Norbert Kaareste: purunenud illusioonid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeva varahommikul ühte Tallinna keskkooli kodakondsuseksamile minnes eeldasin, et mul tuleb sooritada test, mis paneb proovile mu teadmised Eesti ajaloost, kultuurist ja seadustest.
Suuresti utoopia, kuid vähemalt osagi kohta neist valdkondadest võinuks ju küsimusi esitada.
Ma eksisin. Kahekümnest vastatud küsimusest, peamiselt valikvastustega, sai migratsiooniamet teada vaid seda, et ma oskan refereerida seiku riigikogu olemusest, kodakondsuse saamisest ning Eesti lipuvärvidest.
Tartu rahu ebavajalik, meie presidendid liigne, või Eesti sünnilugu liiga mahukas. Eksamikeskuse sõnul oleks säärase info küsimine ebaõiglane eksaminandide suhtes, kuna neil puuduks piisav aeg eelnevateks õpinguteks.
Mida ma aga ei mõista, on selle eksami üleüldine mõte. Rahvastikuminister Urve Palo hiljutine idee lubada kodakondsuseksam vene keeles sooritada on absurdsus, sest faktiliselt tehakse seda eksamit vene keeles juba praegu. Kõigile osalejatele olid kasutamiseks nii seadustikud kui ka sõnaraamatud, mis tegid sellest eksamist vaid järjekordse tõkke kodakondsuse saamise teel, mitte teadmiste kontrolli.