Jan Kausi «Koju» ja Urmas Vadi «Tagasi Eestisse» on stiililt erinevad – Kausi romaan on kerge kui õhk, meenutades Skandinaavia disaini, Vadi reaalsusega miksitud fiktsioon on kui India karri. Nii «Koju» kui ka «Tagasi Eestisse» pakuvad lugemiselamust, aga mitte see pole oluline. Tähtsam on, et mõlemad kirjutavad tänasest päevast. Eestist. Unistustest.
Kausi romaani keskseks motiiviks on igatsus jõuda koju – kohta, kus on rahu ja turvalisus ja kuhu äng ei pääse. Vadi romaanis soovib peategelane aga kodust, kodumaalt põgeneda. Ükskõik kuhu, peaasi, et eemale. Mõlemas romaanis on üheks tegelaseks pime mees – Kausi pime mees näeb Tallinna, Vadi Austraalias elav pime mees Eestit.
Kirjutate noorte meeste identiteedikriisist tänapäeva Eestis. Miks?
Kaus: Loodan, et minu romaan lubab erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ma ei tea, kas see on identiteedikriis, aga püüan kirjeldada üldinimlikku probleemi – inimese igipõlist kaitsetust elu ees. Inimene võib endale luua konstruktsioone elu kohta, ehitada oma elu materiaalselt või sümboolselt üles, aga siis sekkub tegelikkus. Mind huvitab inimese valmisolek või õigemini valmisolematus. Kuid kuna kirjutan 21. sajandil Tallinnas elavatest inimestest, siis seetõttu puudutan ka identiteedikriisiga seotud küsimusi. Aga Urmase raamatus näen veel laiemat teemat, tema romaanis on oluline rahvuslik identiteet kui vari, mida ei saa maha raputada.
Vadi: Jan, sa ütlesid väga kenasti. Ma proovisingi peategelast, kelle nimi on Juhan, aga kuna ta meenutab John Lennonit, siis kõik kutsuvad teda Johniks, anda edasi üldise kujuna, meie hetkeseisuga. Samas kujutasin teda ka konkreetse tegelaskujuna. Ehk iseendana. Ma kujutasin ette, et kui mina oleksin… Alustasin selle romaani kirjutamist umbes viis aastat tagasi, seetõttu on nüüd tegemist ajaloolise romaaniga, ta algab ajal, mil kehtivad kroonid, kasutan ka päriselt elavate inimeste nimesid jne... Ma ise olin tollal 31-aastane, kirjutades mõtlesin, et kuidas käituksin peategelase situatsioonis, et kui iga väike viide või vihje, mis puudutab Eestit või kodumaad või emakeelt, on nagu sukavardaga ribide vahele.
Miks oli eestlus viis aastat tagasi sukavarras?
Vadi: Eestlus muutus sukavardaks 2008. aastal. Romaaniidee tekkis Austraalia-reisil. Lubasin seal ühte vana pimedat meest lennujaama sõidutada, kuid sõitsin lennujaamast mööda ja kiirteel polnud võimalik tagasipööret teha, sa pead aina edasi panema, edasi panema. Lõpuks keerasin mingisugusesse asulasse, olin hüsteerias – vana mees soovib oma viimased eluaastad Eestis veeta ja mina nüüd jätan ta lennukist maha! Korraga küsis see mees: «Kas me oleme juba lennujaamas?» Aga kus on selle mehe lennujaam ja selle mehe Eesti? Just see lugu ja need küsimused olid romaani «Tagasi Eestisse» käivitajaks.
Austraalias tekkis minus väga mõnus distants minu enda Eesti, kogu selle rahvusluse suhtes. Viimase 20 aastaga on rahvuslus teinud tohutuid pöördeid. Kohtusin reisil erinevate eestlastega – ühed olid hästi noored, olid tööviisaga Austraalias, et reisida ja tööd teha nagu ma isegi; siis kohtasin ka vanade eestlastega, kes olid seal elanud juba aastakümneid. Ja see vahe, kuristik, mis nende maailmades valitses ettekujutuses Eestist, oli midagi nii huvitavat, et see lihtsalt kiskus kirjutama.
