See, kui kõrgel tasemel on ravi lapseeas, mõjutab kahtlemata inimese hilisemat elukvaliteeti. Võtame või ühe näitaja, tervena elatud eluaastad. Eesti inimarengu aruandest 2010/2011 loeme, et 2007. aastal (sama aastat käsitleb ka Jana Lassi teadustöö) oli tervena elatud elu pikkus Eestis keskmiselt 65,9 aastat, samal ajal oli 2004. aastal ja hiljem Euroopa Liiduga liitunud riikide keskmine 66,7 ja vanades ELi riikides 73 aastat. Arenguruumi on niisiis küll ja veel.
Ega asjata öelda, et meditsiin annab ja meditsiin võtab. Tänapäeva inimene ei kujuta oma elu ilma antibiootikumideta enam ette, kuid samas oleme ka üldiselt teadlikud nende põhjendamatu kasutamisega kaasnevatest riskidest. Lihtsalt öeldes sellest, et ülemäärane tarvitamine teeb inimese haigustele märksa vastuvõtlikumaks. Lõuna-Euroopa, kus antibiootikume sai osta käsimüügiravimina, ongi haigustekitajad muutunud ravimitele resistentsemaks. Seega tuleks antibiootikume välja kirjutada võimalikult vähe ja võimalikult täpselt.
Miks on siis nii, nagu kirjutab Jana Lass, et Eestis kirjutatakse tuhande lapse kohta poole enam antibiootikume kui Rootsis? Siit tekib uus küsimustering, mis puudutab tegelikult kogu tervishoiusüsteemi. Kõigepealt ka lõppeval nädalal pikalt käsitletud teema: kas perearstidel on oma patsientidele piisavalt aega? Või teisalt: kas arstidel on piisavalt võimalusi ja raha tellida analüüse, et saada kvaliteetseim ravi, selmet minna niinimetatud laiema toimespektriga antibiootikumi valides nii-öelda kindla peale, kuid samas kergema vastupanu teed?
Ühest küljest võiksime Jana Lassi väitekirja võtta kui järjekordset paljastust, mis annab taas põhjuse kiruda, kui halvasti meil siin Eestis kõik on. Kuid vahest tuleks kõnealust uuringut vaadata hoopis meie tugevuse võtmes: et meil on omaenda rahvusvahelise kogemusega asjatundjaid, kes suudavad esitada olulisi küsimusi, mis kokkuvõttes võimaldavad olukorda analüüsida ja lõppkokkuvõttes parandada. Nagu meditsiinis ikka: mida täpsem on diagnoos, seda efektiivsem ravi.
