Üks meie seltskonna liige küsis täiesti siira imestusega: «Mida? Kas Skype ei olegi siis rootslaste väljamõeldis?» Olime pärast Helsingis toimunud teadusajakirjanike maailmakonverentsi tutvumas Eesti tehnoloogia- ja teaduskeskustega.
Martti Puukko: Eesti tutvustamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Skype’i eestimaisus ja Eesti kõrge tehnoloogiline tase üldisemalt oli suureks üllatuseks ka mitmele teisele maailma eri otsadest kohale sõitnud teadusajakirjanikule. Tundus, et nad olid pigem kujutlenud ja oodanud, et Eesti on mingisugune sotsialismiajastu vabaõhumuuseum.
Ka interneti kasutamine Eesti riigiasjade ajamisel üllatas ja vaimustas teadusajakirjanikke. Teisalt kostis ka mõningaid kahtlevaid hääli, sest hiljuti oli ju Edward Snowden paljastanud, et isegi demokraatlikes ühiskondades võib inimeste privaatsuse kaitsmisega internetis olla suuri probleeme.
Eesti teadusajakirjanike seltsi ja teadusagentuuri suurepäraselt organiseeritud kahepäevane väga intensiivne tutvumisreis Tallinna ja Tartu teaduskeskustesse jättis kõigile väga positiivse mulje. Kuulsin mitmelt osalejalt koguni hinnangut, et see on kogu Helsingi maailmakonverentsi parim osa. Seda kuuldes tundsin minagi uhkust, ehkki ma ei olnud ei Helsingi konverentsi ega Eesti reisi organiseerija.
Siiski oli reis Eestisse minu idee – pakkusin selle välja Soome teadusajakirjanike liidu aastakoosolekul, kus maailmakonverentsi programmi üle aru pidasime.
Jaapani teadusajakirjanikule Shigeyuki Koideele jättis Eesti-reis koguni nii sügava mulje, et selle eeskujul plaanib Jaapani teadusajakirjanike liit korraldada samasuguse reisi Jaapani teaduskeskustesse, kui maailmakonverents toimub 2015. aastal Lõuna-Koreas.
Mitmele reisiseltsilisele avaldas muljet, kui sujuvalt rääkisid inglise keelt kõik inimesed, keda me Tallinna ja Tartu teaduskeskustes kohtasime. Ka meiega laupäeval Tartus lõunasöögi ajal ühinenud minister Jaak Aaviksoo jättis paljudele sügava mulje, sest teda ei saatnud turvamehed ja ta oli vaba aja riietes.
Enamik ei saanud esiotsa üldse aru, et seltskonda on saabunud minister, sest nad on harjunud mõtlema, et nii kõrgel tasemel poliitikud sisenevad tavainimesele püüdmatu paraadlikkusega. Üks Itaalia ajakirjanik arvas, et Aaviksoo on kelner, ja palus tal akna lahti teha. Aaviksoo suhtus sellesse huumoriga.
Kohtusime kahe päeva jooksul paljude põnevate inimestega. Mulle endale jäid vast eredaimalt meelde Skype’i juht Tiit Paananen ning robotkala arendav professor Maarja Kruusmaa. Robotkala arendamisega püütakse saavutada muutusi veealuse ehitamise tehnikas.
Ja loomulikult jäi eredalt meelde Tartu professor Andres Metspalu, kes plaanib isiklikku geenikaarti igale Eesti inimesele, kes seda tahab. Tema jutu järgi saaks geneetilise haigusriskiga inimesed geenikaardi järgi oma eluviise muuta nii, et haigestumisrisk väheneks.
Kui üks Lõuna-Ameerika teadusajakirjanik küsis, kas geenikaardi kasutuselevõtt ei tekita mitte diskrimineerimisriski, kui riigis peaks demokraatia asemel võimust võtma diktatuur, vastas Metspalu vägagi mahlakalt, et kui Eestist kümneid tuhandeid inimesi Siberisse küüditati, siis ei tundnud NKVD vähimatki huvi selle vastu, milline oli iga üksiku ohvri geneetiline risk haigestuda kõrgvererõhutõppe.
Meile, soomlastele ja eestlastele, on selle võrdluse mõte pikemata selge. Noor lõuna ameeriklane ei paistnud sellest aga üldse aru saavat. Ma tean, et mõned eestlased pelgavad, et välismaalaste uputamine juttudesse traagilisest minevikust on kuidagi naeruväärne, ent kaugelt tulnutele kuluks minu meelest kindlasti ka ajaloojutt ära. Liiatigi võib tehnoloogia-Eesti oma maa ajalugu seletada ka Skype’i kaudu.