Seitseteist aastat Rakvere teatri peanäitejuhina töötanud Üllar Saaremäe ei häbene öelda, et peab Rakvere teatrit praegusel kujul suuresti enda ehitatuks. Milliseid kompromisse tuleb aga teha 400-kohalise suure saaliga teatris, mis asub 16 570 elanikuga linnas?
Kui rääkida teatriasjatundjate või kultuuriministeeriumi inimestega väikelinnateatrite probleemidest, siis ikka ja jälle nimetatakse positiivse näitena Rakvere teatrit, kus linnarahvas näeb peale teatrietenduste kino, kunstinäitusi ja kus korraldatakse kontserte ning luuleõhtuid.
Ott Karulini doktoritööst «Rakvere Teater «täismängude» otsinguil aastail 1985–2009» selgub, et kui Üllar Saaremäe ja Indrek Saar 1996. aastal teatrimaja Peeter Jalakalt üle võtsid, siis oli publikuarv 25 000 vaatajat, ent juba järgmine aasta vaatas Rakvere teatri etendusi 46 300 inimest, aasta hiljem oli see arv 52 884.
Teatri süngeim hetk oli aga aastal 1994, siis oli teatriskäijaid vaid 8425. Sama aasta märtsis oli Peeter Jalakas hakanud Rakvere teatrit päästma, tulemuslikult, sest kahe aastaga publik kasvas ning tema tõi Rakverre ka Baltoscandali festivali, nüüdseks ühe Rakvere tähtürituse.
Samas pärandas Jalakas Saaremäele-Saarele üle poole miljoni kroonise sotsiaalmaksuvõla. Seega oli uue tandemi eesmärk raha teenida – mehed nihutasid hooaja alguse kuu aega varasemaks ja pikendasid seda suvekuudesse, lisaks pandi alus jõulumaa-etenduste traditsioonile.
Ent varakevadel, kui ilmad soojenevad, kaob Rakvere teatrimajast publik – aiamaa tuleb üles kaevata, pealegi on suur osa kohalikust publikust uue repertuaariga juba tuttav. Rakvere teater on ka praegu nn riigiteatritest kõige rohkem ringi reisiv teater, eriti kui vaadata väljaspool teatrilinnu mängitavate etenduste arvu.
Ott Karulini kirjutab doktoritöös: «Alates 1985. aastast on Rakvere teater andnud etendusi ligi kahesajas linnas-alevis-külas ehk sihtkohas ning enam kui 250 etenduspaigas.» Kusjuures Karulini andmeil on Rakvere teater uuel aastatuhandel andnud 47 protsenti kõigist maapiirkonna väljasõiduetendustest maakonnakeskustes, mis pole teatrilinnad.
Kas tunned, et Rakvere teater on eesrindlik asutus?
Ikka tunnen! Teistest teatritest on keeruline rääkida, sest ma ei tea kõike, aga eeldan, et toimetulekuks kasutatakse kõiki variante. Ju on siis mingid põhjused, miks nad ei kasuta neid võimalusi, mis meie.
Kui rääkida Rakvere teatrist ja panustamisest, siis on sedasi, et me siin armu ei anna. Ainuüksi näitlejad teevad hooajas tavaliselt kolm-neli uut rolli. Ühtpidi on selline tulistamine, uute asjade tegemine ja ringisõitmine ellujäämiseks vajalik. Teistpidi on see väga kurnav.
Töökoormus vastavalt EVs kehtivatele normidele pole ju ületatud?
Seda kindlasti mitte. Võibolla mõnel näitlejal ei pruugigi nii-öelda töötunnid justkui täis tulla. Aga siin on küsimus, mida me töötundideks loeme – kui läheme kell kaks bussi ja jõuame südaööl koju, siis kas tööaeg on ainult need kolm tundi, mil sa laval mängid?
Miks te sõidate ja annate külalisetendusi?
Peame seda missiooniks. Eelkõige. Käime tavaliselt kohtades, kuhu teised teatrid ei lähe. Ka rahaline pool pole vähetähtis, aga olgem ausad, maal on meie etenduste piletid mitu korda odavamad kui samadel lavastustel näiteks Eesti Draamateatri saalis.
Samas elame linnas, kus on 17 000 inimest, kellest heal juhul käib teatris 5000. Aga ühel hooajal vaatab meie etendusi 70 000 inimest, parimatel 75 000.
Oluline on siis koguda suur publik, sest riigitoetus määratakse selle pealt?
