SA EI PEA MU VAEVAST MISKIT TEADMA
Nädala luuletus
21. jaanuar 2013, 15:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mu omailmas ei pakata pungi.
Vaid pakane luusib ringi
hingetuisust jäänud lumeluidetel.
Ei ole enam meeletust.
Ei ole tungi.
Või ehk siiski?
Pean rääkima sulle loo, mis ehk mõnda valgustab.
On viiekümnendad äärelinna koolis.
Rändkino näitab saalis india filmi.
Armujumalanna Šiva embab Raj Kapoori:
üks kätepaar hellitab, teine torkab noaga.
Poiss vaatajate hulgas – see olen mina – peidab silmi.
Ja hiljem kogu elu ikka sama stseen:
ma loodan hellitust, kuid noale jooksen vastu.
Haav umbub armiks, kuni olen üleni üks arm
ja nuga nürineb
ja raugeb hirm ning joovastus.
Sa ei pea mu vaevast miskit teadma.
Ent nüüd, kui silmapiiri katvad hanged,
ma tunnen: olin sulle seletuse võlgu,
et õigustada viimset meeletust ja viimset tungi
veel enne, kui su jalge ette langen.
Mina – armistunud arm.
Luuletus kuulub tsüklisse «Lahkumised», millest varem siinsamas ilmunud «Vist jäängi mäletama sind vaid unenägudes». Kõik need luuletused on armastusest. «Ja mida kaugemale see jääb, seda enam mõistan selle suurust. Armastus on valgus, mis paisub nagu ilmaruum meist eemaldudes, kuni kõverdub määramatu horisondi taha,» tunnistab Rein Veidemann, kellelt trükis pole ilmunud ainsatki luulekogu. «Ma ei hakkagi oma luuletusi eraldi raamatuna kokku koguma. Need on lihtsalt teistsugused hetked, mis jäävad proosa ja esseistika vahele. Otsekui pausid!»