õpetajad arenevad ja saavad end täiendada kogu oma karjääri jooksul. Tema sõnul ei ole Hispaanias õpetajatel piisavalt mitmekesiseid karjäärivõimalusi.
Madridi koolide PISA tulemused on väga inspireerivad. Kuigi 6,5 miljoni elanikuga Madrid on Hispaanias regioon, mis kulutab haridusele vähem ja kus on suur immigrantide osakaal, näitasid 2009. ja 2012. aasta PISA tulemused, et Hispaania pealinn on saavutanud teiste OECD riikidega võrreldes vägagi kõrge taseme. Mis on edu võti?
Kui vaadata Madridi viimaste aastate hariduspoliitikat, on neid võtmeid kolm: koolide suurem autonoomia, õpetajate enesetäiendamisvõimalused ja koolide säravad arengukavad (lugemise workshop, distsipliin, hispaania-inglise kakskeelsuse koolitunnid jne).
Uus seadus LOMCE jõustus küll juba 3. jaanuaril, kuid haridusreformi rakendatakse järgmisel õppeaastal alg- ja kutsekoolis. Põhikoolis, keskkoolis ning kesk- ja kõrgharidust andvates kutsekoolides rakendatakse reformi 2016/2017. õppeaastast. Tänapäevased riigieksamid kehtivad 2018. aastani.