Ühel aastal on see nii, teisel aga teisiti. Ühe ministriga ühtepidi, teisega teisiti ja vastavalt sellele, kuidas see on kasulik neile. Kunagi räägiti küll, et mida rohkem on teil publikut, seda rohkem on meil põhjust teid toetada. Siis jõudsime rekordilisele tulemuseni, meie külastatavus oli kolmas-neljas Eesti teatri üldpildis, meist ees olid Vanemuine, Estonia ja draama, siis öeldi, et see polegi tähtis.
Ott Karulini doktoritööst võib järeldada, et Rakvere teater peab repertuaari koostama kolme sihtrühma silmas pidades: rakverelased, publik maal ja teatriüldsus. Nende maitsed aga ei kattu.
Eks laias laastus see nii ongi. Aga otseselt me ei mõtle, et elitaarsem dramaturgia ja uuemate lavastuslike ideedega lavastus sobib nüüd kriitikutele ja lihtsam lavastus maarahvale.
Repertuaar on tegelikult veelgi enam killustunud. Sest peame paratamatult mõtlema ka lastele ehk tegema lasteetendusi. Sealt edasi tuleb noortedramaturgia, nemad on kõige keerulisem publik, sest neile, no tegelikult üldse publikule meele järele olla, on väga keeruline. Aga Youtube’i põlvkonnale, kelle kontsentreerumisvõime on kaks kuni neli minutit, mängida paaritunnist lugu on suur väljakutse. Seega mina kolmeks ei lahterdaks, neid sihtrühmi on rohkem.
Ringreiside publikut silmas pidades sa repertuaari ei plaani?
Laias laastus see nii on, aga samas on see piir siin üsna hägus. Üritame ka kergemat dramaturgiat, komöödiat valida selle järgi, et see läheks ka meile endile korda. Oleme otsinud sotsiaalse tunnetusega materjale, nagu näiteks oli «Täismäng» ja nagu on nüüd «Armastus tööpostil» ja «8 armastavat naist». Kapikomöödia-kassakaid pole me teinud.
Me peame tõesti istuma mitmel toolil, aga teisipidi on see huvitav väljakutse ka näitlejale, kes saab hommikul mängida Muumipapat, õhtul aga monolavastust. Näitleja peab meie majas valdama igat žanri.
Aga kui rääkida elitaarsest dramaturgiast või siis mõtlevatest lavastajatest või isegi katsetajatest, kes pole veel lavastajana nime teinud, siis näiteks on meil praegu prooviruumis Rein Raud, kes teeb oma esimest lavastust. Ja meil pole mitte mingit garantiid, et publik murraks selle lavastuse peale uksed maha.
Kas saate endale lubada katsetamist ja eksimist?
Peame saama. Riskide maandamiseks oleks hea, kui Raua lavastuse kõrval oleks meil pakkuda lugu, mis ilmtingimata tooks meile publiku meelt lahutama.
Suur osa publikust ootabki teatrilt meelelahutust.
Kindlasti. Aga siin tekib küsimus, mis on ikkagi Eesti Vabariigis teatri õigustus: kas oleme pelgalt väikekodanluse meelelahutus või oleme siiski ajastu lühikokkuvõte ja kroonika? Kas oleme asutus, liikumine, organisatsioon, mis tegeleb sügavate igipõliste inimlike küsimustega, kes vaatab ka sinna, kuhu argielus inimene ise ei taha või ei julge vaadata, või me teeme seda, et kutsume kokkulepitud piletiraha eest inimese saali ja laseme tal paar tundi lustida, et ta saaks väsitavast tööpäevast lõõgastuda?
Kas sa tahad, et pärast pikka rasket päeva teatris sinu hinges urgitsetaks?
Mina lähen raudselt teatrisse vaatama asju, kus tegeletakse sellega, mida ma ennist ette lugesin. Ma käin väga harva teatris meelt lahutamas. Ootan, et mind kõnetataks teatris võrdsena.
Kas Rakvere teatri repertuaarist leiab urgitsevat teatrit vähem, kui sooviksid?
Nii ja naa. Teatavaid kompromisse olen õppinud tegema. Aga mitte ainult mina, vaid kogu teatrisüsteem, sest paratamatult tuleb meil anda aru, et tuleb teha kergemini vaadatavaid lugusid. Kuhupoole see kaldu on ja kui palju finants mõjutab, noh, eks me vägivaldselt püüame seda parlanksis hoida, sest kui korraks lõdvaks lasta, siis võib kukkuda kohe kommertsi.