Kui 2008. aastal tuli avalikuks Herman Simmi riigireetmine, siis mulle tundus, et see Simmi šokeeriv lugu on nagu kirss tordil – kujutasin ette, kui oleksin Simmi poeg. Minu romaani tegelane on ühtepidi lihast ja luust konkreetne tegelane, inimene, kes töötab ühes kirjastuses, samas kannab ta üldist Eesti ja eestlase kuvandit.
Jan Kaus, kas teid tõukas romaani «Koju» kirjutama mõni konkreetne sündmus?
Kaus: Jah, aga ma ei taha seda avalikkusele jagada. Muide, ma hakkasin mõtlema sukavarda teemale ja minu arust on see rahvuslik sukavarras kogu aeg olemas olnud.
Eeldan ja loodan, et kirjanikud on tavapärasest pisut tundlikumad natuurid, kes tendentse ja suundumusi õhust haaravad ja neile reageerivad.
Mõtlesin sellele, kui lugesin hiljuti Halldór Laxnessi «Islandi kella», Arvo ja Askur Alase tõlgitud suurepärast romaani, mis räägib Islandi rahva saatusest 17. sajandil – islandlasi oli tol ajal väga vähe ja siis tuli katk, mis kolmandiku elanikkonnast ära tappis, pealegi kurnasid võõrvõimu all olevat Islandit taanlased. See romaan on väga tugeva elujaatusega kirjutatud ja kui oleksin seda lugenud enne «Koju» kirjutamist, siis võib-olla oleks mu romaanis nukrat alatooni vähem. Laxnessi raamat kuidagi rahustas mind – pole ju sugugi sada protsenti kindel, et eestlaskonna hajumine oleks pöördumatu.
Kas tunnete, et hajumine on terav probleem?
Kaus: Selge see, et on. Ka varem on olnud eesti diasporaad, aga praegu elab pelgalt Soomes juba märkimisväärne eestlaskond. See laialihajumine teeb mind nukraks. Urmase romaani teravik on suunatud mujale, sellele, et me ei lakka olemast eestlased ka siis, kui me kolime mujale. Võib juhtuda hoopis vastupidine, võime siis muutuda eriti eestlasteks. Aga Urmase raamat on klassikaline romaan juba seepärast, et seal on mitu vaatepunkti, need vaatepunktid nihkuvad, muutuvad, Johnis toimub groteski ja kahtlemata vaimukate süžeekäikude tagajärjel midagi ülevat.
Vadi: Mulle tundub ka, et ju siis midagi on õhus. Kui eelmine aasta teadvustasin, et Eesti taasiseseisvumisest täitus 20 aastat, siis jooksid peas mingid paralleelid kokku. See on paras aeg kirjutada üks raamat, mitte ei kirjuta ühe jutiga lihtsalt üht lugu või artiklit, vaid annadki ajale kunstilise ja kirjandusliku tõlgenduse. Jan on tundlik, mina olen, enamik praegusaja kirjanike on tundlikud. Meie looming pole otseselt suunatud päevapoliitikasse, aga ikkagi oleme selgelt mõjutatud, kas raha tuleb ämmalt või mitte. Sa võid kirjutada armastusluulet, võid kirjutada karudest ja jänestest, kuid kui sellised asjad sind ümbritsevad, siis tulevad ämma raha ja Reformierakond, kõik see tuleb sinu armastusluulesse sisse.
Teie reageerisite enne sündmust.
Kaus: Mind hämmastab olukord, kuhu oleme välja jõudnud. Tegemist on üldisema mentaalse kriisiga. Igipõliste vastaste Reformierakonna ja Keskerakonna mentaliteedil on üha rohkem ühisjooni. Kui näen, kuidas Kadri Simson nahutab «Foorumis» koalitsioonierakondi, unustades oma erakonna vassimised ja manipulatsiooni, siis on tunne, et ei alandata vaid poliitilisi vastaseid, vaid kõiki inimesi. Kirjandus aitab mul meelde tuletada, et elus on muid tasandeid peale parteipoliitika. Pea sa ennast nii eksimatuks või asendamatuks kui tahes, elu saab sind kätte.
