Mihkel Mutt .

FOTO: .

Lennart Meri isik on muutumas samasuguseks nagu Rummu Jüri või parun Münchhausen, kellest lõputult lugusid pajatatakse, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.


Lennart Meri polnud vist filosoofiaga kõige sõbralikumates suhetes. Mäletan, kuidas kunagi sügaval stagnaajal käisin tal Pilviku tänaval külas. Põdesin tollal veel raskekujulist filosoofiavaimustust. Ajasime aias juttu ja ma üritasin mingi oma väite kinnituseks järjekordselt filosoofiat kiita. Lennart maigutas suud, pani Marlboro ette ja lausus: «Filosoofia, sa vana l…ts!»



Eks ole, nii kui jutt Lennartile läheb, kohe hakkame mäletusi heietama! See on väga laialt levinud nähtus ja aina võtab hoogu. Kõik on temaga koos olnud, kõigil on temast midagi pajatada. Raamatuid aina ilmub ja ilmselt jääbki ilmuma. Homme esitletakse lennujaamas suurejoonelist rännumälestuste kogumikku «Rajaleidja».



Mida see meenutab? Kummalisel kombel natuke pühakute säilmeid, reliikviaid. Eks nendegagi ole nii, et neid jätkub vahel kahtlaselt paljudesse kohtadesse. Kui kõik need reliikviad kokku lugeda, tuleb vägisi välja, nagu oleks mõnel mehel või naisel kunagi sada hammast ja kümme kätt olnud.



Ka Lennarti puhul võib mõne aja pärast tunduda, et maise elu kangast hakkab nappima. Ta oleks nagu pidanud mõnikord ühel ja samal hetkel mitmes eri paigas viibima, sest eri inimesed on ju temaga sellal erinevaid seiklusi läbi elanud. Mis parata, nagu pühad säilmed toovad kloostrile või kirikule kuulsust ja au, lisavad pühadust, nõnda lisavad ka kuulsa mehega koos läbi tehtud seiklused asjaosalistele tõsiseltvõetavust. Kes ei sooviks suurmehega tagantjärele osadusse langeda!



Seejuures muudab asja iseäranis vallatuks, et kuna Lennart Meri puhul oli tegemist väga ettearvamatu ja viisipäratu natuuriga, siis ei oska õieti keegi osutada, kus lõpeb tõde, kust algab väljamõeldis. Varsti võib Lennartist ükskõik mida pajatada, uskujaid leidub ikka, nagu Rummu Jüri või parun Münchhauseni puhul.



Ent tagasi filosoofia juurde, sest seoses homse päevaga, mil lennujaam tema nime hakkab kandma, sellest ei pääse. Vana aja filosoofid üritasid leida algaineid, millest kõik tuleb ja milleks kõik uuesti muutub. Mitmel õpetlasel olid nendeks maa, vesi, õhk ja tuli.



Muidugi teame ammu, et ükski neist pole element selle teaduslikus tähenduses. Aga see ei vähenda nende imagoloogilist jõudu! Nii nagu inimene on sündinud mõne taevakeha märgi all, nii võime öelda, et ta on rohkem või vähem seotud mõnega eelmainitud substantsidest. See on elemendikiindumus, mis väljendab isiku hingelist orientatsiooni, tema aurat tervikuna



Muidugi leiab enamiku inimese puhul mitmesuguseid seoseid, nii ka Lennart Meril. «Veelinnu rahvas» kõneleb meie sugulasrahvaste ja esivanemate rännetest. Ning nimi Meri räägib ju enda eest ise. Ja mis puutub maasse, siis oli ju üks Meri lemmikmõtteid, kui kaua on eestlane siinsel maatükil paikselt elanud.



Ent tundub, et kõige rohkem on meie teine president seotud ikkagi tule ja õhuga. Lennart Meris oli midagi imetabaselt tantsisklevat ja säravat. Ta oli kui praksudes leekidest paiskuv säde, mis ühineb õhuavarustega. Ta ideed ja teod olid alati lennukad, ta ise ei tunnistanud piire nagu õhuhaldjad või taevakehad, ta oli tõeliselt vaba.



Kuidas siis toimida tema mälestuse jäädvustamisel? Vulkaane Eestis kahjuks pole, muidu võinuks mõnele tema nime anda. Isegi hiiglaslikke martäänahje ei hakanud «vabastajad» siia ehitama. Taevase tulega on Eestis seotud muidugi Kaali meteoriit. Äkki oleks võinud selle «Lennarti meteoriidiks» ümber ristida? Aga see asub kõrvalises kohas ja las ta jääda.



Parim lahendus ongi lennujaam. Esiteks on õhuväravatele kellegi nime andmine vist üldse suurim au, mis tänapäeva demokraatlikus maailmas inimesele võib osaks saada. Tervete linnade ristimine isikute järgi on rohkem totalitarismi monopol. Ühtlasi on lennujaama kellegi järgi nimetamine kindlaim garantii, et seda nime hakatakse laias ilmas üha rohkem tundma, sest lennujaamad muutuvad meie elus aina tähtsamaks ning lennupilet on tõsine dokument.



Meil on seega tegemist isiksuse formaadi ja tema substantsiaalse orienteerituse harva kohatava harmooniaga. See on võib-olla tähtsamgi kui SASi kapital. Ühtlasi on see näide, kuidas raskel kriisiajal pehmete väärtuste najal rõõmsalt tulevikku ehitada.