Venemaa presidendi Vladimir Putini eilne «otseliinil» oli küll uuenenud formaat ja see oli tähelepanuväärne šõu, kuid selle sisus suuri muutusi polnud, kirjutab politoloog Karmo Tüür Postimehe arvamusportaalis.
Karmo Tüür Putini rekordesinemisest: uuenev formaat, sama sisu
/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
26. aprill 2013, 17:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustuseks tuleb öelda, et see pole enam inimlik formaat. Aga noh, eks Putini kuvandis olegi midagi üli-inimlikku, tema kõikjale jõudmises ja kõigi probleemide käsitsijuhtimise korras lahendamises. Fidel Castro kõnerekorditest jäi see üritus küll maha, kuid 4 tundi ja 47 minutit ilma toolilt tõusmata ... see nõuab raudset ... no vähemalt tahet.
Kremli meeskonda tuleb kiita selle eest, et presidendi esinemisest on tehtud tõepoolest tähelepanuväärne šõu. Ja seda mitte ainult professionaalsete russoloogide jaoks, vaid ka Venemaa enda publiku tarvis. Ehkki keskmine venemaalane kirub oma võime nii nagu enamik keskmisi kodanikke keskmises riigis, on Putini imago siiski väga külgetõmbav. Vaatamata formalismile kõnealuses saates, räägivad miljonitesse küündivad ning aastast aastasse kasvavad küsimuste arvud sellest, et tõepoolest Venemaa rahvas tahab oma presidendi käest vastuseid.
Venemaa presidendi iga-aastase otsesuhtluse nime all tunutud šõu on tasapisi arenev ja muutuv. Lisandunud on teravust – saatejuhid lubavad endale üsna rahulikult ette lugeda ka torkivaid küsimusi. Esimestel kordadel oleks olnud keeruline ette kujutada, et otse saalist tehakse etteheiteid stalinlike võtete juurutamises (mida tegi raadiojaama Eho Moskvõ juht Aleksei Venediktov). Vähenenud on kohatut lavastust – kui esimeste kordade ajal punnitati jätta muljet, et lülitused regioonidesse on spontaansed ja väljakutel kogunevad juhuslikud inimesed, siis nüüd on sellest loobutud.
Nüüd siis sisu juurde ja siin on midagi väga vähe muutunud, kui üldse. Mõistagi on ühe riigipea suhtlus oma riigi kodanikega enamasti suunatud sissepoole. Absoluutne enamik küsimusi puudutasid Venemaa sisearenguid, lihtsat inimest huvitab eelkõige tema enda toimetulek, seetõttu oli suur osa teemadest nö kommunaaltasandilt. Ja siin on ka, millest rääkida – kommmunaaltariifide hüppeline tõus lööb valusalt inimeste tasku pihta ja Putini seletus, et varasemalt on tariifi kunstlikult kinni hoitud, ei rahulda kedagi. Ka viide inflatsioonile ei aita. Ja kümned vihjed korruptsioonile kui kõigi pahede allikale samuti mitte. Seetõttu on üsna arusaadavad mitmed üleskutsed konkreetsed inimesed küll kinni panna, küll lahti lasta. Tuleb tunnistada, et Putin oli oma vastustes taolistele üleskutsetele ülimalt diplomaatiline.
Välisteemasid ehk siis meid huvitavaid jooksis läbi üsna vähe. Pingelised suhted USA’ga olla Putini sõnul USA enda süü, alates ameeriklaste laiutamisest Iraagis ja lõpetades nn Magnitski nimekirjaga. Mainimisväärne oli samas Putini lootus, et Bostoni terroriakt peaks neid kahte riiki lähendama.
Kaasmaalaste poliitika osas ei kuulnud me seekord midagi uut (vaja lihtsustada kodakondsuse andmist), ootuspärased vastused tulid ka nn klidagaasirevolutsiooni (pole seda olnudki) ja üldise läänevastasuse kohta (meie ju ei pressi neile omi norme peale, miks nemad siis seda teevad).
Nii et üldistatult – Vladimir Putini esinemises polnud just kuigi palju uut. Fidel Castro ja Muammar Gaddaffi loorberiteni jõudmiseks on tal samas aga ka piisavalt aega.