Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Enn Tõugu: E-riigist E-demokraatiani

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Corbis / Scanpix

Internet ja nutitelefonid mõjutavad üha enam meie elu ja käitumist, andes uusi võimalusi ja põhjustades uusi ohte. Araabia kevad ja Moskvas toimuvad tänavademonstratsioonid oleks mõeldamatud ilma Facebooki ja e-postita, mis võimaldavad kiiret infoedastust hulkadele ja rahutuste korraldamist. USA ulatusliku jälitussüsteemi PRISM paljastused Edward Snowdeni poolt teevad ärevaks paljusid. Suurriikide küberspionaaž ja -ründed ohustavad rahvusvahelist julgeolekut samamoodi kui nende tuumarelvad.

Reformierakonna äpardused oma juhatuse valimistel näitavad ohtu, mis varitseb juhul, kui suhtutakse kergekäeliselt infotehnoloogia kasutamisse poliitikas. Seda äpardust oleks olnud lihtne vältida, kui hääletusprotseduur oleks korralikult läbi mõeldud. Näiteks elektri- ja elektroonikainseneride ülemaailmne organisatsioon (IEEE), mille liikmete arv ületab poolt Eesti valijaskonnast ja eelarve on ligi pool miljardit dollarit, korraldab juba palju aastaid oma juhtkonna valimisi elektroonselt ilma äpardusteta, ning sama teevad ka IEEE piirkonnad oma kohalikke juhatusi valides. Seejuures toimub elektroonselt, interneti kaudu ka valimispropaganda.

Kuigi soovi korral on võimalik kirja teel hääletada, on see ilmselt varsti kaduv võimalus. Muidugi on praegusel juhul tegemist haritud valijatega, ikkagi inseneridega, kuid ega järgmine Eesti valijate põlvkond tule vähem võimekas internetikasutaja kui praegused vanahärrad ja -prouad insenerid. Senised kahtlused e-hääletuse kohta on kindlasti mööduv nähtus.

Tõepoolest, panganduses, kus andmete turvalisus on esmatähtis, rakendatakse infotehnoloogiat juba väga palju, ning me kasutame ometi internetipanka julgelt, kartmata oma isikuandmete ja kontol oleva raha turvalisuse pärast.

Seni on uus tehnoloogia mõjutanud valitsemisel vaid kõige lihtsamat andmetöötlust, jättes sisuliselt muutmata valimissüsteemi, mis on suurel määral pärit aegadest, mil kõige kiiremat sidet tagasid postipoisid oma postitõldadega. Tänapäeva tehnilised infoedastusvahendid erinevad sellest kiiruse poolest rohkem kui reaktiivlennukid postitõldadest. Vaadates natukese kaugemale tulevikku, peab arvestama, et valimissüsteem paratamatult muutub. Seda muutust võib küll pidurdada, püüdes säilitada valitutele mugavat jäika ja aeglaselt toimivat süsteemi, kuid paindlikum valimissüsteem kui demokraatia osa tuleb kindlasti.

Vaatame siin ühte võimalikku olukorda tulevikust, mil veebi kasutamine ja digiallkiri on sama levinud kui allkirja kirjutamine paberile. Jätame esialgu erakonnad puutumata.

Loomulikult peavad valimised toimuma avatud nimekirjade alusel, st valitud saavad need, kes on saanud enam hääli. Kuna Eesti valijaskond on väike, saab valimisi korraldada riiki valimisringkondadeks jaotamata.

See tähendab, et kõik teevad oma valiku kõigi kandidaatide vahel, kelle tutvustamine käib veebi kaudu. Valijate kergemaks orienteerumiseks suurema arvu kandidaatide hulgas annab infotehnoloogia häid võimalusi, esitades kandidaate nende oluliste tunnuste järgi liigitatuna. Tunnuseid saavad valida kandidaadid endile ise, kuid ilukõne ja tühi loba on surutud kindlatesse piiridesse, mille määrab kandidaadile antud lehekülgede arv oma ideede tutvustamiseks. Valimispropaganda tänavatel on keelatud, kuna oluline info levib internetis niigi. Muu meedia kasutamine peale interneti peaks olema piiratud selle liigse kulukuse tõttu, seega erakondade valimiskulutused vähenevad märkimisväärselt.

Kui leitakse, et väiksemad maakonnad jäävad üleriigilise valimisringkonna tõttu nõrgemalt esindatuks, saab iga hääle osatähtsuse teha sõltuvaks valija elukohast. Näiteks Valgamaa elaniku hääl võiks olla kaaluga mitte 1 vaid 1,1, Tallinna oma aga 0,9. See oleks küll tänapäeva seisukohast vastuolus valijate võrdõiguslikkuse nõudega, kuid see vastuolu on paratamatu, kui tahetakse ühekojalise parlamendi valimistel anda väikeste piirkondade elanikele (või ka rahvusvähemustele või muudele vähemustele) piisavat mõju esindatuse tagamisel. Mingil muul viisil selle mõju andmine ainult varjaks ebavõrdsust, kuid ei väldiks seda.

Väga oluline on tagada saadiku pidev side valijaskonnaga, eelkõige valijate mõju saadikule mitte ainult korraliste valimiste kaudu. Selleks annavad e-valimised ja infotehnoloogia kasutamine ka valimiste vahel hea võimaluse. Kuna iga valija hääl on salvestatud andmebaasi, saab valija oma saadikule avaldada toetust või rahulolematust sama hästi kui pidevalt.

