LOODUSFOTO ⟩ Vesineitsik sogase veega ei lepi

Kui saab selgeks, et vesineitsik pöördub ikka ja jälle tagasi samale penikeelelehele, teeb see ta pildile püüdmise lihtsamaks. Enne maandumist ajab vesineitsik tiivad konkurentide tõrjumiseks lehvikuna laiali. Foto: Rein Kuresoo

Vesineitsikud elavad looduslike vooluvete ääres. Ehkki neid võib vahel näha lendamas ka tiikide ja järvede ääres või veekogudest eemalgi, on nad sigimispaikade suhtes valivad nagu printsessid herneteral.

Õgvendatud või süvendatud jõed ja ojad ei kipu neile sobima, toit­ainetest rammusast või reostatud veest rääkimata. Veel on nende säravsiniste kiilide meelest hea, kui jõge palistab puuderiba: see peab kinni tuule, mis võiks laiatiivalised putukad minema kanda. Ent ka paksult võssa kasvanud varjukad jõekaldad ei ole vesineitsikule sobilikud – neile meeldivad paigad, kus päikeselaigud ja varjualad vahelduvad. Jõgi peaks olema pigem madal, kiirevooluline ja jahedaveeline ning vastsetele sobiva põhjataimestikuga.

Niisugustes paikades kaitsevad isased vesineitsikud oma territooriumi, kus nad loodavad leida tagasihoidlikumalt värvunud emaste kiilide tähelepanu. Mida sobivam jõelõik, seda tihedamalt on see hõivatud. Mitmes Euroopa riigis peetakse vesineitsikuid ohustatuks just seetõttu, ei inimesed on mõjutanud peaaegu kõiki vooluveekogusid.