Mida on ühist Armeenial, Aserbaidžaanil, Gruusial, Ukrainal, Moldoval ja Valgevenel? Kes mõtles esimese asjana Nõukogude minevikupärandit, see pole eksinud.
Igor Taro: idapartnerlus – kas ette kaotatud lahing?
7. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude minevik mängib nende riikide tulevikupüüdlustes veel pikka aega olulist rolli, seda hoolimata ka tänasest Praha tippkohtumisel hoo sisse saavast Euroopa Liidu Idapartnerluse algatusest.
Brüssel hakkab ennast kindlustama Moskva mängumaal – sedasi käsitles Idapartnerluse initsiatiivi Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Ja hoolimata kõigist Euroopa Liidu ja Euroopa Komisjoni kõrgetasemeliste ametnike vastupidistest väidetest. Mõõkade ristamiseks piisab ühe poole initsiatiivist täiesti.
Milleks oli Euroopa Liidul seda kõike tarvis? Kõige tavalisema selgituse järgi on tegelikeks sooviavaldajatest needsamad kuus riiki, kes sooviks ELiga suhteid tihendada, kuid kellele EL silmanähtavas tulevikus ei saa liitumist pakkuda. Selline on näiteks Ukraina. Mõne aasta eest sõnastas ELi-püüdlusi aktiivsemalt ka Gruusia.
Idapartnerlus on seevastu kompott reformialgatustest ühinenud Euroopale läheneda soovivate riikide vinegretile, kellest mõni (näiteks Valgevene) pole sugugi kindel, kui kaugele ta neis suhetes on valmis minema.
Millal te viimati kuulsite näiteks Armeenia europüüdlustest? Ometi, kui liikuda ringi selle riigi poliitilise ja ühiskondliku eliidiga, siis just eurointegratsioon on see sõna, mis avab Armeenias tänapäeval uksi ning paneb kohalikke intellektuaale ennastunustavalt rääkima maailma kõige vanemast kristlikust riigist.
Sellepärast ongi Armeenia Idapartnerluse ilmestamiseks praegu ilmselt põnevaim näide. Oleme oma mätta otsast traditsiooniliselt harjunud käsitlema Jerevani Moskva väikse vennana (mis on praegu valdavalt ka tõsi). Samas kui Armeenial pole ühist piiri ei Venemaa ega ka Euroopa Liiduga, läänest ümbritseb seda endiselt vaenulik kandidaatriik Türgi ning viimase aasta kontekstis äärmiselt ebastabiilne Gruusia.
Teisel pool olevad Aserbaidžaan ja Iraan ei vaja kommenteerimist. Esimesega kestab sõda, teisega ei soovi pikaaegsete kristlike traditsioonidega rahvas kuigi tihedat vendlust arendada.
Ja kui küsida mõnelt välispoliitikaga tegelevalt armeenlaselt europüüdluste motivatsiooni kohta, siis esimese argumendiga kõlabki kristlus. Kristluse üle on Armeenias põnev diskuteerida just seetõttu, et 4. sajandil ristiusku läinud rahvas samastab oma religiooni pigem õigeusu kui läänes enam levinud konfessioonidega. Õigeusklik Moskva ei tundugi siis piisavalt lähedasena?
«Venemaaga on meil vaid 200 aastat ühist ajalugu, aga Euroopaga palju-palju pikem,» pareerib Armeenia parlamendi asespiiker Stepan Safaryan.
See selgitus pole Armeenias sugugi unikaalne. Iga teine kinnitaks teile seda käibetõde, et tegelikult on eurointegratsioon Armeenia mõistes tagasiminek oma juurte juurde.
Muide, Gruusia turismiagentuuri möödunud aasta voldikud ütlevad: «Euroopa sündis siin!» Taga-Kaukaasias puhkenud võitlus Euroopa sünnikoha pärast on värskendav tuulepuhang Brüsselile, millest on saanud sama hästi kui Euroopa sünonüüm.
«Aga kui räägime Euroopast, siis demokraatia ja inimõiguste standardid pole Venemaaga võrreldavad,» lisab Safaryan. Siinkohal läheb asi juba põnevamaks.
Vestlused kohalike mõttekodade pealike ja poliitikutega annavad aimu, et Armeenia käsitleb end ELi võimalusena Taga-Kaukaasias. Ja «Brüsselil» polnud selle kujutelma loomises kindlasti viimane roll.
