Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: mustad mehed ja eesti naised: kogu tõde

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Abdul Turay | FOTO: Pm
Abdul Turay kirjutab, et vastupidiselt meediast jäävale muljele ei taha eesti naised tegelikult välismaa mehi. Kui aga partner peaks väljamaist päritolu olema, eestistab naine ta ära.

See tõmbas nüüd küll tähelepanu – pealkiri, ma mõtlen. Kõik lood, mille teemaks on, kui kasutada teaduslikku väljendit, segaverelisus, on kindla peale minek. Kollane ajakirjandus, naisteajakirjad ja reality-TV lausa hulluvad selle peale. Vähemalt kord kuus tuleb sel teemal ikka mõni lugu. Ajakiri Anne ja Stiil kirjutas näiteks alles hiljaaegu segapaaridest pika loo.

Enamik neist lugudest on rumalad ja vääradki. Eestis valitseb paranoia, et kuskil luuravad tumedanahaliste Türgi, troopika või mõne muu lõunamaise paiga meeste hordid, kes kavatsevad eesti naised üle lüüa. Seda ei juhtu mitte kunagi. Kohe selgitan.

Kui tõsiseks minna, siis ma usun, et leidub palju tähtsamaid asju, millega pead vaevata ja mille pärast muretseda. Ma tunnen muret oma pere toitmise pärast. Ma tunnen muret selle pärast, kuidas teised inimesed suudavad oma pere ära toita, mistõttu ma kirjutangi poliitikast ja majandusest.

Kuid ajakirjandus ei jäta mind ega ilmselt ka ühtegi teist Eestis elavat mustanahalist rahule.
Üks ajakiri võttis minuga ühendust, et osaleksin ümarlaual, kus arutletakse välismaa meeste ja eesti naiste üle. Ütlesin, et see ei huvita mind.

Üks tuntud saatejuht palus mul tulla oma telesaatesse rääkima välismaa meestest ja eesti naistest. Ütlesin, et see ei huvita mind.

Üks ajakirjanik küsis minu käest välismaa meeste ja eesti naiste kohta. Võite ise arvata, mida ma vastasin.

Aga et teema ümber on kokku keerutatud nii palju mõttetusi, otsustasin asjal siiski otse sarvist haarata. Kõigest hoolimata loodan, et see kirjatükk paneb teemale punkti ja edaspidi seda enam ajakirjanduses ei kohta.

Ma usun, et see ei kõla liiga rumalana, kui ütlen välja ilmselge tõsiasja: eesti naised eelistavad eesti mehi ning see ongi täiesti normaalne.

Sellel on miljon põhjust, millest peamine on, et palju mugavam on luua suhteid inimesega, kes räägib sinuga sama keelt ja elab samas kultuuris.

Nii võib eesti naine naljatada eesti mehega ja öelda: «Mitu korda pean ma pesema sama mehe sokke?», ega pea seletama, mida ta sellega mõtles.

Eesti mehed pole minu arvates mitte ainult pikad ja hea välimusega, kui võrrelda neid Tallinnas näha olevate vahemerelist tüüpi meestega, vaid neil on ka oskusi, mida lääne meestel ei paista olevat. Eesti mees teab, kuidas olla «mees». Ta oskab riiuli üles panna, ta teab, kuidas lõhkuda puid.

Mõned kohalikud naised käivad mõistagi välismaalastega kohtamas. Osaliselt sellepärast, et eesti mehi lihtsalt ei jagu. Mõnele naisele aga meeldib see, mida on pakkuda välismaa meestel. Välismaa mehed tunduvad olevat haritud ja linlikud. Enesestmõistetavalt on Eestisse sattunud välismaa mehed palju reisinud ja see meeldib naistele.

Tegelikult ei ole aga välismaalaseks olemine sugugi kõige parem viis näidata end haritu ja linlikuna. Parim viis on hoopis olla välismaalastega suhtlev eesti mees. Kui klubis on kaks meest, mustanahaline ja tema eesti sõber, siis kelle vastu huvi tuntakse, kes leiab tüdruku? Sellele tasub mõelda.

Eesti naiste hulk, kes kas või mingil määral tunnevad huvi välismaa meeste vastu, ei ole suurem kui teistes maades, õieti on see väiksemgi. Suurbritannias on umbkaudu 30 protsenti mustanahalistest naistest, kaasa arvatud minu õde, abielus valgenahalisega või elavad koos valge partneriga. Kas keegi kujutab ette, et 30 protsenti eesti naistest elaks vene partneriga või vastupidi? Kusjuures eestlased ja venelased on veel ühest rassist.
See näitab selgelt, et inimestevahelistes suhetes on oluline kultuur, mitte rass.

