Mihkel Mutt: kõik on oma, midagi pole varastatud

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et niikaua kui nuhkimise kaudu ei saa inimest paljaks röövida või tema vastu repressioone rakendada, tasub see võimalus oma teadvusest välja lülitada.

Olin tellinud uue sideteenuse, aga kõik telekanalid ei tulnud veel läbi. Läksin teenindusse. Seal öeldi, et lülitavad veel kord sisse ja igaks juhuks teatavad keskusse. «Nemad seal näevad täpselt, mida teil telekas näitab,» muheles näitsik. Kui koju jõudsin, oli kanalitega juba korras, aga öeldu kumises kõrvus. Ei, ühtpidi väga mõnus, et ei pea meistrimehi koju kutsuma nagu vanasti (ei tea, kas lasta neil kingad ära võtta või mitte? jne.) Aga teistpidi tekitab kõhedust. Asi pole kanalites, sest mis komprat see ikka võimaldaks (välja arvatud ehk «täiskasvanute kanalid»). Asi on põhimõttes. Enam-vähem samamoodi võiksid nad meie kohta väga palju muudki teada saada. Kes «nemad»? Pole tähtis, nemad, noh ...

Privaatsus ja nuhkimine on maailmas kuum teema. Niihästi seoses internetiga (millest Sirbis kirjutas hariva loo Elver Loho) kui ka laiemalt. Nt Inglismaal ja Hollandis arutletakse parajasti, kas mitte anda linnapolitseile õigus droonide abil potentsiaalsete kurikaelte järel luurata jne. Kõige eest tuleb maksta. Inimesed on õnnelikud, et saavad IT abil oma haaret suurendada, samas võimaldab see nende kohta andmeid koguda. Inimesed soovivad turvalisust, aga selleks tuleb lasta turvajal oma eraellu sekkuda. Küsimus pole selles, mis suunas asjad selles valdkonnas liiguvad – see on ilmne –, vaid mis hoiaku peaks tavakodanik võtma oma igapäevas, et vähem meelehärmi kogeda.

Üldiselt varjavad inimesed midagi kahel põhjusel. Ühel puhul on tegemist valgustkartvate asjaoludega, korruptsiooni, riisumise jms. Siin on jutt lühike. Hämarad teod tulebki valguse kätte tuua, internetiga või muidu. Keerulisem on lugu siis, kui inimene on aus ja korralik, ta muud ei teegi, kui järgib hommikust õhtuni Kanti kategoorilist imperatiivi (käitu nii, et su teod võiksid olla aluseks üldkehtivale seadusele), aga avalikustamise suhtes on ikkagi ülitundlik. (Mõnel juhul võib see olla koomilinegi. Tean mõnda moorikest, kes väriseb, et maailma küberkurikaelad häkivad lisaks Pentagonile ja Lõuna-Korea pankadele ka nende kontosse, kuhu laekub pension.)

Paksu nahaga on parem elada. Seda koorikut saab endale teadlikult kasvatada. Vanasti, kui läksin vannituppa, hõikasin ikka: «Poisid, pange lint käima, kohe hakkab tulema!» Mul oli «neist» kahjugi, sest nad peavad niisuguste asjadega tegelema. Just, üleolev kaastunne on parim hoiak. Ka nüüd huvitab mind suhteliselt vähe, kas keegi saab mu kohta midagi teada või mitte. Siin on muidugi oht kalduda teise äärmusse, aga ikkagi – niikaua kui nuhkimise kaudu ei saa mind paljaks röövida või mu vastu repressioone rakendada, lülitan ma selle oma teadvusest välja.

Kas pole umbes samuti mõne muugi asjaga? Kui hakata mõtlema, kui palju on ümberringi mikroobe, siis paneb imestama, kuidas me üldse elus püsime. Küllap harjuvad inimesed ka interneti ja muuga. Alles see oli, kui mõni meist pahandas, et tema kodumaja on Google’is nähtaval. Nüüd ollakse vist käega löönud.

Võtkem eeskuju nendest naistest, kes, kui mehed neid läbi sauna- või riietusruumi akna piilusid, puhatasid üleolevalt: «Vahtigu, kõik on enda oma, midagi pole varastatud.»

Esmapilgul näib, nagu lülituks eelnevasse konteksti ka Tallinnas mõnda aega välja olevad plakatid, mis hoiatavad e-valimiste eest, kuna need «kujutavad ohtu Eesti iseseisvusele». Idee pole uus. E-valimiste turvalisuse üle on ajakirjanduses mõtteid vahetatud ning netikommentaarides hoiatavad mõned inimesed endiselt, kuidas vabamüürlased e-hääletust ära kasutavad. Praegu aga üllatab idee sisu ja kandepindsuse kontrast võrreldes selle serveerimise massiivsusega. See üleskutse võiks esindada mõnd väiksemat huvigruppi, võib-olla subjektiivselt ausat, aga ikkagi kinnismõttelist seltskonda. See oleks omal kohal grafitina Kultuurikatla või Telliskivi loomelinnaku seinal. Ent nüüd on see saanud tüsedatel tulpadel räige võimenduse. (Kujutlegem, et linn on täis plakateid «Juua tohib ainult korallivett, muu vesi on oht teie elule».)

Kui oleks viitsimist, võiks plakatite autorite vastu alustada protsessi Eesti riigi maine kahjustamise pärast. On ju IT muutunud osaks meie riigi kuvandist (mujal maailmas teataksegi Eestit enamasti riigikogu e-istungite ja küberrünnaku järgi). Nüüd siis tahab keegi meie pagunitelt tärne kiskuda.

Võib muidugi oletada, miks need plakatid seal on. Aga kas siin ei murta sisse lahtisest uksest? Teatavate erakondade pooldajad kasutavad niigi internetti suhteliselt vähem kui teiste omad. Mis aga peamine: elanikkonna teadvuses on viimase poole aastaga toimunud lihtne tehing. Nende vaatevinklist on parlamendi võimuerakonnad elektri hinna tõusu kaudu inimeste rahakotist röövinud, aga Tallinna bürgermeister on selle oma linna elanikele osaliselt hüvitanud. Selle matemaatika tagajärgi näeme kohalikel valimistel kindlasti.

P.S. Muidugi pole valimiste salajasuse rikkumine sama, mis saunaaknast piilumine. Aga siingi võib end lohutada. Põhimõtteliselt ei ole tänapäeval ühelgi seltskonnal võimalik mõnda tehnilist nippi kaua üksnes endale pidada. See tähendaks, et kui võltsivad ühed, siis teevad seda ka teised. Nii et kokkuvõttes ei muutu tulemused eriti palju. Ja just selle asjatu energiakulu tõttu on vähetõenäone, et Eesti-suguses riigis midagi niisugust sünniks. Seepärast on e-valimised ohutud.