Laine Jänes

FOTO: Toomas Huik

Kultuur on elujõuline, elujõulisemgi kui majandus. Peab olema. Sest kultuurita ei ole võimalik ühiskonnas luua tasakaalu, hoolimata sellest, kas seda soovitakse tunnistada või mitte. Me näeme praegu liigagi sageli, et äri võib pankrotistuda, kuid kultuur ei pankrotistu kunagi. Kultuur on meie sügavam sisu. Meie südame hääl.

Majanduselu ja -teemad on retoorikas kultuurielust kaugenenud. Üks justkui välistaks teise. Üks oleks justkui teise arvel elaja. Tegelikult ei suuda need üksteiseta päevagi elada.
Meelelahutusäri mõistab ülihästi, et kultuurisündmus toob lisaks rahvale kokku ka raha.

Vaatamata avalikult esitatavale rahulolematusele seadusemuudatuste pärast soovitakse ikkagi korraldada popartistide kontserte ja ainult naiivsed võivad arvata, et seda tehakse pelgalt missioonitundest. Suurte kultuurisündmuste kasu ei seisne sugugi ainult saadud elamuses ja tuhandetes müüdud piletites, vaid ka ostetud lehereklaamides, hotellitubades, õhtusöökides jne.

Kultuur toob raha ja raha arendab kultuuri. Kultuurielu elavdab majandust ja käibeid. Ja mitte ainult tänu popkultuurile. Pärimusmuusika festival Viljandis, Võru folkloorifestival, Saaremaa ooperipäevad ja paljud teised sündmused liigutavad suuri kultuurihuvilisi rahvahulki. Sellised ettevõtmised on oodatud kõikjal üle Eestimaa. Eelkõige emotsioonide, kuid ka teenuste müügivõimaluste tõttu.

Eesti kultuurielul on peagi taas võimalus tulla Euroopa ja maailma kultuurikaardile. Jutustada Tallinna ja terve Eesti kultuuri lugu 2011. aastal, mil Tallinn kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Kultuuriturism on väga arvestatav Eesti majanduselu elavdamise võimalus.

Iga õnnestumine algab mõtteviisist – leidlikkusest ja veendumusest. Muhu, Mulgi ja Hargla mustriga tenniste populaarsus on näide, kuidas ka meie rahvakultuur inspireerib innovaatilisi noori ettevõtjaid. Küsimus on selles, kas me suudame, oskame ja tahame näha kultuuri ja majanduse seoseid ning viime need ka ellu.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on loomingu eksportimine märgatavalt lihtsam kui toodete ja teenuste eksportimine. Eesti disainerid, heliloojad, koorid on välismaal lausa oodatud. Meie tase on kõrge ja silmatorkav.

Meie kaupu aga nii lihtsalt osta kahjuks ei taheta. Kultuur saab appi tulla. Vaevalt sõidaksid paljud eestlased koos lastega suhteliselt suure raha eest Lapimaale, kui ei oleks legendi, et seal elab jõuluvana. Jõuluvana teeb Soome raudteele ja suveniiritöökodadele märkimisväärset käivet. Eesti kultuuris on oma «jõuluvanad» tegelikult olemas, aga me räägime neist liiga vähe ja kas meie, eestlased, isegi neid kõiki piisavalt hästi teame?

Ettevõtete soov toetada kultuuri on küll mõneti omakasupüüdlik, kuid miks seda pahaks panna, kui selle tulemusena on kultuur tugevam, võimsam ja võimalusterohkem? See on taas kord kokkuhoidmise küsimus – tulu võib ja peabki jagama. Selles ei ole midagi imelikku ega ebamaist.

Teine viis on kultuuri viimine laia maailma. Paar nädalat tagasi kinkis Eesti oma 90. sünnipäeva aastal Euroopa Parlamendile Estonia klaveri. Estonia klaver on üks väike ime, kus majandus ja kultuur omavahel kokku saavad ja Eesti asja ajavad.

Praegu, kui majanduseksperdid räägivad meeleheitlikult ekspordi kasvu vajadusest, on kultuur see võti, mis suudab midagi korda saata. Kui väliskülalistele Eesti meeldib, siis nad ostavad rohkem meie kaupa. Eesti saab neile rohkem meeldida, kui meie suudame neile oma sõnumiga kohale jõuda. Ainus tee on loomingu kaudu.

Me otsime pidevalt Eesti Nokiat, nagu kunagi president Lennart Meri, ja spunki nagu Pipi. Meile tundub mõnikord, et Pipi ei teadnud, milline spunk on. Aga Pipi teadis! Spunk ei olnud kadunud, ta lihtsalt ei leidnud seda kohe üles...

Kuigi üksnes kultuuri toetamine ja arendamine ei pane majanduse rattaid uue hooga käima, annab loomemajandus oma olulise tõuke ikkagi. Kultuur paneb rahamasinad käima. Kultuur on äri jaoks see päris spunk, milleta kuidagi ei saa. Hea uudis on see, et ta on leitud – meie spunk on sild loomingu ja majanduse vahel – loomemajandus.