Kõigi nende aastate jooksul olen püüdnud tegeleda publiku kasvatamisega, et meie teatrilt ei oodataks pelka meelelahutust. Me ikkagi püüame – see on ka teatri õigustus üldse – peegeldada elu sellisena, nagu ta on.
Karulini doktoritööst tuleb välja, et maale lähete lavastustega, mis pole nii nõudlikud, oma saalides ja teatrilinnades näitate keerulisemat materjali.
Publik hääletab sellega, kas ta ostab pileti või ei osta. Me võime ju «Majahoidjaga» publikut kasvatada, aga kui etendusele tuleb kultuurimaja juhataja ja tema kaks sõbrannat, siis mis kasvatamisest me rääkida saame?! Pealegi, iga väljasõit on kulu. Paratamatult tuleb minna lugudega, mida seal oodatakse. Kultuurimajade juhatajad teevad meile nn tellimusi ja kui selline materjal on repertuaaris olemas, siis miks mitte seda seal mängida.
Kui ma Rakverre tulin, siis väljaspool polnud meil kindlat publikut, nüüd oleme teed sisse sõitnud. Ent usaldus tekib aastatega. Rakvere teatriga, vähemalt loodan, käib praegu kaasas mõtteline kvaliteedimärk. Oleme teinud ka ekstreemsusi, oleme viinud eksperimentaalsemaid lavastusi, ja saanud tagasidet, et ärge nüüd sellise asjaga enam tulge.
Kui inimene ostab pileti, siis ta tahab kvaliteeti, mille talle tagab tuntus. Lihtne loogika. Meil on teatris mõned üle Eesti tuntud näitlejad, võtame näiteks Ülle Lichtfeldti, keda tullakse nime pärast vaatama. Loomulikult käib nimega kaasas ka kvaliteet. Ka mind, seda on rõõm kuulda, tahab rahvas näha. Samuti on Tarvo Sõmer magnet. Tunnistan, et tuntus on suuresti televisiooni teene.
Ütlesid, et Rakvere teater on väga hea väljakutse näitlejale. Aga kolm aastat tagasi võtsid teatrisse kolm põhipalgaga ja kaks rollilepinguga lavaka lõpetanud noort, lisaks ka kaks noort Viljandi koolist. Nüüdseks on lavaka lõpetanutest pea kõik lahkunud.
Viiest inimesest on palgale alles vaid üks, Mait Joorits. Teatav ebakõla tekkis juba noori tööle võttes, sest nad ei osanud jagada elu pealinnas ja siin, sada kilomeetrit eemal. Ma saan noortest aru, sest mida Rakvere teatris näitlejaks olemine tähendab – kui sa oled töös, siis oled sa töös, sul ei jää aega mingisuguseks seltsieluks, kontsertidel, teatris sa ei käi, sest kui sul on ka vaba õhtu, siis oled tavaliselt suhteliselt tühjaks tõmmatud.
Seda elu, mida tähendab töö väikelinna teatris, pealinna koolis – minu enda koolis, lavakas – ei valgustata. Ütlen seda raske südamega.
Tallinnas on tõesti võimalik, et pärast kell kolm lõppevat proovi teed mingi seriaali või loed raadioreklaami sisse. Kui siin lõpetad kell kolm proovi ja kui sul on õhtul etendus omas majas, siis sa ei jõua sõita edasi-tagasi. Tavaliselt on aga nii, et pärast proovi istutakse bussi ja sõidetakse teise linna etendust andma. Valmisolekut teha seda, nii vaimselt kui füüsiliselt kurnavat tööd on Viljandi lõpetanutel rohkem. Nad on märksa elutervemad.
See on ju vale, et meil riigi tellimusel koolitatakse näitlejaid lavakas, aga suur osa Eesti teatreid ei saa neid näitlejaid palgata, sest nad pole valmis tulema.
Või kui tulevad, siis peavad vastu hooaja, poolteist. See on tõsine probleem. Arvan, et see on kinni selles, mida ühe või teise kursuse meister lisaks põhitõdedele noortele tegelikult õpetab. Vaja oleks, et lavaka diplomilavastused ei tuleks välja vaid pealinna teatrites.
Eelmisel kevadel rääkisin neist asjadest lavaka õppejõududega, loodan, et see ei jäänud ainult minu pöördumiseks, et me kunagi jõuame asjade arutamiseks ühise laua taha. Kui kool kasvatab näitlejaid, kes pigem jäävad tuule peale, kui et tuleksid tööle, siis ma küll ei saa aru, mille jaoks riik seda kooli doteerib.
