See on üks pika habemega jutt, aga mis parata. Sedapuhku sai asi alguse «Villa Antropoffist», mille Postimees nimetas aasta olulisimaks eesti filmiks, olulisemakski kui «Seenelkäik» või «Varesesaare venelased». Kõik oleks ju lausa väga hea, nagu selles Buratino laulus, aga… kes seda üldse näinud on – peale esilinastuse publiku?
Miks siis ei ole? Sellepärast, et see on… liiga lühike.
Igavene rist ja viletsus, kui on liiga lühike, noh, nii 5–15 minutit. Ainult festivalid näitavad. Ja kui õnneks läheb, siis kunagi pärastpoole ka televisioon.
Kõige raskem on löögile pääseda kinos, välja arvatud ehk siis, kui õnnestub mõne teise, veidi pikemaga kokku leppida ja nõnda end ka ise pikemaks venitada – seansimõõduliseks välja. Ainult et selleks võib kuluda aega. Ja film, millest eile rääkis ajaleht ja näitas teleuudis, on homme juba vana, vähemalt reklaami mõttes.
Kunagi oli see teistmoodi. Siis näitasid kinod pika filmi ette ka lühikesi – seda nimetati ringvaateks –, osa neist ei kõlvanud kusagile, osa jälle olid vaimustavad. Koguni nõnda vaimustavad, et vaatajal läks põhifilm meelest ära.
Nii juhtus ka animatsiooni elava klassiku Igor Kovaljoviga, kes nägi Kiievis Priit Pärna joonisfilmi «Kolmnurk», ostis ainuüksi selle pärast pileti ka järgmisele seansile ja hakkas lõpuks ise ka väga häid filme tegema.
Riik kulutab palju raha, et üks film, ka lühike – on tõsi, et lühike animafilm vastab pikale mängufilmile – sündida saaks. Aga riik peab üleval ka Artise kino ja toetab üht teistki, kinokultuurimaja Sõprus. Kelle muu kui riigi huvides peaks see olema, et vaataja neid filme peale esilinastuse ka suurel ekraanil näeks?
Muidu ongi nõnda nagu ühes anekdoodis, kus eestlane hoopleb taas oma animatsiooniga, kui talt aga viimaste näidete järele päritakse, kohmab vastuseks, et pea on täna, näe, hajevil otsas, ei tule praegu ühtki meelde.
Ühesõnaga, miks ei võiks kunagist traditsiooni taastada, vähemalt neis kahes kinos, kui me Tallinnast räägime? Seanss venib liiga pikaks? Ei ta veni ühti. Kõik filmid ei ole kaks tundi pikad. On ka pooleteisetunniseid, nende ette sobib üks selline väga hästi. Ja mida erinevam see põhifilmist on, seda parem. Võimalus, et seanss lõpeb elamusega, on selle võrra suurem.
Valikut oleks. Kes siis ikka nii väga teab, et Rao Heidmetsal valmis eelmisel aastal aktuaalne, maailma lõpust pajatav «Muna»? Või et meie noortel animaatoritel on ette näidata üks ütlemata vaimukas nukufilm, eestlaste põhjakäigust pajatav «Eine murul»? Jne. Jne.
Kui mina oleksin produtsent, koputaks ma kohe kinopidaja uksele. Kui mina oleksin kinopidaja, koputaks ma kohe produtsendi uksele.