Kas saab olla selleks valmis?
Kaus: No kindlasti on see üliraske. Sest elu saab sind pahatihti kätte ootamatult. Aga võib-olla võimaldab sellele mõtlemine mõnda teist inimest raskel hetkel aidata, toetamise olulisust mõista.
Kui palju on raamatutes sõnumit?
Vadi: Tundub, et Eesti teema on üks oluline teema. Aga ta ei ole manifest. Mulle tundub, et ükski kunst ei saa olla rusikaga näkku või plakat, mis ütleb kuidagi midagi ära. Temas eneses peab olema ka iseenesest midagi. Olen totaalselt loo usku inimene. Usun puhtalt heasse losse, mida pean rääkima, aga kas see lugu kellelegi midagi ütleb, seda ei saa mina ega mitte keegi ette teada. Ma ei tahaks öelda, et kõik on nii intuitiivne ja tekst loob ise end, mina ikka loon teksti, aga ma ei oska ette näha, mis sealt tegelikult välja koorub.
Minu jaoks – tundub, Jan, ka sinu jaoks – on meie tänane päev või see keskkond või ruum, mida kujutada, oluline. Tobe tundub viia tegevus üksikule saarele või keskaja Prantsusmaale. Milleks? Kui meie tegelikult saame selles ajas, selles kultuuriruumis rääkida nende inimestega, kes meie kõrval on, kes lähevad raamatupoodi ja tahavad seda siin Eestis lugeda.
Kas need romaanid jäävad kultuurilukku polegi praegu oluline.
Vadi: Just. Just. Ega ei saa ju ennustada, mis neist tekstidest tulevikus saab. Kas neist saavad suured verstapostid või kaovad hämusse. Aga lihtsalt praeguse aja ja konteksti kasutamine tundub minule hästi õige. Mängin ka iseenda dokumentaalsusega. «Tagasi Eestisse» raamjutustuses tuleb peategelane minu juurde ja palub minul kirjutada tema lugu, sest muidu ta ei suuda edasi elada. Sest ta tahab teada tõde ja mina justkui hakkan seda lugu kirjutama, kõik see kokku on justkui mäng dokumentaalsusega, puude tänase päevaga ja oludega.
Kaus: Kaitsetusel, inimese olemuslikul ebakindlusel elu ees on tahes või tahtmata juba sotsiaalpoliitiline tähendus. Mulle näib, et ühiskonnas vohab liigne enesekindlus, ja kui ma suudan vihjamisi jutustada lugu, mis näitab, et me tohi muutuda elu suhtes liiga enesekindlaks, peame elu suhtes pisut tähelepanelikumad olema ja et me ei saa tegelikkuse keerukust vältida ega enese kujutluse ja tegelikkuse vahele seina kasvatada, siis praegu tundub see mulle juba sotsiaalpoliitiliselt tähtis.
Aga üldjoontes tahan ma pigem kirjeldada kui seletada või õpetada. Kuna ma ise õpin iga päev elamist, on mul raske kedagi õpetada, lihtsam on kirjeldada, mida näen. Samuti ei taha ma, et mu tegelastel halvasti läheks. Mul on tunne, et nad on nagu pärisinimesed, ma ei saa neile halba soovida. Neile peab ikkagi lootust jääma. Mu raamatus on kolm lugu, neid ühendab üle Tallinna toimuv elektrikatkestus – uurisin järele, et selline asi on tegelikult suhteliselt võimatu –, millega püüdsin sümboliseerida seda, et meie elus ühel hetkel lihtsalt juhtub midagi ootamatut, soovimatut. Miks? Miks üks inimene on meie kõrval ja siis ühel hetkel enam ei ole? Mõnele lugejale võib tunduda, et elektrikatkestust kirjeldades püüan kommenteerida Eesti Energia ja elektrihinna ümber toimuvat janti, aga ei, see sai kirja tükk aega enne janti.