Mitu vaba töökohta praegu Rakveres näitlejatele on pakkuda?
Vähemalt kaks näitlejat pean ma kindlasti truppi võtma.
Näitleja Velvo Väli saamine Rakvere teatri direktoriks on kindlasti valus hoop trupile. Ikkagi eelmise aasta parim meesnäitleja!
Ta õnneks mängib neid etendusi, kus tal on roll, siiski edasi, aga uusi ta enne järgmist kevadet kindlasti ei võta. Selleks ajaks on tal loodetavasti amet selge ja siis saab mängida. Aga muidugi, 40-aastase, täies jõus, Eesti parimaks tunnistatud meesnäitleja lahkumine trupist jätab suure augu.
Rakvere teatrimaja toimib kui kultuurikeskus, kultuuriminister on andnud mõista, et ootab ka teistelt maakonnateatritelt sama.
Majanduslikult paljud asjad siin ära ei tasu. Ütleme, et kinole maksame teatri arvelt peale, aga kuna meil on võimalus kino näidata, siis me seda ka teeme. Aga eks see teatud missioon ja altruism on.
Et inimesed ei lahkuks linnast?
See on nüüd väga suurelt öeldud. Aga tore oleks. Äkki tuleb mõni juurde? Oleme tõesti võtnud enda kanda mõningased kultuurimaja funktsioonid, aga teeme ka nendega koostööd. Pakkuda kultuurilisi elamusi, olgu selleks siis räpipeod või kunstinäitused, on ühe funktsioneeriva teatri põhitegevusega kaasas käiv ülesanne.
Kas soovitaksid seda ka Pärnule ja Viljandi teatritele?
Muidugi soovitan!
See aitab provintsistumist vältida?
See on väga tähtis! Me ikka püüame maja tuledes hoida, et inimesel oleks siia asja ka siis, kui otseselt etendusi ei mängita või oleme oma etendustega väljas. Jaanus Rohumaa kunagi ütles, et teater peab olema maja, mis on alati valge. Mulle see lause meeldis.
Kõik, kes me siin töötame, armastame seda teatrit ja seda, mida teeme. Need, kes on tahtnud lahkuda, on läinud, need, kes on võtnud seda teatrit hüppelauana, on läinud. Jääjad on teadlikult sidunud end selle teatriga, neil ei teki kiusatust ega küsimust, et kaua veel. See käib ka minu kohta, ma tulin siia, et teha Rakveres Rakvere teatrit. Rakvere teatrit praegusel kujul pean suuresti ikkagi enda ehitatuks, aga loomulikult ei saa seda teha üksi, see kõik on olnud koostöö, nii et ikka pigem meie ehitatud on see teater. Kui ma väsin, siis pigem endast, mitte sellest teatrist.
Kas publikust võib väsida?
Ei. Et jälle on saal täis?
Vastupidi, et jälle pole saal täis.
Siis on viga sinus endas. Siis oled midagi valesti teinud.
On sul olnud selliseid põrumisi?
Kindlasti. Algusperioodil, kui publik ei osanud minusse suhtuda ja mina ei osanud endasse suhtuda, arvates endast rohkem, kui ma selleks ajaks võimeline olin. Arvasin, et olen lavastaja nr 1 ja teen tagataskust hitte. Mida ausamalt teed teatrit iseenda jaoks, seda selgemalt näeb seda publik, ja mida rohkem sa teed lugusid, mis sind ennast puudutavad, seda kindlamalt puudutab see saalis olevat inimest. Loomulikult on maitsed erinevad, annan aru, et NO99s käivad inimesed ei pruugi ühest või teisest Rakvere teatri etendusest midagi pidada.
Samas, teatriuuenduslikke elemente oleme lavastusest kasutanud küll. Julgeksin tuua näiteks repertuaaris oleva Jaanika Juhansoni «Jane Eyre’i», aga neid on teisigi, näiteks Andres Noormetsa üliõnnestunud «Tuulte pöörises». Aga paratamatult jõuame selleni välja, et peame olema igas oma žanris head. Kas me seda jõuame ja suudame, see on teine asi.
Repertuaaripoliitikat analüüsides leidis Karulin, et vähe on lavastusi, mis tegeleks kohalike probleemidega.
