NATO ei saa hakkama Venemaata ja Venemaa NATOta, kuid ka praeguseks taas paranema hakanud suhete valguses esitatakse Moskvale edasi küsimusi Gruusiasse tungimise ja selle separatistlike piirkondade tunnustamise asjus, lubas möödunud nädalal Eestit külastanud NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer intervjuus Evelyn Kaldojale.
Te võite olla kindlad, et ükskõik millal ka ei tekiks olukord – ma ei eelda, et see juhtuks, ja kohe kindlasti ei looda seda, see on kujuteldav stsenaarium –, NATO on valmis.
Eestlased saatsid nüüd Afganistani oma teise kompanii. Sellega sai Eestist rahvaarvu kohta suurim panustaja sellesse operatsiooni ja me teeme seda kõige hullemas võimalikus kohas – Helmandis.
Ma ei saa vastata kui Hollandi kodanik. Kõik, mida ma ütlen, on öeldud NATO peasekretärina.
Esiteks tahan ma Eestit kiita. Sest te olete tõepoolest rahvaarvu kohta suurim ISAFisse panustaja. Mis minu arvates on väga tähtis asi, mida esile tuua.
Küsimuse teise osa kohta: kõik 28 NATO riiki on ühel või teisel moel Afganistaniga seotud. Ma saan aru teie vaatenurgast, et Helmand ja mõned teised provintsid on väga keerukad.
Nagu te teate, käib Helmandis praegu suuroperatsioon. Kuid oleme näinud ohvreid ka teistes Afganistani piirkondades. Näeme enesetapurünnakuid ja kahjuks ka isevalmistatud pomme.
Nüüd, kus ma lahkun peasekretäri ametist, annavad minu arvates kõik 28 liikmesriiki ja meie liitlased – ISAFis on praegu 43 riiki – Afganistanis endast parima, see on kollektiivne pingutus.
Jah. Seda ei juhtu enam minu juhtimisel, sest minu mandaat lõpeb juuli lõpus, kuid minu arvates peaks NATO vaatama põhjalikult üle, kuidas me rahastame kõiki oma operatsioone.
Te mainisite Pakistani maavärinat. See oli NRF, mis on omaette mehhanism. Kuid ka NRFi puhul – mille kohta ma olen tunnistanud, et see on tagurpidi loterii – oleme teinud mõningaid parandusi, meil on lisavõimalusi, mida nimetame ühisrahastamiseks.
Põhimõte, mille kohta Hispaania õigustatult kommentaare esitas, on printsiip, et maksab see, kelle kätte juhtub. Ma ei väida, et ühisrahastamine oleks lahendus kõigele, kuid näiteks Afganistani operatsioon on koht, kus me peaksime üle vaatama, kuidas NATO oma tegevusi rahastab. Ja võib-olla peaks NATO vaatama üle oma üldise finantseerimise. Sestap on see küsimus on õigustatud.
Absoluutselt võimatu öelda.
Alustades Afganistanist: ma arvan, et NATO väed peavad sinna jääma nähtavaks tulevikuks. Kui küsite, mis on nähtav tulevik, siis te vastust ei saa, sest ma ei saa seda defineerida.
See sõltub muidugi sellest, mil määral me edu saavutame.
Oleme olnud suhteliselt edukad Afganistani armee ja politsei väljaõpetamisel ja varustamisel, et nad saaksid riigi korrakaitse üle võtta. Kuid vaadates sealsete väljakutsete iseloomu – lõunat, Helmandit, idapoolset, aga ka teisi osi –, usun, et Afganistan ei saa ISAFi vägedeta hakkama.
Areng ja ülesehitus võtavad veelgi kauem aega. Aastal 2001 oli Afganistan keskajas. Või kui ma ka meenutan Afganistani aastal 2004, kui ametisse asusin, siis oli meil vaid umbes 6000 meest Kabuli ümbruses. Nüüd on seal 62 000 sõdurit.
Kui vaadata, mida me aastast 2001 aastani 2009 saavutanud oleme, siis arvan, et see on korralik edu. Aga me pole veel lõpusirgel, oleme sellest kaugel ja väljakutsed on suured, nii et me jääme sinna nähtavas tulevikus.
Ukraina ja Gruusia – ma ei saa vastata. Bukaresti otsus (milles kuulutati, et Ukrainast ja Gruusiast saavad NATO liikmed – toim) on jõus. NATO-liikmesus põhineb saavutustel. Praegu pole ei Gruusia ega Ukraina liitumiseks valmis. Ja ma ei pea selgitama eestlasele, et tee NATOsse on pikk ja käänuline.
See ei tähenda, et me ei tihendaks suhteid Ukraina ja Gruusiaga. Meil on NATO-Ukraina Komisjon. Meil on NATO-Gruusia Komisjon, mis loodi alles hiljuti.
Kuid ma ei saa vastata küsimusele, millal, sest see on tulemustest sõltuv protsess. Kuid põhimõte on olemas.