Mõlemas romaanis on tunda teie hoiakut ka linnade, Tallinna ja Tartu suhtes. Kausi «Koju» on puhtalt Tallinnast, «Tagasi Eestisse» on Tartu romaan, mis siis, et peategelane Tallinnast. Mõlemad on linnaromaanid.
Vadi: Jani romaan on just konkreetselt Tallinna kujutamisel väga huvitav, see on tänapäevane linnaromaan. Minu romaan on pisut ka veel metsaromaan.
Miks linnad?
Vadi: No see on seesama asi, et ei mõtle nii konkreetselt välja, vaid see on see keskkond, mida sa näed, ja sa annad seda lihtsalt edasi. Kirjeldad.
Kaus: Minu jaoks on ruumil teine tähendus. Minu poeetiline meel muutub üha rohkem topograafiliseks, üha selgemalt on see seotud maastikuga, inimeste maastikule jäetud jälgedega.
Näiteks kui siia tulin, siis möödusin Maakri ja Lennuki tänava nurgal majast, kus kunagi elas üks hästi ilus ja tore klassiõde, olin pisut temasse armunud ja käisin tal sageli külas. Mäletan, et kuulasime muusikat, tema kudus, mina istusin diivanil ja mõtlesin, et tahaks teda suudelda. Mulle meenusid igasugused peod seal korteris, klassivend, kes purjus peaga muutus nukrameelseks ning ajas ükskord koeramati pealt koera minema ja ütles, et on nüüd ise koer. Hiljuti käisin just sama klassivenna ema matustel, seda tüdrukut seal polnud, sest temagi elab välismaal. Nii tekkiski neist mälestustest miniatuur, mille lõpus me seisame matustel, surume sõnatult üksteise kätt, läheme laiali, miski on päästmatult kadunud. Aga samas on kõik see minu peas alles. Kui vaatan aknaid, kus elab juba ammu keegi teine, elab see tüdruk ometi minu jaoks seal edasi, koob ja keedab mulle pelmeene.
Romaanis «Koju» jalutab pime mees Tallinnas, mida pole olemas, kuid elab tema mälestustes edasi.
Kaus: Pime vanamees on mõnes mõttes mu romaani kõige olulisem tegelane. Sest ta on väga selgelt juurtega inimene, ta on kohas, kus elab, väga sügavalt kinni.
Juured on ju eestlusega seotud. Kas praegu on tunda, et meie põlvkond on kaotamas oma juuri?
Kaus: Jube raske on üldistada.
Vadi: Olen 35 aastat vana, minust viis aastat vanemad, nagu Jan, on võitjate põlvkonnast, ma ei tea, miks sina võitja ei ole… selle võitjate põlvkonna ja minu vahel on mingi konkreetne lõhe – nad on käinud Vene sõjaväes, nad oskavad vene keelt paremini kui inglise keelt, minul on pigem vastupidi, oskan pigem inglise keelt, aga vene keelt ei oska üldse. Sõjaväes pole ma käinud.
Kaus: Mina kuulun mentaalselt siis sinu põlvkonda.
Vadi: Siis on veel üks veelahe, mis jääb minust teisele poole, minust umbes 15 aastat nooremad. Lavastasin Ugala teatris ja seal olid üliõpilased, kellega oli väga tore koostöö, andekad, intelligentsed inimesed, aga sain aru, et nende ja minu vahel on veel suurem lõhe kui vanematega. Vanematega jagan Nõukogude Liidu kogemust, aga noored on elanud uues maailmakorralduses, kus kõik piirid on lahti ja kõik võimalused on olemas. Mulle tundub, et neis on enesekindlust ja heas mõttes ülbust ja pealehakkamist. Põdemist on vähem.
Aga räägin ühe loo. Tudengid tegid rõdul suitsu, meil oli proov algamas, ja mõtlesin, et annan neile sellest kuidagi peenemalt teada ja küsisin: noh, kas hakkame jälle parve ehitama? Selle peale vaatasid mind tükk aega, et misasja? Üks juhtum oli veel, ühe tüdruku nimi on Marika, ja pärast proovi ütlesin talle: «Marika, onu hüüab sind!» Selle peale sain aru, et ma mõjun juba täieliku perverdina. Minus on need tsitaadid nii sees, et ma ei eralda enam neid, aga see oli tegelikult esimene hetk, mil mõistsin, et me räägime eri keelt. Siin pole hinnangut, et nemad on rumalad ja mina targem või vastupidi, lihtsalt need asjad on nii.
