Filmimees Ilmar Raag kirjutab, et küsimuse «Kas me sellist Eestit tahtsime?» tekkimist ära hoida on peaaegu võimatu.
Ilmar Raag: pettumuste üleelamine
29. august 2013, 13:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi intrigeeris mind väga lugu prantsuse romantismi esikunstniku Eugène Delacroix’ vast kuulsaimast maalist «Vabadus juhib rahvast barrikaadidele». Teos oli inspireeritud 1830. aasta Juulirevolutsioonist ja maalitud veel samal aastal. Tunduvalt vähem aga teatakse, et kunstnik pettus uue revolutsiooni tulemustes õige pea. Veel üldisemalt ilmus aga prantsuse romantilises kirjanduses käibele omaette «revolutsioonis pettumise» teema.
Oluline oli aga see, et pettumus ei saabunud ainult tolle Juulirevolutsiooni järel. Alates 1789. aastast kuni 1871. aastani jõudsid prantslased pidevate pettumuste laineharjal näha kolme vabariigi ja kahe keisririigi sündi. Selline rütm, mis andis igale põlvkonnale oma revolutsiooni, sunnib arvama, et neile järgnenud pettumised on pigem inimmasside tsüklilise muutumise paratamatu staadium kui mingi konkreetse revolutsiooni vildakus.
Kui nüüd aga meie küsime aeg-ajalt «Kas me sellist Eestit tahtsime?», siis ma kahtlustan, et sellise küsimuse tekkimist oli võimatu ära hoida. Sotsiaalpsühholoogilistel, mitte poliitilistel põhjustel.
Kõige üldisemalt on meil tegemist «ootuste juhtimisega». Mina olen selle mõistega kokku puutunud filmide turustamise juures, kus kehtib seaduspära, et miski ei mõju filmidele halvemini kui liiga kõrged ootused.
Sel aastal lugesin esimest korda eesti ajakirjanduses sama terminit Indrek Neivelti sulest, kui ta rääkis börsiettevõtetest, kus ootuste juhtimine on vähemalt sama oluline kui ettevõtte tegelikud majandustulemused. Sõltuvalt ootustest võib mõni kasuminumber ühteaegu sundida sind müüma või ostma aktsiaid. Roland Barthes on selle nähtuse teooriat seletanud väga kujundlikult. Näiteks kui öelda «maailma ilusaim naine», siis kerkib igaühele silme ette individuaalne nägemus absoluudist. Kui aga selle järel näidata nii nimetatud naist, siis on iga naine «piinavalt puudulik» tekkinud lootuste jaoks.
Revolutsioonid on seejuures par excellance näited ootuste ebarealistlikust üleupitamisest. Kui pärast 1789. aasta Prantsuse Suurt revolutsiooni ühiskond üleöö ei muutunudki, siis oli esimeseks tulemuseks giljotiin ja jakobiinide terror, millega prooviti, hambad risti, saavutada rohkem, kui see oli võimalik. Kui Napoleon napp kümme aastat hiljem saatis tolleaegse parlamendi laiali, siis oli seal taga ka üldisemat pettumust revolutsiooni kulgemises.
Ka Inglismaal näeme sama mustrit, kus 1649. aastal löödi õnnetul kuningal Charles I-l pea maha ja võim läks parlamendi kätte, kuid õnne ei saabu. Oliver Cromwell pidi sõjaväega pidevalt maha suruma rahutusi, see kõik lõppes kuningriigi taastamisega.
Hiljutine araabia kevad näitab vähemalt Egiptuse näitel, et rahvalikust entusiasmist sündinud arusaamised Mubaraki-järgsest elust olid grupiti nii erinevad, et tulemuseks on praegune verine pohmelus.