Ma arvan – ja mul oli hea meel, et USA president Barack Obama kinnitas seda Moskvas –, et riigil peab alati olema õigus liituda alliansiga, mille liige ta soovib olla. Selle otsuse langetamine on suveräänne õigus ja väga tähtis põhimõte ka NATO jaoks.
NATO-Vene suhted on taas paranemas. Pärast Venemaa sissetungi Gruusiasse mullu augustis tegime läbi väga keerulise perioodi. Kuid kahe nädala eest Korful NATO-Vene Nõukogu poliitilisel kohtumisel otsustasime Venemaa välisministri Sergei Lavrovi ja kõigi NATO välisministrite juuresolekul selle suhtega taasalustada. Afganistan, tuumarelvastuse vähendamine, narkovastane võitlus – meil on pikk nimekiri asjadest, kus me saame koostööd teha.
Otsustasime jätkata ka diskussiooni küsimustes, milles oleme põhimõttelistel eriarvamustel. Näiteks Gruusia. Sissetung Gruusiasse, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine, Venemaa sõjabaaside rajamine sinna. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on osa Gruusia territooriumist.
Seega on venelased rikkunud ja rikuvad Gruusia territoriaalse terviklikkuse printsiipi, mis on NATO jaoks väga oluline põhimõte, mille eiramist ei peeta vastuvõetavaks.
Peame arutama ka asju, milles meil on põhimõttelised erimeelsused, ning me teeme seda NATO-Vene Nõukogus.
Ma olen alati öelnud, et NATO ei saa hakkama Venemaata ja Venemaa ei saa hakkama NATOta. Headel aegadel ja halbadel aegadel.
Ma ei tea. Ma olen optimist. Minu lahkumishetk on praegune olukord: meil oli tõsine kriis mullu augustis, kui Venemaa tungis Gruusiasse, nüüd, 2009. aasta juulis me taasalustame kontakte. Ja minu arvates on see hea areng, sest see on tähtis partnerlussuhe.
Praeguseks on NATO 28 riigist koosnev liit. Kui ma 2004. aasta jaanuaris alustasin, oli meid 19. See on märkimisväärne. See NATO laienemisperiood on minu arvates ajalooliselt väga tähtis.
Konsensust leida pole alati lihtne, sest on erinevaid huvisid. On suured riigid, keskmised riigid, väiksemad riigid. Olen alati püüdnud igale riigile sõna anda, sealhulgas ka väiksematele, nagu Eesti. On olnud hetki, kui on peetud tuliseid debatte, kuid me oleme alati jõudnud konsensusele.
Loomulikult oli mullune Gruusia kriis väga suur. Tänu ELile ja Prantsuse presidendile Nicolas Sarkozyle kirjutati augustis ja septembris alla lepingutele ning, tänu taevale, vaenutegevus lõppes. Kuid meil on jätkuvalt tõsine probleem Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamise ning teiste asjadega, mida ma juba mainisin.
Kui ma 2004. aastal alustasin, kannatasime veel Iraagi sõja järelmõjude all, mis olid tekitanud suured lõhed ELis, ÜRO Julgeolekunõukogus ja ka NATOs. Me saime neist üsna ruttu üle. Iraagi palvel alustasime sealsete relvajõudude väljaõpetamist (siiani kestvat NATO treeningmissiooni).
Meil on jätkuvalt väljakutseid, üks neist on Afganistan. Tähtis on ka see, et pööraksime edaspidigi tähelepanu Balkanile, Lääne-Balkanile, kust koputab mitu riiki NATO uksele. Seega, minu järeltulijal Anders Fogh Rasmussenil jääb teha veel rohkelt tööd, näiteks uus NATO strateegiline kontseptsioon. Kuid mina lahkun NATOst suhteliselt rahulolevana oma saavutustega.
Ma täpselt veel ei tea. Mõneks ajaks võtan puhkuse, sest viimase viie ja poole aasta jooksul pole ma arvestades töögraafikut ja reisimist eriti puhata saanud. Võin hakata siin-seal õpetama, jagada oma maailma poliitika kogemusi noorema põlvkonnaga. Üritan jääda rahvusvahelises plaanis aktiivseks, aga kus ja kuidas, ma veel ei tea.
Kuid tean, et mina ja mu naine hakkame elama Haagis, kus meil on maja, ning ma ostsin endale mägijalgratta, sestap näete mind rattal Haagis ja selle ümbruses oma pead tühjendamas.
Pean end selleks piisavalt nooreks, et peaksin veel midagi tegema. Aga mida täpsemalt, ma veel mõtlen.
• Sündinud 3. aprillil 1948 Amsterdamis.
• Enne 11. NATO peasekretäriks saamist oli Hollandi kristlike demokraatide valitsuse välisminister.
• NATO peasekretäriks tõusis 5. jaanuaril 2004. Taani endisele peaministrile Anders Fogh Rasmussenile annab ta ameti üle tänavu 1. augustil.