Kaisukaru – kus veel kui mitte Berliinis!

«Bambi»: kabaree Carrousel de Paris’ transvestiitidest tantsijad. Foto: Kaader filmist

Ma ei tea, kes või miks nimetas aastal 1987, kui Berlinalel esimene Teddy auhind välja anti, queer-teemalise filmikunsti auhinna kaisukaruks. Igal juhul on 63. Berlinale ajaks nunnust mõmmikust välja kasvanud täiesti arvestatav karu, mis väärikalt oma hõbedaste ja kuldsete vendadega ühte ritta astub. Kuigi ka Cannes’is antakse välja Queer-Palmioksa (Queer Palm) ja Veneetsias Queer-Lõvi (Queer Lion), oli just Berlinale suurtest festivalidest esimene, mis 1987. aastal Pedro Almodóvari filmi «Law of Desire» Teddy auhinnaga pärgas.

Põhjust tuleb otsida ilmselt Berlinale programmi avatusest ja nii sotsiaalsest, kultuurilisest kui ajaloolisest mitmekülgsusest. Valik on kindlasti ühiskonnakriitilisem ja teravam kui näiteks Cannes’is, mis rõhub rohkem autorifilmile.

63. Berlinale programmis leidus LGBT- (lesbi-, gei-, bi- ja transseksuaalsust tähistav koondtermin) teemalisi filme nii võistlusprogrammis kui ka kõigis alaprogrammides, iseäranis Panoramas. Jochen Hicki ja Andreas Strohfeldti «Out in Ost-Berlin – Lesben und Schwule in der DRR» rääkis vähestest gei- ja lesbiaktivistidest 1960ndate Ida-Saksamaal, käsitledes teemat ajalooõpikliku põhjalikkusega.

Film linastus Ida-Berliini kinos International, mis asub Karl Marxi alleel. Juba metroost maa peale astudes tundus, et pigem on tegu Peterburi kui Berliiniga – vastu vaatab monumentaalne 98 meetri laiune tänav, mille ääri palistavad stalinistlikud suurehitised kogu oma hiilguses.

Film käsitleb peamiselt 1960ndate Berliini geide ja lesbide põrandaalust tegevust ajal, mil teistsuguse seksuaalse orientatsiooni avalikuks tulek tähendas kriminaalkaristust. Paradoksaalne, kuid samas väga loogiline on ka see, et pärast müüri lammutamist nende senine protestivaim rauges – ühine vaenlane oli kadunud ning kõik keelatu muutus järsku lubatuks.

Kunagised protestijad olid kõik ka ise linastusel kohal ning filmi lõppedes täitus lava valdavalt hallipäiste, kuid säravate LGBT-aktivistidega. Omavahelised kallistused, suudlused jne. Rahvas saalis kilkas ja muheles, fotokad klõpsusid ning õhus oli tunda nõukaaja nostalgiat.

Sama ajastut käsitleb ka parima dokumentaalfilmi Teddy saanud «Bambi». Prantslasest režissöör Sebastien Lifshitz jäi silma juba möödunud aasta Cannes’i filmiturul linastunud teosega «Nähtamatud», mis portreteeris Prantsusmaa eakaid gei- ja lesbipaare. Film oli intiimne, südamlik ja valusalt naha alla roniv – hetketi seisis vaataja kangelastele ebamugavalt lähedal, tunnetades kõigi sooliste piiride kadumist, sugudeülest inimeseks olemist.

Ka «Bambi» peategelase Marie-Pierre’iga kohtus Lifshitz «Nähtamatute» jaoks materjali kogudes, kuid kuna 77-aastane vanaproua tahtis olla enamat kui «osa ühest filmist», sündis temast eraldi dokumentaal.

Pole kahtlust, et Bambi on seda väärt – juba avakaadris näeme ekraanil äärmiselt šarmantset blondi daami, kes võlub hetkega oma naiselikult salapärase olemuse, sametise hääle ja elegantsete maneeridega. Mitte miski ei reeda, et sündides oli ta väike poiss, kellele ema pani nimeks Jean-Pierre. Juba nelja-aastaselt keeldus tulevane transseksuaal oma nime ütlemast – see tundus vastumeelne –, juba kooliealisena oli ta kindel, et tegelikult on ta naine.