Iga-aastane progressiraport, mida Euroopa Komisjon koostab naabruspoliitika sihtriikide iseloomustamiseks, on sedapuhku Armeenia kasuks. Juba seetõttu, et Aserbaidžaanil ja Gruusial «pole läinud nii hästi».
Aeg-ajalt Gruusia läbikukkumisest kõneldes võib armeenlasest vestluspartneri silmis täheldada koguni pisikest sära. Gruusia kohta võib praegu, muide, ka Brüsseli koridorides kuulda niisuguseid sõnu nagu «naabruspoliitika läbikukkumine» või «rikkis riik» (broken state, siiski mitte veel failed – läbi kukkunud).
Piisab väikesest jalutuskäigust Jerevanis ning kõik saab selgeks. Oma depressiivsuse poolest ei suuda sellega võistelda ühegi naaberriigi pealinn. Väärika vanalinna eest pühkinud nõukogudeaegsete kolosside vahel laiutavad tühermaad, mida kohalikud nimetavad «ehitusplatsideks», kuid mille võsastumise aste reedab, et juba pikemat aega pole ehitaja jalg sellesse kohta astunud.
Tohutu potentsiaal – see oleks parim kirjeldus, millega armeenlaste meeli ergutatakse. «Oleksite te seda kohta kümne aasta eest näinud…» nendib positiivseid arenguid täheldav Euroopa diplomaat.
Mariott, Adidas ja Land Rover kaunistavad tõepoolest pealinna keskust. Nagu ka hulk pisikesi kohalikke pankasid, mille vahele on end sättinud Venemaa hiiglased – Vneštorgbank, Gazprombank ja nii edasi.
Luksusautode hulk riigis, kus minister teenib 500 Ameerika dollarit kuus, tundub natuke eputamisena. Pankade hulk jätab mulje rahapesu paradiisist. Armeenia asemajandusministri Moushegh Toumasyani hinnangul võiks varimajanduse osa olla 50 protsenti. Aga samas jääb ta paljude teiste, lihtsamate päringute peale vastuse võlgu: näiteks kui suur on riigis reaalne tööpuudus või millest elatub Land Roverite omanike tsunft?
Huvide konflikti pole selles riigis isegi harjutud konfliktina nägema. Kui enamiku parlamendiliikmete ärid ja valitsusametnike kõrvalised tööotsad on avalik saladus, siis on tegu ühiskonnas aktsepteeritud normiga. Kuid seal on ka (üksikuid) inimesi, kes näevad selles probleemi.
Hiljuti Jerevanis tööd alustanud Euroopa Liidu nõuandegrupp koosneb kümmekonnast spetsialistist, kes annavad ministeeriumidele soovitusi ümberkorraldusteks. Näiteks kuidas võidelda korruptsiooniga. Mida teha rahapesu tõkestamiseks. Mismoodi koolitada diplomaate.
Siinkohal tekib juba Euroopa Liidul huvide konflikt Armeenia senise patrooni Venemaaga. «Armeenia välispoliitika lähtub paljuski julgeolekukaalutlustest,» sõnastab parlamendi asespiiker Stepan Safaryan selle põhjuse, miks eurointegratsiooni kõrval ei unusta armeenlased lähitulevikus suhteid Venemaaga, mida nad kõik eranditult nimetavad «strateegiliseks sõpruseks». Lihtsalt öeldes on Venemaa sõjaväebaas Armeenias praegu ainus tõeline riigi julgeolekugarantii.
Samas on Venemaa augustikuine sissetung toonud kaasa olulisi nihkeid piirkondlikus jõudude tasakaalus.
Esiteks, siiani Armeenia kaubavahetuskanalina toiminud Gruusia koridor oli nädalateks sulgunud ning vajadus alternatiivide järele sai ilmseks. Teiseks, Aserbaidžaan on tõenäoliselt pikemaks ajaks minetanud soovi armeenlaste okupeeritud alasid jõuga tagasi võtta. Kolmandaks, Armeenia välispoliitiline eliit on tajunud vajadust tuua Venemaa ja USA mõjudele vaheldust Euroopa Liidu näol.
Küsimus on selles, kui paljukest seda välispoliitilist mänguruumi Armeenial tegelikult on. Olgugi et ühist piiri Venemaaga ei ole, kompenseerib seda sõjaväebaasi olemasolu ning energiakandjate tarne.
