Rahvusvaheline koostöö näitab meie kaitsetahet
Juhtkiri: geopoliitiline matemaatika
22. jaanuar 2014, 11:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib küll mõista teatud kriitikat Eesti otsuse suhtes osaleda Euroopa Liidu sõjalisel missioonil Kesk-Aafrika Vabariigis (KAV), kuid ometi on plusse ja miinuseid kaaludes plusse rohkem. Plussi poole peal on väärtused, millest Eesti lähtub: liitlaste toetamine, olukorra parandamine, humanitaarkatastroofi ja genotsiidi ennetamine.
Eesti ei saa endale lubada naivistlikke kaalutlusi «mis see meile annab». Teistsuguse suuruse ja asendi korral võiksime olla sõjaliste missioonide üle otsustamisel palju isepäisemad, kuid seda me muuta ei saa. Riigid on sageli ratsionaalsemad, kui see meiesugustele riikidele meeldiks, geopoliitiline matemaatika arvutab meie kahjuks.
Seepärast peame meie rakendama väärtustepõhist välis- ja julgeolekupoliitikat, näitama oma kaitsetahet ja valmisolekut ning tegema nii palju kaitsealast koostööd kui maailm meile selleks võimalusi pakub. See on meie geopoliitiline matemaatika.
Me oleme end juba näidanud nii Iraagis kui Afganistanis. Ent oleks lühinägelik piirduda ainult ameeriklaste pakutava sõjalise koostööga. Vähemalt sama oluline on olla valmis ka Euroopa liitlaste abistamiseks. Prantsusmaa on Euroopas järjest enam võtmas sõjalise veduri rolli.
Avalikus diskussioonis KAVi missiooni üle on juba kritiseeritud prantslaste 2010. aasta otsust müüa Venemaale Mistral-tüüpi sõjalaevu. See samm külvab kahtlemata usaldamatust Lääne- ja Ida-Euroopa vahele, kuid kas on ikka mõistlik lasta neil seemnetel võrsuda? Sõjaline koostöö Prantsusmaaga kinnitab Ida- ja Lääne-Euroopa kuulumist ühisesse julgeolekuruumi.
Iraagi ja Afganistani kogemuse tõttu on kaheldud KAVi missioonil osalemise mõttekuses – kuidas sekkumine sealsele olukorrale mõjub? Kahjuks ei saa me kummagi varasema missiooni puhul rääkida selgest õnnestumisest. Iraak ei ole stabiilne ja Afganistani kohta on veel vara öelda, kuid märke positiivsetest arengutest on vähe. Ent KAVi missioon on oluliselt erinev. Pealegi, kui Euroopa ei sekku, kes seda siis teeb? Sest keegi kindlasti sekkub ning meie jaoks võib tulemuseks olla ebastabiilsus, mille iseloomu me ei tunne, sest me pole seal ju olnud.
Kuigi KAVi missiooni näol on tegemist meie sõduritele varasemast oluliselt vähem ohtliku missiooniga, ei tähenda see, et avalikus diskussioonis tohiks küsimuste esitamist halvustada või ignoreerida. Parim viis missioonile toetust saada on sellest ausalt rääkida. Ka riigikogus.
Opositsioon võiks vältida seisukohavõtte, mis lähtuvad pigem sisepoliitilistest kaalutlustest kui tegelikust olukorrast. Samamoodi peaks koalitsioon vältima üleolekut oma väljaütlemistes. Eesti kaitsevõimele ei tule kindlasti kasuks, kui rahvaesindajad teineteist vastamisi maha teevad, olgu siis julgeoleku üle otsustajad rumalate sõjardite või kõiketeadvate iidolitena näidates.