Peame eestluse pärast muretsema?
Kaus: Sedasi ei saa küsimust esitada. Sest siin on kaks teineteisele vastukäivat argumenti – ühelt poolt teeb eestlaste lahkumine mind nukraks. Aga teisalt saan aru, et elame ühiskonnas, mis lähtub üksikisiku vabadusest ja õigusest. Selline ühiskonnakorraldus on väga hea, parim võimalikest, seetõttu ei saa mina kellelegi ette heita tema lahkumist.
Olen mõelnud, et kui minu poeg otsustab minna Londonisse ja hakata seal Burkina Fasost pärit poksijaga koos elama, siis mina ei hakka teda takistama. Jah, mul on kurb meel, kui ta Eestist lahkub ja tema lapsed ei räägi enam eesti keelt, aga ma aktsepteerin ja austan tema õigust teha oma elus valikuid. Kogu iibeteemas on samasugune paradoks, peame lähtuma sellest, et kui naine ei taha sünnitada lapsi või kui ta ei taha olla naisteajakirjast vastu vaatav ideaalne seksilõvi, kodukana ja juhtiv töönarkomaan ühes isikus, siis on tal see õigus.
Kirjaniku jaoks on siin kahtlemata ka egoistlik impulss, sest keel on minu töövahend, ja kui vaatan seda hiilgavat pärandit, mis väga lühikese ajaga on tekkinud, Oskar Lutsu, Tammsaare, Ristikivi romaane, Underi, Alveri, Alliksaare luulet, siis on mul nukker meel, et võib-olla on kogu see ilu määratud vaikselt kuhtuma. Samas leian, et igal inimesel on õigus oma elu üle otsustada. Me võime neid asju arutada, võime diskuteerida, ja just ilukirjandus on selleks väga hea koht, sest seal ei pea sa andma järske hinnanguid, olema jäik.
Vadi: Aga sa võid olla, sa võid ka haavata. See ongi ilukirjandus, see on mäng. Jan, sa ütlesid kõik väga hästi ära, olen sellega nõus. Mulle tundub ka, et me räägime liiga palju rahvustest, meestest, naistest, nahavärvidest, klassikuuluvustest. Arvan, et kõige suuremad vahed on siiski inimeste vahel, kõige suuremad lähedused ka. See on kõige olulisem.
Tahtsin oma romaaniga rõhutada tolerantsust, mis ksenofoobsust, hullunud ideed natuke tagasi hoiaks. Keegi ka küsis, et kas ma tahan öelda, et talendid peaksid koju tulema; ei, tegelikult tahan kõikidele talentidele ja mittetalentidele öelda, et võtke täitsa rahulikult. Ma ei taha öelda, et oh, las keel kaob või see pole oluline, aga mis seal ikka, üksteise kuulamine, tolerantsus, empaatia – need on palju olulisemad mõisted.
Kaus: On üks sentents, mis kõlab mu jaoks inimsuhete vallas justkui ceterum censeo, see pärineb Catulluselt ja Jaan Kaplinski tõlkes kõlab see nii: «Homme maitske esmakordset, homme tuntud armastust.» See tähendab, et need, kes täna pole veel armastanud, hakaku homme armastama, ja need, kes armastasid täna, armastagu ka homme. Vihjeliselt püüdsin seda hingust panna ka romaani. Juhtmõte ongi, et olgem hoolivamad. Kui ma selle otse välja ütlen, siis kõlab see triviaalselt.
Vadi: Selleks tulebki romaane kirjutada.
Romaanide peategelased on mehed. Hingelt ja kehalt üksikud.