Võtan osaliselt kriitika omaks, sest selle nurga alt pole lavastusi otsinud. Iga hooaeg neid teha ei saa, sest mängime üht lugu kolm-neli hooaega. «Jaanitule», mida pean oma parimaks lavastuseks, võttis Rakvere ja teatrilinnade publik väga hästi vastu, kuid maal küsiti, et miks me peame seda vaatama, mul on endal naabrid samasugused, ma ei pea selleks piletiraha maksma, et näha, kuidas kaks joodikut oma eluga hakkama ei saa. Siit võib tõesti järeldada, et maal oodatakse meelelahutust, mitte aga sotsiaalkriitilist pilku tänapäeva Eestisse. Nad ei taha kunstilist üldistust ja tõdeda, et ahaa, nii see elu siin meil on, vot kui täpselt nad on ära tabanud.
Aga inimeste (Tšehhov kasutas väljendid «väikesed inimesed») probleemide ja elust rääkivad lugusid on meil mitmeid, olgu selleks näites iiri lugu «Meresõitja», aga neid on veel.
Sõnasta kompromissid ja põhireeglid, kuidas jääb 400-kohalise saaliga teater ellu väikelinnas, kus elab alla 17 000 inimese.
Alustan saalist. Repertuaari valik peab olema väga läbimõelduid ja täpne, materjal peab olema näitlejat-lavastajat kõnetav ja seeläbi kõnetatakse ka publikut. Siin ei ole oluline žanr, vaid panustamine. See on oluline sammas. Sellisel juhul pole vaja teha kompromisse, neid isegi ei tohi lubada.
Aga kompromissid, mida oleme sunnitud tegema, puudutavad eelkõige väljasõite väikestesse kultuurimajadesse, ma ei mõtle siin teatrimaju ega hästi varustatud kultuurimaju keskustes, vaid väikesi maakultuurimaju, kus on kuus prožektorit, kus tihtilugu on helesinised lavakardinad ja lavasügavust on niipalju, et dekoratsioonid saad küll üles, kuid selle tagant näitleja enam läbi ei mahu jne. Need kompromissid on seotud tehnilise poolega.
Lavakujundus 6 x 6 x 3 meetrit pole nali.
See on reaalsus. See kompromiss närib mind, väga tõsiselt, sest see tähendab, et läheme andma etendust, mis kunstilise kvaliteedi poolest kannatab ja ei ole see, mida tahan teha.
Mida sa ootad uuelt Rakvere teatri direktorilt Velvo Välilt?
Et ta oma esialgses kärsituses ei hakkaks lõhkuma juba toimivat masinat. Kui ta näeb hammasrattaid, millele on liiv vahele jooksnud, siis puhastagu ja õlitagu ära. Aga mida ma tõesti loodan, on see, et me ei ütleks, et meie riik on pannud meid keerulisse situatsiooni, kus me peame selle või teise summaga hakkama saama, vaid et ta julgeks vaadata väljapoole ja leida eraettevõtlusest sponsoreid.
Rakvere teater
• Rakvere teater on asutatud 1940. aastal ning 2004. aastast tegutseb riigi ja Rakvere linna asutatud sihtasutusena, juriidilise nimega SA Rakvere Teatrimaja. Juhtimine: kunstiline juht Üllar Saaremäe, 1. juunist teatrijuht Velvo Väli.
• Koosseis: 18 näitlejat. Statsionaarid: suures saalis 411, väikeses saalis 118, kolakambris 40 kohta.
• Külastatavus 2012: Rakvere teatri etendusi vaatas 70 132 inimest, neist 34 611 ringreisidel. Kino, kontserdid, festivalid (Baltoscandal), loengud ja debatid kogusid lisaks veel 24 656 vaatajat. Rakvere sündmustest kokku sai osa 94 788 inimest. Menukaimad lavastused: «Armastus tööpostil» (9441 vaatajat), «Tuhkatriinu» (7706) ja «Leenane’i kaunitar» (6412).
• 2011: Etendusi vaatas 68 485 inimest. 34% etendustest anti väljaspool statsionaari.
Džässikontsertidel, loengutel, filmiseanssidel, noortepidudel jm käis 22 350 inimest, kokku sai Rakvere teatri üritustest osa 90 835 inimest.
• 2010: Etendusi vaatas 63 590 inimest. Aasta jooksul anti 36% etendustest väljaspool Rakvere teatri saale. Kontserdid, filmiõhtud, Baltoscandali etendused, lastehommikud, noortepeod jne tõid teatrile lisaks 24 827 külastajat. Kokku sai Rakvere teatri üritustest osa 88 417 inimest.
