Õpetaja: kas keel on ainus, mis meid koos hoiab?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kõik, mis meid koos hoiab, on keel» - nii moodustas Õpetajate Leht kollasevõitu pealkirja Mati Hindi väga sisukast sõnavõtust emakeeleõpetajate seltsi koosolekul. Koosolekul tehti üpris dramaatilisi avaldusi ja kui probleemi mitte tunda või mõista, siis võib tõepoolest jääda mulje, et nii isamaa kui ka emakeel on tõsises ohus, kuna osa emakeele ja kirjanduse kursusi keskkooliastmes on edaspidi valikained. Nii Eesti Kirjanike Liit, Eesti Emakeeleõpetajate Selts kui ka Eesti kirjanikumuuseumid on üllitanud avalikke pöördumisi valitsusele. Avalduste sisu on üks: kui osa gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse kursusi muutuvad valikaineteks, siis on riik ja rahvus ohus, sest eesti keel ja eesti kirjandus on ainsad, mis meid määratlevad ja muust maailmast eristavad.
Kuigi ma ei soovi siinkohal meie identiteedidogmat murendada, küsiksin siiski, kas meie keel on ainus, mis meid koos hoiab? Ma ei oska vastata, aga minu meelest tasub selle üle mõelda, eriti nüüd, kui esialgne vaimustus iseolemise üle on raugenud. Kas eestlane on inimene, kes räägib eesti keelt, kas see ongi ainuke tingimus? Väikerahvusena räägime palju rahvuste püsimisest ja kadumisest, kuid rahvused ka muutuvad. Kuidas on meiega? Kindlasti pole meie identiteet sama kui siis, kui me 160 aastat tagasi saksa kultuuri rüpest sirguma hakkasime või 50 aastat tagasi, kui me venestamise all ägasime.
Aga tagasi skandaali juurde ehk milles on siis asi ja mida rahvavaenulikku riik jälle välja mõtles? Tegelikult, ei midagi keerulist, riigi plaan on lihtne: tulevases gümnaasiumis on kaks kolmandikku kursusi kohustuslikud ja üks kolmandik õpilase valikud. Enamusel põhiainetest on kohustuslikku osa vähendatud valitavate kursuste arvelt. Kui eesti keeles ja kirjanduses oli seni 12 kohustuslikku ja kolm valikkursust, siis nüüd pakutakse üheksa kohustuslikku ja kuus valikursust. Kokku tuleb ikka 15.
Sõnavõtjad ja pöördumiste autorid kardavad eelkõige seda, et kui õpilane võib valida, siis ta emakeelt ei vali. Miks muidu ütleb kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv, et «sõjaväes, vanglas ja koolis peab inimestele häid asju kohustuslikus korras peale suruma» (ÕPL, 27.02.09), millele Mihkel Mutt lisab, et «pole raske ette näha, et « kasutu» aine asemel valitakse enamikus koolides midagi asjalikumat, mis suurendab õpilaste võimet elus läbi lüüa» (Postimees, 04.03.09).
Lugupeetud rahvakirjanike avaldusi on lihtne mõista, sest nemad ei mõista antud probleemi olemust. Õpetajatest on raskem aru saada, aga ma usun, et kui me ausalt olukorda analüüsime, siis peaks olema ju ilmselge, et kui õpilased meid ei vali, on see eelkõige meie probleem.
Mulle isiklikult uue õppekava ideoloogia meeldib ja minu meelest on see samm edasi, mis annab koolidele ja õpilastele väga häid võimalusi hariduse sisu arendamiseks ja kaasajastamiseks. Mis aga emakeele ja kirjanduse õpetamisse puutub, siis olen sügavalt veendunud, et kui me praeguse koolisituatsiooni, õpetamismetoodika ja õppekirjanduse taseme juures kohustuslikke kursusi isegi suurendaksime, siis lõpptulemus (emakeelepädevuse tase) oleks ikka sama nigel kui väiksema arvu tundidega. Seda möönis kaudselt ka Mutt, öeldes, et ta ei usu, et koolitunnid üksi keeleoskust parandaksid.
Teiste sõnadega - asi pole selles, kui palju me õpetame, vaid selles, kuidas me õpetame. Näiteks eesti keele õpetamise juures on päris palju niisugust, mis neelab suurema kasutegurita õpetajate ja laste energiat, tähelepanu ning aega. Õpikud on paraku igavad ja ilukirjandusnäited ei innusta kaasa mõtlema.
Ma väidan, et eesti keele ja kirjanduse õpetamine on kriitilises seisus mitte õppekava ümberkorraldamise, vaid sisemise uuenemisvajaduse tõttu. Isamaa ja emakeel pole ohus paari kohustusliku emakeele kursuse valikursusteks muutmise pärast. Emakeel - ma ei julge öelda, et ka isamaa või eestlus laiemas tähenduses - on ohus, kui me ei suuda emakeele õpetamist põhimõtteliselt uuendada. Vastasel juhul võib küll juhtuda nii nagu ütles Jaanus Vaiksoo, et kui «mingil tulevikuhetkel ületab emakeele oskamatus kriitilise piiri, võib tunduda hoopis odavam ja pragmaatilisem sellest kallist keelest üldse loobuda».