Järgmiste riigikogu valimisteni on 15 kuud. 15 pikka kuud, kui peaministri erakonna poolt vaadata. Juba viimane aasta valitsuses on olnud erakordselt vaevaline ning kui Reformierakonna ministrite kehakeelt ja muid silmaga nähtavaid tõendeid hinnata, siis üha vastumeelsem.
Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) koalitsioon ei põhine loomulikult suurel armastusel, vaid parema võimaluse puudumisel. See on mõistuseabielu. Maailmavaated on pärast Reformierakonna rahvuslik-konservatiivses suunas liikumist sobivad olnud, kultuurilised erinevused aga erakondade ajaloolisest taustast tulenevalt suured ja tülikad.
Õnnelikul kombel on selline kalkuleeritud koostöö olnud Eestile kasulik. Valitsuse tasandil on kaks võimuerakonda väga teraselt teineteise näppude peale vaadanud ning n-ö suurest korruptsioonist pole keskvõimu tasandil põhjust kõnelda. Valitsusesisene terav konkurents on kompenseerinud ka ühe opositsioonierakonna passiivsust ning teise salongikõlbmatust. Eesti inimesed on uskunud, et valitsus on kõigele vaatamata Eesti, mitte oma asja eest väljas.
Osaliselt rajanes senine koostöömudel Reformierakonna (IRList suuremal) püsival populaarsusel. Erakonnal peaministrist Tartu volikogu tagapinklasteni oli kogu aeg silme ees kinnitus oma positsiooni jätkusuutlikkusele ning tõendus valikute eksimatusest. Lihtsamalt öeldes, kui ka kõhklusi oli, siis hirmu valimiste ees ei olnud.
Veel pärast Reformierakonna rahastamisskandaali puhkemist mullu mais tundus mõned kuud, et seda kindlust ei kõiguta miski. Tõsi, «vilepuhujale» tuli koht kätte näidata, et erakonnast endast lähtuvaid riske minimeerida. Suhted ajakirjandusega olid samuti rikutud. Paraku polnud küsimus enam dissidentides, vaid avalikus usalduses.
Aasta tagasi, 7. novembril kirjutas Daniel Vaarik Memokraadis nii: «See maikuu päev, mil ilmus kurikuulus Silver Meikari artikkel, jäi korduma nagu päev filmis «Lõputu küünlapäev». Iga hommik algamas sama lauluga, ükskõik kuidas sa ei pinguta, tagasi sa oled ses samas hetkes, kus see neetud hommik koitis. Rahvakalendri järgi peaks just sel päeval murduma talve selgroog, kuid seda ei juhtu ega juhtu. Ega juhtu. On proovitud kõiki nippe, kõiki nipse, kõik spinne, kuid mure näib sellest ainult hoogu saavat.» Vaarik pani oma postitusele pealkirjaks 169. mai. Täna, mil te seda lehte käes hoiate, on juba 555. mai.
Usaldus on kadunud ja kõik, millest Reformierakonna juhid räägivad, põrkub kahtluste müürile. Nii oli sisevalimiste häälevõltsimise asjaga, nii on Autorollo asjaga, nii on Sirbi juhtumiga. «Uue päeva suunas liikuv osuti on kinni vale taga. Ding. Ding. Ding,» kui veel üks kord Vaarikut tsiteerida. «Strateegiline kommunikatsioon ei toimi ja me ei suuda inimestele selgeks teha, mis on tõde,» kui Rein Langilt laenata.
15 kuuga juhtub palju. Tuleb uusi skandaale, tulevad Euroopa Parlamendi valimised. Üks riigieelarve tuleb kitsastes oludes kokku panna. Reiting jõuab veel kukkuda. Erakonna esimeest tuleb vahetada. Ja nii vaadates ei ole 15 kuu tagant paistvad valimised üldse mitte valgus tunneli lõpus, vaid üks suur ja vastik rong.
Valitsus samas püsib, koos kohustusega otsuseid teha ja neid selgitada. Mõistuseabielu on mõistlik just seepärast, et on valikutest parim, jätkuvalt, kuni valimisteni. IRL on võtnud hoiaku «meie täidame oma poolt lepingust, mis iganes jamades teine ei heitle». See on valijatele lihtsalt kommunikeeritav, eriti olukorras, kus IRList on saanud valitsuse suurema toetusega osa.
Reformierakond aga näeb soovi korral ära ka 1000. mai. Siis tuleb juba rong.