«Venemaa on praegu meie tankla,» toob strateegiliste suhete veel ühe põhjenduse Kaukaasia uuringute instituudi direktor Alexander Iskandaryan. Gruusia kaudu tulevate tankimisvoogude peatumine suvel tuletas Armeeniale meelde tema naabrit Iraani, vastasel juhul polnuks Jerevanis juba nädalaga tilkagi bensiini.
Iskandaryani sõnul pole armeenlastel kerge venelastele selgitada, miks nad ei tunnusta Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat. Venemaa sissetungi ajal langes Jerevan Moskva mitmekordse surve alla, laveerides oma kahe elulise partneri – strateegilise tähtsusega Venemaa ja transiiditähtsusega Gruusia – vahel, võimaldades humanitaarkoridori sõjas kannatanud naabrite abistamiseks. Gruusia mässulisi piirkondi pole Armeenia (kelle survestamiseks on Moskval absoluutselt kõik võimalused) siiani tunnustanud.
Ka valik Idapartnerluse kasuks on Euroopa Komisjoni sõnul alati riigi vaba tahte väljendus. Seega – samuti omaette märk Armeenia vastupidamisest Venemaa survele.
«Meil pole ka lihtne selgitada, miks peame osalema NATO õppustel Gruusias,» lisab Skandaryan. Selle vestluse aeg jäi aprilli teise poolde, mil Armeenia oli NATO-le oma nõusoleku andnud. Sel nädalal toimunud meelemuutus lõhnab aga pigem järeleandmisena Moskvale. Olgugi et põhjuseks võidakse tuua nii ebastabiilne olukord Gruusias kui NATO peasekretäri Aserbaidžaani territoriaalset terviklikkust puudutav sõnavõtt. Hiljutised Aserbaidžaani ja Armeenia riigipea järjestikused Moskva külastused viitavad Kremli valmidusele mängida Mägi-Karabahhi kaarti enda huvides edasi.
Ning armeenlastel pole selle suhtes mingeid illusioone. «Karabahh on Venemaale absoluutselt korralikuks mõjuhoovaks nii Aserbaidžaani kui Armeenia mõjutamiseks. Ja selle probleemi lahendamisest pole nad absoluutselt huvitatud,» ütleb valitsusvälise organisatsiooni Euroopa Integratsioon juht Karen Bekaryan.
Sellest arusaamisest hoolimata ennustavad Idapartnerluse skeptikud Euroopa Liidule valusat põrumist, viidates Gruusiale. Kõneldes kohaliku Avatud Ühiskonna Instituudi juhi Larisa Minasyaniga, muutub Armeenia väljavaade tunduvalt vähem roosiliseks. Nii tunnistavad valitsusväliste organisatsioonide kõrval ka mitmed poliitikud, et läinud aasta 1. märtsi opositsiooni väljaastumise järel vahistatud inimeste puhul on tegu sisuliselt poliitvangidega. Ja neid võib olla Armeenias sadakond, nad pole saanud isegi kohtumõistmise osaliseks.
Vabana hinnatakse selles riigis ainult trükiajakirjandust, mida 3,2 miljoni elaniku kohta ilmub päevas 30 000 eksemplari. Ning hoolimata aktiivselt tegutsevast ombudsmani institutsioonist ei võta seda riiklikul tasandil keegi tõsiselt.
Võib-olla tuleb natuke tuttav ette. Kuid ehk on veel vara hinnata algatust, millele Prahas kohtuvad riigijuhid alles täna avapaugu annavad. Sõltub ju lõplik hinnang paljuski püstitatud eesmärgist. Kas sooviks on teha Armeeniast Lõuna-Kaukaasia Šveits? Või lihtsalt kindlustada oma positsioone, tagades Euroopa Liidu ümber turvalise «puhvertsooni», kui me ei soovi «huvisfääridest» rääkida?
«Idapartnerluse projekt on suunatud perspektiiviga 2020. aastasse ja sedasi tuleks seda käsitleda,» sõnas üks Euroopa Komisjoni kõrge ametnik. Pooliku veeklaasi tõde tundub siingi kehtivat.
Autor osales 21.–25. aprillini Euroopa Komisjoni rahastatud naabruspoliitika seminaril Brüsselis ja Jerevanis