Jens Jaanimägi ⟩ Abieluvõrdsuse vastased, olge avalikkuse ja iseenda vastu ausad

Jens Jaanimägi Foto: Erakogu

• Sooneutraalse abielu vastaste argumendid ei päde.
• Neil puuduvad tõsiselt võetavad empiirilised andmed.
• Tuleb tunnistada, et neile lihtsalt ei meeldi homod.

Olgem ausad, sooneutraalse abielu vastastele ei meeldi homod, sest miski muu ratsionaalselt põhjendamatut vastasseisu muidu ei selgita, kirjutab aktivist Jens Jaanimägi.

Ajast, mil toona alles loodav koalitsioon avalikkusele sooneutraalse abielu tulekust teada andis, on meid tabanud abieluteemaliste arvamusavalduste laine. Ise kaalusin seekord sõna võtmisest kõrvale hoida, sest tundus, et iga seda teemat puudutav argument nii ühelt kui ka teiselt poolelt on korduvalt läbi leierdatud. Alati samad inimesed samu seisukohti avaldamas, midagi uut siit ometi ei tule. Ent täpsem nn väärtuskonservatiivide hädakisa vaatlus avaldas, et päris nii siiski ei ole. Kas need uuelaadsed argumendid on kuidagi pädevamad kui ennekuuldu? Väheüllatavalt ei, kuid mõnes mõttes on need senikuuldust huvitavamad.

Vastuargumente saab laias laastus jaotada kaheks: need, mis rõhuvad emotsionaalsetele (mõni võib-olla eelistab öelda vooruseetilistele) seisukohtadele, ja need, mis püüavad mingitel vähegi päriselulisetel probleemidel põhineda. Esimestega sisuliselt vaielda ei saa. Kui kellegi arvates on homod jälestusväärsed, siis ma teda ühegi ratsionaalse argumendiga ümber ei veena. Samamoodi nagu ei veena inimest värvieelistuse, lemmiklõhna ja eelistatud muusikažanri osas ümber. Kust sellised eelistused tulevad, jäägu psühholoogidele uurimiseks, ja kuidas nad meie maailmapilti sobivad, filosoofidele, aga mis kõigel sel vaieldamatult ühist on: need hinnangud on sügavalt ebaratsionaalsed ega pretendeeri ratsionaalsusele. Keegi ei tule ütlema, et neil, kellele meeldib sinine värv, on vale arvamus, neil aga, kellele punane, õige. Kui kellegi arvates ongi homod lihtsalt rõvedad, imelikud või kuidagi oma olemuselt sellised, et ei vääri õigusi, siis on see samaväärne minu arvamusega, et kohupiimasõõrikud on üsna võikad.

Kantseliitlikumalt saaks seda esteetiliseks homofoobiaks nimetada. Kui inimesel on selline arvamus, siis ei saa keegi seda temalt ära võtta, aga ega keegi ju tõsimeeli väidaks, et arvamus, mis on samavõrd ratsionaalne iga teise maitseküsimusega, peaks meie kõigi ühiskonnaelu dikteerima (ega minagi kohupiimasõõrikuid keelustama hakka).

LGBT meeleavaldus «Abieluvõrdsuse tõhustusdoos» 2021. aastal Tallinnas Foto: Remo Tõnismäe

Jõuame reaalsemate argumentatsiooniliste püüeteni sooneutraalse abielu vastasseisu õigustada. Esimest seda tüüpi argumenti on ka juba varem kuuldud ja see rõhutab sooneutraalse abielu väidetavatele (negatiivsetele) tagajärgedele. Neid argumente võiks põhimõtteliselt justkui tõsiselt võtta, aga vaid juhul, kui väidetavaid negatiivseid mõjusid suudetaks mingilgi tõsiselt võetaval viisil tõestada. Ja just sel kohal – tõestatavusel – kukuvad vähemasti kõik mulle teada olevalt seni välja käidud argumendid läbi. Näiteid sellistest argumentidest saab tuua palju. Nii väidab näiteks Urmas Viilma, et olukorras, kus noorte vaimne tervis on kriisis (mis on vaieldamatult tõene tähelepanek), mõjub sooneutraalne abielu ühiskonnale laastavalt. Kuidas ta sellise järelduseni jõuab, lugejale ei avaldu, küll aga on meil empiirilisi andmeid, mis kinnitavad vastupidist. Nii on meil näiteks uuringuid, mis loovad sooneutraalse abielu legaliseerimise ja noorte suitsiidijuhtumite arvu vähenemise vahel üsna tõsiselt võetava seose.

Sündimus on täiesti võrreldavas mahus vähenenud ka neis riikides, kus abielu on senini mehe ja naise liit.

Teised sooneutraalse abielu vastased muretsevad jällegi sündimuse pärast, mis abielu mõiste muutumisega väidetavalt kolinal kukkuma hakkaks. Ka see väide tundub jabur. Tõepoolest, väga head meetodit selle hindamiseks ei ole. Võime vaadata Euroopa riike ja analüüsida, kuidas on sündimus neis riikides sooneutraalse abielu kehtestamisest alates muutunud. Pilt avaneb üsna kirju. Mõnes riigis on sündimus suurenenud, mõnes muutumatu ja enamikus pisut vähenenud.