Üks võimalus on koguda valijate tagasisidet oma saadiku kohta, teavitades sellest saadikut, ja mitte kedagi teist. Kui selgub, et küllalt suur osa valijatest pole saadikuga rahul, kaotab ta automaatselt oma mandaadi ning tema kohale toimuvad uued valimised võimalikult ruttu, sest nüüd pole nende korraldamine kulukas.

Siin tekib rida küsimusi: kes on uued kandidaadid, milline on lävi, mis määrab saadiku tagasikutsumise, kui pikk peab olema aeg sellest hetkest, mil rahulolematus ületas lubatud läve kuni saadiku tagasikutsumise otsuseni? (Selline aeg on vajalik, et vältida valijate arvamuse lühiajaliste kõikumiste mõju ja kogu valimissüsteemi ebastabiilsust.)

Esialgsed vastused neile küsimustele võiks olla järgmised. Kandidaadid võetakse nende hulgast, kes juba esinesid valimistel, kuid ei saanud piisavalt hääli, nende tutvustamine ei nõua enam pikka aega. Tagasikutsumise lävi peaks olema protsent valijate arvust, kes andsid hääle tagasikutsutava saadiku poolt, näiteks 25 protsenti. Aeg otsuseni võiks sõltuda saadikuna töötatud ajast, kuid olla mitte enam kui paar kuud.

Seega, saadik, kes sai riigikogusse 400 häälega ja jõudis teenida valijate meelepaha poole aastaga, peaks kaotama oma koha paari nädala jooksul, kui temaga rahulolematuid on vähemalt 100 valijat. Aga saadik, kes sai 2000 häält ja sattus ebasoosingusse valimistevahelise perioodi poole peal, kaotab oma koha kuu aja pärast, kui tema vastu on vähemalt 500 tema valijat. Selliste reeglite elluviimine infotehnoloogia vahenditega on triviaalne.

Ülaltoodu on vaid üks näide paljude võimaluste seast. Kohalike omavalitsuste tasemel võib e-demokraatia muuta haldust enamgi kui riigi tasemel. Mõne aja pärast peaks olema loomulik, et siseministeerium, kelle haldusalasse kuulub muu hulgas kohaliku omavalitsuse arendamine, regionaalhalduse ja regionaalarengu kavandamine ja koordineerimine, uuendab ja haldab kohalike omavalitsuste e-demokraatiat toetavat infotaristut tsentraalselt, vajamata kohalikke IT-eksperte.

Halduse infotaristu pakub teenuseid nii ametnikele kui kodanikele, registreerib kõik otsused ja toimingud ning jätab vähe võimalusi ametnike omavoliks. Seejuures saab reeglitega täpselt määratud otsuste tegemine toimuda automaatselt, mis vähendab ametnike koormust ja mõju.

Automaatse otsustamise lihtsaks näiteks on ekspertsüsteemi kasutamine lennufirmas piletite müügil. Kunagi varem võis mõjuka ülemuse proua nõuda endale piletikassast soodustusi, mis seadis müüja ebamugavasse olukorda. Ekspertsüsteemi korral on piletimüüja kaitstud, kuna otsus soodustuste võimalikkuse kohta tehakse automaatselt ja reeglipäraselt.

Demokraatia puudused on hästi teada, ja suurim neist ilmneb olukorras, mil pealiskaudselt arutlev enamus surub peale otsuse, mis kompetentse vähemuse seisukohast on vastuvõtmatu. Kuulates Kuku raadiost «Vox Populit», võib vahel kuulda sisulist infot alahindava kodaniku seisukohta, mis lühidalt on «andke kohe ja palju», kusjuures kohati on ilmne, et kodanik ei saagi alati aru, mida ja milleks ta taotleb.

Kaugemas tulevikus võib oodata, et ka seda demokraatia puudust saab targa arvuti abil ravida. Demokraatlik otsustusprotsess ei peaks põhinema küsitlusel, mille vastused on «jah» või «ei». Läbimõeldud küsitlus ja vastav tarkvara peaksid välja selgitama kodanike tegelikud eelistused, mis võivad vastajatele endile olla varjatud. (Nii nagu klienditeeninduse tarkvara «teab» kliendist paremini, kus peavad olema lapsemähkmed ja kus õlu.)

Lihtsustatult öeldes, küsida tuleb vähemalt ka miks, milleks ja kelle arvel. Selliste küsitluste vastuste töötlemine nõuab nii head tarkvara kui suuremat arvutusvõimsust. Targale arvutile tuginemine kätkeb endas muidugi ohtu, et juhtimine lähebki elektroonse suure venna kätte, kuid seda saab õigete reeglitega vältida.

E-demokraatia tulevikku võib vaadata optimistlikult, kui mõelda sellele, mis toimus äri ja majanduse juhtimise vallas eelmise sajandi lõpus. Aastakümneid oli arvuteid kasutatud lihtsa andmetöötluse automatiseerimiseks (palgaarvutusteks jne), kuid tulu oli sellest vähevõitu. Olulist kasu saadi alles siis, kui muudeti äriprotsesse infotehnoloogia võimalusi rakendades (e-kaubandus, kliendihaldus, ERP jm).

Arvutite ja interneti töökiirus, paindlikkus ja usaldusväärsus võimaldavad nende kasutamisega oluliselt muuta poliitika ja avaliku halduse reegleid, tuues riigi juhtimise rahvale lähemale ja tugevdades demokraatiat. Infotehnoloogia annab uusi ja ootamatuid võimalusi parandada riigikorraldust. Siiani on maailmas e-demokraatia poole astutud vaid esimesi arglikke samme, Eesti oma e-riigiga sammub esirinnas.

Tagasi üles