Kui praeguseks endine Reformierakonna liige Silver Meikar enam-vähem aasta tagasi rahastamise piinlikud detailid avalikkuse ette tõi, keskendus suur osa teda tabanud tänitamisest just sellele, et erakonna asju poleks tohtinud ajakirjandusse tuua. Erakond oleks nagu mingi kinnine klubi, korporatsioon või salaselts, mitte enam kui 10 000 liikme ja sadade tuhandete valijatega avaliku võimu teostamise vahend.
Meikar paraku ongi seni erand ja Reformierakond on temast hoolega ehitanud hoiatavat näidet.
Tükk aega enne Meikari ajaloolist kirjutist võttis minuga ühendust tema erakonnakaaslane, kes ütles, et tahab rääkida, mis sisevalimistel tegelikult toimub. Saime tema soovil kokku peaaegu kui spioonifilmis. Ega ma midagi sellist ei kuulnud, mida varem poleks kuulnud või aimanud, aga ta oli väga süsteemse kokkuvõtte ette valmistanud. «Eeldatav on ühtsus, distsipliin, «targemate» valitute järgimine. Eriarvamuste kaudu erakonna usaldusväärsuse kahjustamine on taunitav, kui mitte karistatav.»
Inimene ei soovinud, et temast kirjutataks, ta ilmselgelt pigem kartis seda. Ta tahtis, et Eesti avalikkus teaks, kuidas erakonna (või erakondade) sees asjad käivad.
«Juhitud demokraatia,» ütles ta. Enne sisevalimisi teeb erakonna aparaat tuge (erakonna veebis, lehes, ajakirjas, üritustel, kohtumistel) valitud isikutele. Just seepärast ongi taunitav eriarvamuste ajakirjandusse viimine.
«Mittesoositud saavad pildile valitute legitimeerimiseks.» Meililist on kaotatud, sest polnud juhitav, ja asendunud sisevõrgu foorumiga, kus osalus on tagasihoidlik. Juhatuse valimine on funktsioon sisereklaamist, juhtivate liikmete soosingust. Volikogu on tähtsusetu, otsuste formaalse kinnitamise koht, et ei tekiks liigset rahuolematust vähese suhtlemise pärast.
Kahjuks ei leidnud ajakirjanikud tollal veel reformierakondlasi, kes oleksid nõustunud nime ja näoga sisedemokraatia arengutest või rahastamisest rääkima.
Tükk aega pärast Meikari kirjutist olen vestelnud mõne väga mureliku reformierakondlasega, kes on kui ühest suust kirjeldanud dilemmat juhtimisele mõju omamise ja erakonna sisemiste jõujoonte avalikuks tegemise vahel. Teisisõnu, need, kes näevad erakonna sees ebademokraatlikke tavasid ja hierarhiad, ei julge nendest rääkida, sest kardavad tõrjutust või väljaviskamist à la Meikar.
On väga hea, et Reformierakond nüüd avalikult sisevalimiste manipuleerijaid otsib. Küllap leitakse petturid, aga ühtlasi on oodata, et liikmed ja avalikkus hakkavad sisevalimiste vastu senisest enam huvi tundma ja erakonnad peavad neid edaspidi palju avalikumalt läbi viima. Ei saa välistada sedagi, et süüdlaste otsimise käigus keegi dilemmast vabaneb ning tavatult avameelseks muutub.