Peamiselt vaid arhiivimaterjale kasutades on Lifshitzil õnnestunud kokku panna liigutav lugu Bambi eluteest – tema tantsijakarjäär kuulsas kabarees Carrousel de Paris (toonased kaheksamillimeetrisele filmilindile jäädvustatud transvestiitidest tantsijad on tõeline vaatamisväärsus), hullumeelsed katsetused kahtlastest allikatest hangitud hormoontablettidega, meeletu soov saada naiseks, mis kulmineerub soovahetusoperatsiooniga, ning sellele järgnev paradoksaalne pööre – mees, kellega ta koos elas, hülgab Bambi, öeldes, et peeniseta pole ta enam päris see.

Poeetilisemate ja kinematograafiliselt meeldejäävamate filmide hulka kuulus Lõuna-Korea «Valge öö» («Baek-Ya»), mis on inspireeritud Dostojevski «Valgetest öödest», režissööriks Lee Song Hee-il – aeglase tempoga, tunnetuslik ja lummav linnasümfoonia.

Kogu tegevus toimub ühel ööl tänapäeva Soulis – anonüümsete suurlinnatulede valgel kohtuvad kaks internetis tuttvaks saanud meest: linnas peatuv stjuuard ja mootorrattakuller. Neil on täpselt neli tundi aega, mis möödub ühelt poolt äärmiselt julmade võimumängude ja lahkuminekute, teisalt aga tõeliselt lähedaste hetkedena.

Filmile järgnenud arutelu käigus selgub muu hulgas, et ühe peaosatäitja, noorukese Yi Yi-kyungi, viskasid tema vanemad kodunt välja, kui olid tema filmirollist teada saanud (Korea ühiskond on äärmiselt homofoobne). Poiss elas päevi haigla ootesaalis. «Sest seal oled anonüümne õhkkond ning automaadist sai pidevalt süüa ja juua.»

Ühiskonnakriitilisematest filmidest tasub kindlasti esile tuua Saksa uue filmi programmis linastunud «Kaht ema» («Zwei Mütter»), mis on dokumentaalsel ainesel põhinev lugu lesbipaarist, kes üritab Saksamaal kunstliku viljastamise teel lapsevanemaks saada. See osutub aga ootamatuks probleemide kadalipuks – lesbidele sperma sisestamisega tegeleb vaid neli doktorit üle terve Saksamaa ning pärast mitut ebaõnnestunud katset riiklikus meditsiinis otsustavad peategelased otsida teisi võimalusi.

Süsteem, kus sobivaid doonoreid otsitakse Facebooki meenutavalt netilehelt, käiakse kümnete potentsiaalsete isadega kohtumas ning lõpuks viiakse kogu protseduur läbi kodusel süstal-topsik-viisil, meenutab oma absurdsuses veidi Cristian Mungiu teost «Neli kuud, kolm nädalat, kaks päeva» – filmi illegaalsest abordist kommunistlikus Rumeenias.

Netilehelt välja valitud isakandidaat on tõeline spermadoonor, kellel on Saksamaal üle 20 lapse – hinnatud geenidega mees oli ka linastusel kohal ning kuuldavasti tahtis algul sinna kaasa võtta ka kõik oma järeltulijad.

Jättes kõrvale lesbide ja geide õigused, on enamik LGBT-filme siiski täiesti harilikud suhtedraamad, teemadeks armastuskolmnurgad, armukadedus, solvumised, segadused tunnetes jne. Nii vaadates tundub natuke meelevaldne neid filme üldse kuidagi teistest eristada, sest tihti ei erine nendes käsitletavad probleemid ülejäänud programmist muu kui vaid peategelaste sootunnuste poolest.

Fakt on see, et queer imbub tasapisi peavoolu hulka, kuid ilmselt võtab selle temaatika iseenesestmõistetavaks pidamine siiski veel aastaid aega.