Kaks aastat tagasi vastu võetud piiriüleste tervishoiuteenuste direktiiv lubab mõne kuu pärast patsiendid ravile ükskõik millisesse ELi liikmesriiki. Aga päris nii lihtne see siiski pole, et jalutades 26. oktoobril sisse ükskõik millise arsti või haigla uksest, olgu see Prantsusmaal või Bulgaarias, maksab koduriigi ravikindlustus kõik kinni.
Esimene samm jääb ikka samaks – teekond ka teise ELi liikmesriiki arsti juurde või plaanilisele ravile algab saatekirjast, mille annab pere- või eriarst. Edasi tuleb arvestada, et liikmesriikide tervishoiusüsteemid, aga ka teenuste pakkumise tingimused ja standardid on erinevad.
Pealegi ei käsi direktiiv pakkuda raviteenust üheski muus keeles peale kohaliku keele. Nii et Poolas osutatakse teile abi poola keeles, ja kui patsiendi poola keele oskus on nõrk või olematu, tuleb palgata tõlk. Seda kulu, samuti reisikulu ja lisateenuseid haigekassa kinni ei maksa, kuigi mõned riigid on otsustanud teisiti.
Välismaal saadud tervishoiuteenuste hüvitamine toimub tagantjärele. Näide: oletame, et patsient on käinud perearsti juures ning saanud saatekirja operatsioonile. Operatsioonile soovitakse minna Saksamaal ja leitud on sobilik tervishoiuteenuse osutaja.
Patsient läheb haiglasse, seal sooritatakse operatsioon ja vajalikud protseduurid, ta paraneb ja lahkudes tasub arve. Seejärel saab ta raha taotleda tagasi Eesti haigekassalt selles ulatuses, kui palju vastav protseduur oleks maksnud Eestis.
Oletame, et Saksamaal maksab see operatsioon 6000 eurot, Eestis aga 3000. Nii tuleb patsiendil maksta kohapeal 6000 eurot, millest ta saab haigekassalt poole teatud aja möödudes tagasi. Seda tingimusel, et ravi ajal oli patsiendil Eesti ravikindlustus. Taotlemise aluseks on seesama saatekiri ja kuludokumendid.
See näide kinnitab, et direktiiv võib innustada patsiente senisest enam liikuma, sealhulgas Soomest Eestisse või Eestist neisse riikidesse, kus tervishoiuteenuste hinnad on odavamad. Vastupidised juhud jäävad tõenäoliselt erandiks. Soome arstiabi on tunduvalt kallim kui meil ja seetõttu on soomlastele Eestisse ravile tulek rahaliselt soodsam.
Ent süsteemi pealt pole võimalik «teenida»: kui patsient leiab riigi, kus vajalik teenus maksab tuhat eurot, aga Eestis maksaks sama protseduur 2000, siis haigekassa hüvitab tagantjärele ikkagi ainult tuhat eurot.
Direktiivi üks olulisi lisaväärtusi on see, et see soodustab liikmesriikide koostööd mitmes valdkonnas – näiteks tervishoiuteenuste osutamisel piirialadel, haruldaste haiguste diagnoosimisel ja ravil, e-tervise valdkonnas, tugivõrgustike väljaarendamisel tervishoiuteenuste osutajate ja ekspertkeskuste vahel jne. Infovahetus ja kogemuste jagamine pärast oktoobrit kindlasti intensiivistuvad ning see saab olla üksnes hea.
Välispatsientide vastuvõtmine ja ravi on Eesti tervishoiuteenuse osutajatele suur väljakutse ja võimalus. Meie arstiabi on kvaliteetne ja tunnustatud, mitmetel tervishoiuteenuse osutajatel on juba olemas kogemus välispatsientide ravimisega. Esmane on meie jaoks aga meie oma patsient, kes on ja jääb kõige tähtsamaks, ning tema vajadusi peab riik ennekõike arvestama.
Direktiiv annab teatud juhtudel võimaluse piirata plaaniliste tervishoiuteenuste osutamist teisest liikmesriigist pärit patsientidele. Piiranguid saab kehtestada nende tervishoiuteenuse osutajate suhtes, kes on haigekassa lepingupartnerid. Piirangute kehtestamine peab olema vältimatult vajalik, põhjalikult kaalutud ning piirangutest tuleb teavitada ka Euroopa Komisjoni.