Kõigi mainitud mustanahalised naised, nende seas mu õde, tulevad samast kultuurist, kust nende abikaasagi. Nad kõnelevad sama keelt, on üles kasvanud samade telesaadetega, lugenud samu raamatuid ja mänginud samu mänge.

Aga mustanahalised mehed Eestis? Olen kuulnud päris palju lugusid välismaa meestest üldiselt ja mustanahalistest eriti, kes eesti naiste seas kohe kuidagi löögile ei saa.

Tundsin üht meest, kes oli tulnud siia korvpalli mängima. Et ta oli professionaal, kes teenis Eesti standardite kohaselt väga hästi, võinuks arvata, et tal pole naistega mingeid probleeme. Vale. Ta ei leidnudki naist, kes oleks tema vastu tõsist huvi tundnud. Ta otsis armastust, aga leidis vaid juhukohtumisi. Ta tundis ennast ärakasutatuna. Ta oli masenduses ja vihane.

«Ma vihkan eesti naisi,» sõnas ta.

Tundsin teistki korvpallurit. Ta oli väga tore mees. Ent ta tüdruk jättis ta maha niipea, kui tutvus ühe rikka eesti mehega. Ei mingit hoiatust ega selgitust, lihtsalt «hüvasti». Meest pani see kogemus tõsiselt elu üle järele mõtlema. Nüüdseks on ta Eestist lahkunud.

Paljudele on osaks saanud veel väiksem edu. Võtame ühe mu sõbra, nimetame teda John Doeks. Ta on 28-aastane ameerik­lane, meeldiv, õpib kraadiõppes, on tark ja et asi oleks veel lihtsam, ka valgenahaline. Ta on Eestis viibinud üle kahe aasta. Selle aja jooksul ei ole tal õnnestunud kohtamas käia mitte ühegi, jah, mitte ühegi naisega. Ta ütleb, et tal on eesti naistega raske rääkida millestki mõttekast. Tema sõnul on eriti raske kõnelda naistega, kes pole kunagi välismaal viibinud.

Selgitamaks, kui suur farss on kõik, mida tavaliselt selle teema kohta ajakirjanduses avaldatakse, meenutame veel kord toda naisteajakirja kavandatud ümarlauda. Lõpuks nad leidsid kellegi, kes oli valmis sellel osalema. Ja kes oli asjatundja eesti naiste alal? Seesama meie John Doe.

Niisiis oli meil naisteajakiri, kes küsis John Doe käest, miks üha enam eesti naisi püüab luua suhet välismaa mehega. Ja nad ei taibanudki, et samal ajal oli otse nende nina all päris tõeline lugu: kuidas on võimalik, et Eestis elab nii palju välismaa mehi, kes ei pääse eesti naiste juures löögilegi?

Mis siis juhtub, kui eesti naine juhuse või saatuse ajel satub kokku välismaa mehega?

Ei midagi keerulist – nad eestistavad mehe. See on üleüldine nähtus, et eestlannaga elavatel välismaa meestel tekib sügav huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Ma ei tunne ühtegi välismaalast, kes oleks olnud vähegi pikemat aega koos eesti naisega ja ei tunneks lausa kirglikku huvi eesti kultuuri vastu.

Võib ju mõelda, et hollandlase või ameeriklasega abiellunud eestlanna tahab elada Hollandis või Ühendriikides. Lõppeks on seal ju palgad kõrgemad. Kuid väga sageli otsustavad nad elada hoopis Eestis. Kui te olete mõelnud, miks see nii on, siis nüüd on teil vastus käes. See on osa protsessist, millega nood kavalad eestlannad muudavad paremaks eesti sugu, ühendades parimad jooned hollandlasest või ameeriklasest ja eestlasest.

Kõik mehed, kes elavad koos eesti naisega, õpivad lõpuks ära, kuidas puid lõhkuda või riiulit üles panna.

Siiski, mitte kõik ei kohane. Võtame kas või selle hüljatud korvpalluri. Ka pärast kaht aastat Eestis ei tunneks ta ära Mart Sanderit, kui nad kas või ninapidi kokku satuks.

John Doe asjad on aga ülesmäge liikuma hakanud. Ta kohtus Vapianos blondi ja jutuka ettekandjaga, kes talle väga meeldib.

«Miks sa teda välja ei kutsu?» küsisin ta käest lõunasöögi ajal. «Mida sa üldse temast tead, nime ikka tead?»

«Ma tean tema nime. See on Opi... eee, Opilane,» vastas ta.

Tagasi üles