Kaus: Minu raamat räägib tegelikult üksildusest vabanemisest, kus teise inimese leidmine käib valusat teed, tegelane saab aru, et ühel hetkel ei pruugi teist inimest enam tema kõrval olla. Ja see lööb tal jalad alt ära. Arvan, et see ongi üksinduse lõpp. Individualism, eneseteostuslik impulss, mida on teatud määral vaja, kuna see on ühiskonnas edasiviiv jõud, lahutab tihtipeale inimese ümbruse objektideks, mida saab liigutada nagu malenuppe. Aga tegelikult on inimeste vahel olulised just need nähtamatud niidid, seosed, mis tihti ei katke kunagi.
Head romaanid ongi tihti üksindusest, sest õnnelik elu pole kahjuks eriti inspireeriv.
Kaus: Õnnelik elu on paljuski tarbijaühiskonnale omane illusioon. Ma ei väida, et õnne pole olemas või et keegi pole kunagi õnnelik, aga elu on palju kihilisem. Minu kogemuse kohaselt on õnn liiga intensiivne seisund, et saaksid seal kogu aeg viibida. Suurem osa elust on enda soovide, kujutluste ja tegelikkuse vahelise pinge või lõhe vähendamine, ületamine. Õnnetunne saabub hetkedel, mil tundub, et lõhe on väike või seda polegi.
Kui palju on teie romaanid mõjutatud sellest, et te pole uljad noored, vaid küpse isiksused?
Vadi: Ma ei tunne end vanana ega ka noorena. Ma ei tea ka, et oleksin noorena uljas olnud, mul olid siis pikad juuksed ja kandsin Sepultura särki, vaatasin, kust odavat õlut saab. Siis sa lihtsalt ei kirjuta romaani, siis pole eestlus ega miski muu oluline, siis ongi oluline tüdrukud ja rock’n’roll. Arvan, et kui need teemad poleks siis olulised, siis oleks midagi valesti.
Ka romaani kirjutamine on rock’n’roll! Ent see on õudselt järjepidev töö, mitte seepärast, et sa kirjutad pikka teksti, mitmete tegelaste, süžeeliinidega, vaid ka selles mõttes, et nii pika asja kirjutamiseks pead sa järjest kirjutama. Ma ei usu, et kui ma ei kirjuta viis aastat ridagi, siis võtad kätte ja kirjutad geniaalselt. Kirjutamine on nagu pikamaajooks, et kui sa ei tee trenni, siis ei jõua kuhugi.
Kaus: Aga kui Urmas eespool ütles, et Jan ütles kõik olulise ära, siis pean mina nüüd sama Urmase kohta ütlema. Ka mina ei vaata oma raamatuid ealises perspektiivis. Kirjanduses on stiiliküsimus üha olulisem. Lugusid on räägitud väga palju, neid on küll ja küll. Üha olulisemaks muutub see, kuidas sa lugu jutustad. Julgen arvata, et Urmas on kirjanduslooliselt tähtis autor, sest tema on loojutustamise meetodeid uuendanud.
Minule on oluline stiili puhastamine. Kui vaatan oma esimesi novelle, siis seal on palju keelelist veiderdamist.
Nõus. «Koju» on väga selge ja puhta tekstiga! Kirjanikuks olemise eputamine on kadunud.
Vadi: Ma just ennist ütlesin Janile, et seda loed kui õhku! Lihtne jälgitav tekst.
Kaus: Mina olen selgelt otsustanud, et kirjutan fiktsiooni. Kuid üks asi, millest olen tänu Urmase mõjule lahti saanud, on vaev, et kõik peab olema lõpuni fiktiivne, vähemalt mis puudutab olustikku. Urmas on meister fakti ja fiktsiooni segamises.
Vadi: Kusjuures raamatu «Tagasi Eestisse» Austraalia väliseestlaste kirjeldustes pole grammigi fantaasiat. See oligi nii, et kui seltskonnas oli valida kahe veini vahel, siis eestlane punast ei joonud, sest see oli viide kommunismile! Kui mehe nimi kirjapildis oli Munn, siis eestlane temaga ei abiellunud!
Raamat
Jan Kaus
«Koju»
Tuum, 2012, 208 lk
Urmas Vadi
«Tagasi Eestisse»
Jumalikud Ilmutused, 2012, 280 lk
Arvustust loe 24. oktoobri Postimehest