• 2009: Etendusi vaatas 66 359 inimest. Aasta jooksul anti 34% etendustest väljaspool statsionaari. Džässikontserdid, lastehommikud, debatid ja kino tõid teatrile 22 811 lisavaatajat, Rakvere teatri publikuks kokku kogunes 89 170 inimest.
Allikas: Eesti Teatri Agentuuri teatristatistika ja Rakvere teater
Rakvere teater püüab nelja sihtrühma
Ott Karulin
Eesti Teatri Agentuuri juht, doktoritöö «Rakvere Teater «täismängude» otsinguil aastail 1985–2009»
«Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära!» on olnud Rakvere teatri tunnuslauseks 1996. aastast, mil teatri juhtimise võtsid üle peanäitejuht Üllar Saaremäe ning direktor Indrek Saar. 1940. aastal avatud Rakvere teater on noorim Eesti suurtest repertuaariteatritest. Algus ei olnud kõige libedam ja tegelikult on Rakvere teater praeguseks üle elanud kaheksateist kunstilise juhi vahetust. Pikemalt on Rakveres lisaks Saaremäele püsinud vaid kaks meest: Kulno Süvalep (1954–1961) ja Raivo Trass (1977–1985).
On selge, et Rakvere oma alla 17 000 elanikuga jääb mitme saaliga repertuaariteatri jaoks väikeseks. Avamisele järgnevatel kümnenditel saigi Rakvere teater kodumajas anda vaid iga kümnenda etenduse ja veel 1965. aastal oli kodusaalis antavaid etendusi kõigest 12 protsenti. Järgnevatel aastakümnetel hakkas nende etenduste arv siiski tõusma, ületades 1980. aastate alguseks kolmandiku piiri ning jõudes taasiseseisvumise järel järgmisessegi kümnesse. Viimastel aastatel on osakaal olnud juba kahe kolmandiku ligi, mis näitab, et teatri juhtkond on osanud meelitada teatrisse mitte ainult kohalikke, vaid ka külastajaid mujalt.
Kui analüüsida Rakvere teatri viimase paarikümne aasta etendustegevuse statistikat, saab selgelt eristada nelja sihtrühma, kelle tähelepanu Virumaa teater püüab: kohalik, maa-, teatrilinnade ja suveteatripublik. Neist kohalik vaataja on ühelt poolt kõige paremas olukorras, nähes kerge vaevaga ka vaid Rakveres mängitavaid lavastusi – eriprojekte ja aastatega Rakvere teatri kaubamärgiks kujunenud jõulumaa-lavastusi.
Teisalt on kohalik publik ka kõige andestavam ebaõnnestumiste osas, sest oma teater on ikkagi oma teater. Seevastu maapubliku kannatus on väga kerge katkema, sest sealne vaataja eelistab eelkõige kergekaalulisemaid komöödiaid ning põlgab sageli ära kunstiliselt kaalukamad ettevõtmised. Viimaste põhipublik on hoopis teistes teatrilinnades, kus etendamine Rakvere teatrile oluline ka meedia tähelepanu püüdmiseks. Suveteatripubliku pärast tuleb aga Rakvere teatril võistelda kõigi teiste Eesti teatritega ja nii on Rakveregi küll otsinud põnevaid mängupaiku (neist erilisim oli ehk Anne Türnpu «Põdernaine», mida etendati varahommikuti Araste soos), küll mõelnud välja turundusnippe (näiteks teatri esimese suvelavastuse, «Dracula. Öö valitseja» mängimise kõrval koguti publikult ka doonorverd).
Samas on arvud karmid ja nii tuleb Rakvere teatril elada teadmisega, et vaid teatrilinnade ja suveteatripubliku sihtrühmas on etenduste andmine neile majanduslikult kasulik, sest seal kogutakse protsentuaalselt vähemalt sama palju või enam külastajaid ja piletitulu, kui on seal antavate etenduste osakaal etenduste koguarvust. Ülejäänud kahele sihtrühmale – kohalikule ja maapublikule – antud etendused on paratamatult väiksema tasuvusega, kuigi just neid peetakse tavaliselt Rakvere teatri omapublikuks. Seega peavad Virumaa teatri juhid pidevalt kalkuleerima tulu ja missiooni vahetuskursi üle: kõige mõistlikum oleks etendada vaid teistes suuremates linnades ja teha suvelavastusi, kuid samas ei tohi kaotada oma eripära ja unustada oma vaieldamatult olulist rolli Rakvere kui elamisväärse linna kuvandis.