Või meenutame veidi leebemalt, kuidas Barack Obama presidendiks saamise järel arvasid nii tema pooldajad kui ka vastased, et USA ei ole enam endine riik. Praeguseks on selgeks saanud, et USA presidendil on tunduvalt vähem võimalusi riiki ka tegelikult muuta, kui populistlikult arvati. Avaliku arvamuse küsitlustes vaatab meile vastu pettumus ja tegelikult teadis Obama meeskond seda ette juba päeval, mil ta presidendiks sai, et valimiskampaania käigus tehtud lubadused olid toonud küll võidu, aga ühtlasi ehitanud üles ebarealistlikud ootused. Nii üritas Obama isegi ühes oma valimisjärgses kõnes veidi neid ootusi maa peale tuua, aga kes teda tol hetkel ikka tõsiselt võttis?
Täpselt sama näeme prantslaste reaktsioonis François Hollandile omistatud ootustega. Oluline aga ei ole mitte lihtsalt pettumine oma kandidaadis, vaid kuna tavalised kodanikud tegelikult ei mõista riigi toimimist ja lootsid, et jõehobu hakkab lendama, siis näeme me pettumust kogu poliitilises süsteemis.
Eesti puhul oli hilisem pettumus sisse kirjutatud juba vähemalt laulva revolutsiooni aega, sest nõukogude võim oli pudelikaelaks liiga erinevatele ootustele. Vastuolud tegelikkusega aga algasid kohe. Näiteks kui demokraatia soovimise sildi all kannustas paljusid salasoov saada ruttu sama rikkaks kui Soome reklaamides nähtud inimesed, siis paradoksaalselt hakati ennast kohe müüma kui odavat tööjõudu, mis argumendina tähendab ju eeldust, et raha saadakse vähem, kui see läänes on tavaks.
Nüüdseks on see jutt vaikselt hääbumas. Selle asemel nõutakse Eestile samu standardeid, mis Skandinaavias. Nagu viimane inimarengu aruanne näitas, ei ole ükski teine samast punktist alustanud riik kaugemale jõudnud, kuid Eesti inimeste varasematele ootustele tuginevat pettumust see ei leevenda.
Kuidas sellest valede lootuste ringist välja saada? Teiste riikide ajalugu sisendab, et umbes 20 aastat on periood, mil domineerivad ühe konkreetse ajaloolise pöördega seotud ootused. Kui selleks hetkeks ei ole toimunud mingit restauratsiooni, siis kasvab peale uus põlvkond, kelle ootuste dünaamika algab juba teistsugusest punktist. Nii asendub küsimus «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?» aegamisi küsimusega «Mis riik see on?».
Huvitav on aga see, et puhtalt pettumuse tootmise vaatenurgast, on demokraatiasse sisse programmeeritud ebareaalsete ootuste toitmine. Me ju näeme olukorda, kus valimiskampaaniaid tuunivad reklaamiagentuurid ja PR-firmad, kelle käsitlus reaalsusest on kunstlik.
Peamiselt otsitakse ju emotsioonidele mõjuvaid nuppusid, nii et valituks saamise eesmärk pühitseb abinõu. Meenutage siinkohal paljutsiteeritud mõtteavaldust ühelt reklaamimehelt, kes teatas, et ei näe vahet poliitikute või vorsti müümisel. Reklaamimisel kehtivad ühesugused põhimõtted.
Valimiskampaanias esinev poliitik aga ei saagi alustada oma juttu oma tegevuse võimalikest piiridest, kui konkurentide kõnedes piirid puuduvad. Lühidalt öeldes, poliitreklaam muidugi ei ole rahva informeerimise teenistuses ja toodab olemuslikult tulevast pettumust kogu demokraatlikus süsteemis.
Nii tundub, et kuni järgmise riigipöördeni oleme määratud elama kognitiivse dissonantsi maailmas, kus me oleme pidevalt iseendale sisendanud ootusi, mis ei ole reaalsed. Tõsi, on veel teine vaatenurk. Kui ei oleks neid ootusi, siis me ehk lakkaks püüdlemast maailmaparandamise poole. Kogu trikk on vaid selles, et vahepealne pettumus ei muutuks ennasthävitavaks.
See kirjutis on esimene neljaosalisest artiklite sarjast, kus Ilmar Raag proovib pakkuda alternatiivseid vaateid aktuaalsetele teemadele Eesti ühiskonnas.