Kõhutunde najal tegutsedes kalduvad inimesed eelistama lahendusi, mis soosivad ühishuvisid. Kui neile järelemõtlemiseks aega anda, ilmneb aga isekus, näitas USA psühholoogide värske uuring.
Arko Olesk: kõhutunne soosib koostööd
12. oktoober 2012, 14:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nobeli majanduspreemia pälvinud psühholoog Daniel Kahneman on näidanud, et suurt osa inimeste otsuseid juhib kiire ja automaatne intuitsioon, mitte rahulik kaalutlemine, nagu majandusteadlased seda meelsamini ette kujutaksid. Ja kuigi kõhutunde järgi tehtud otsused võivad meid tihti rappa viia, on see paljudes olukordades kasulik nii meile kui ka teistele.
Harvardi ülikooli teadlased David Rand, Joshua Greene ja Martin Nowak tahtsid välja selgitada, kas inimene on loomult pigem isekas ja teeb teistega koostööd alles pärast ratsionaalset arutlust, et koostöö on ka talle endale kasulik, või vastupidi.
Selleks korraldasid teadlased kümme katset majandusmängudega, kus osalejad võisid kas kõik ressursid endale hoida või loovutada osa neist ühiskassasse, mis hiljem kõigi vahel võrdselt ära jagati.
Psühholoogid mõõtsid aega, mis osalejatel kulus otsuse langetamiseks, lähtudes eeldusest, et kõhutundeotsus sünnib hetkega ja kaalutlemine nõuab aega. Selgus, et korrelatsioon otsustamise aja ning ühiskassasse antud panuse vahel on negatiivne. See pool grupist, kes langetas otsuse kiiremini, andis keskmiselt ära kaks kolmandikku oma ressurssidest. Aeglasem pool aga vaid pisut üle poole.
Kuna korrelatsioon ei tähenda tingimata põhjuslikkust, püüdsid Rand ja tema kolleegid põhjuslikku seost tõestada ajasurve abil. Varasemad eksperimendid on näidanud, et vajadus tegutseda kiiresti muudab mängu õiglasemaks, samuti suurendab stress sotsiaalset käitumist. See kehtib ka koostöö puhul, selgus eksperimentides. Ajahädas osalised panustasid ühiskassasse märksa rohkem kui need, kelle otsustamisel ajapiirangut ei olnud või keda lausa sunniti enne tegutsemist pisut viivitama.
«Seega näib, et sund otsustada kiiremini – ja sisetunde najal – suurendab inimeste kalduvust teha koostööd,» kommenteeris ajakirjas Nature ilmunud uurimust Nottinghami ülikooli majanduslike otsuste psühholoogia professor Simon Gächter.
Viimastes katsetes lasid teadlased osalejatel enne mängima asumist kirjutada märksõnu, mis seostusid kas impulsiivsusega või kaalutlemisega. Sel moel alateadlikult häälestatuna osutusid koostööaltimateks taas need mängijad, kes olid kokku puutunud sisetunde ajel otsustamist soosivate sõnadega.
«Meie tulemuste baasil võib tekkida kiusatus järeldada, et koostöö on kaasasündinud ja geneetiliselt määratud, mitte kultuurilise edasikandumise tulemus,» kirjutavad autorid. «See pole siiski tingimata nii: ka intuitiivseid reaktsioone võib suunata kultuuriline evolutsioon ja arengu käigus toimuv sotsiaalne õppimine.»
Autorid pakuvadki selgitusena välja, et inimesed omandavad intuitsiooni igapäevaelus, kus tegevuste kordamine, mure maine pärast ja kartus võimaliku karistuse ees suunavad inimest suuremale koostööle. «Selle tulemusel on nende esimene reaktsioon olla koostööaldis,» kirjutavad autorid. «Sellest impulsist ülesaamine ja kohanemine harjumatu olukorraga, kus koostöö ei ole eelis, nõuab kaalutlemist.»
«Otsuste tegijate julgustamine, et nad tegutseksid võimalikult mõistuspäraselt, võib kaasa tuua soovimatu kõrvalnähu, mis muudab nad isekamaks,» järeldavad teadlased.