Aga oh üllatust! Sündimus on täiesti võrreldavas mahus vähenenud ka neis riikides, kus abielu on senini mehe ja naise liit. Üldisemas plaanis tundub olevat üsna suur loogiline hüpe teha järeldusi abielu soolisuse ja sündimuse vahel. Täpsemalt, et seda seost ei ole, kinnitavad need uuringud, mis on siiski otsustanud selle üsna tulutu seoseotsingu ette võtta.

Viimane näide sellisest argumendist (või argumentatsiooniveast) on hiljuti üsna palju kõlanud. Sooneutraalne abielu olevat oht meie julgeolekule. Muidugi saab üks või teine isik väita, et tema ei ole valmis kaitsma riiki, mis võimaldab paaridel soost olenemata abielluda, aga sellest mingit tõsist julgeolekuohtu järeldada on ilmselt veel suurem loogiline hüpe.

Pilk naaberriikidesse ei tõesta vähimalgi määral, et sooneutraalse abielu kehtestamine oleks kuidagi kaitsetahet mõjutanud.

Sama hästi (ja minu hinnangul veel õigustatumalt) saab samasoolises koosluses elav inimene küsida, miks kaitsta riiki, mis tema õigusi ei taga. Ainus võimalus sellisele väitele kinnitust leida olekski ilmselt teha Eesti inimeste seas representatiivne küsitlus, kas sooneutraalse abielu kehtestamise puhul ollakse valmis oma riigist ja kodanikukohustustest lahti ütlema. Mulle see tõenäoline ei tundu, pilk naaberriikidesse ei tõesta vähimalgi määral, et sooneutraalse abielu kehtestamine oleks kuidagi kaitsetahet mõjutanud, ja kuni seda uuritud ei ole, see argument ei päde.

Nüüd aga jõuame lõpuks argumendini, mis on päriselt uus ja millele sooviksin tegelikult keskenduda. Abieluvõrdsuse menetlemine ja kehtestamine nii, nagu praegune võimuliit seda ette näeb, olevat ebademokraatlik. See argument ei ole niivõrd jabur, kuivõrd silmakirjalik. Nii avaldasid hiljuti taasiseseisvumisaegsed riigitegelased, kelle hulgas on nii endine peaminister Mart Laar, nõukogudeaegseid juhtfiguure, nagu Vaino Väljas, kui ka neid, kes ühendavad ühes isikus mõlemat, nagu Arnold Rüütel, avaliku kirja samasooliste paaride abiellumisõiguse vastu.

Muuseas väideti, et olukorras, kus abielu mõiste muutmiseks olevat (oma programmides) mandaati küsinud vaid sotsid ja Eesti 200, kelle valimistulemus oli kahe peale vaid 22,6 protsenti, ei ole sellise otsuse vastuvõtmine riigikogus ebademokraatlik. Küsimust, kuivõrd demokraatlik on meestel, kes pole aastakümneid rahvalt mitte mingisugust mandaati küsinud, oma arvamust peale suruda, siin lahkama ei hakka. Küll aga tekib küsimus, kas härrased riigitegelased on hiljaaegu koalitsiooni mõistega kokku puutunud. Kui ei ole, siis selgitan: esindusdemokraatiates, kus ühelgi erakonnal ei õnnestu parlamendis absoluutset enamust saavutada, luuakse üldjuhul koalitsioon.

Koalitsiooni iseloomustab see, et kõigil partneritel on võimalik teatavat osa oma huvidest ja lubadustest ellu viia, aga mitte täiel määral. Nii on olnud, nii ilmselt ka jääb. Sama loogika alusel võime ju väita, et ka pensionireform sündis ebademokraatlikult. 2019. aasta valimiste eel lubas seda vaid Isamaa, kes saavutas valimistulemusena üksnes 13 protsenti. Koalitsioonileppele truuks jäädes surus EKREIKE koalitsioon oma rahvalt saadud mandaadiga muudatuse siiski läbi.

Astuge samm oma egost kaugemale ja tunnistage üles, et see, mis teile või kellelegi teisele lihtsalt meeldib või ei meeldi, ei peaks dikteerima meie ühiskonnakorraldust.

Enamgi võiks sellise argumentatsiooni alusel väita, et enne tänavusi valimisi oli ka näiteks Ukraina toetamine ebademokraatlik. 2019. aastal ei osanud keegi veel lubadagi Ukrainale toeks olemist. Sellise argumendi puhul tekib küsimus, miks meil üldse koalitsiooniläbirääkimised toimuvad. Kui legitiimsed on vaid otsused, mis kajastuvad must-valgelt nende erakondade valimisprogrammides, mis saavutavad kokku üle 50 protsendi valijatoetusest, võiksid erakonnad sama hästi pärast valimisi oma lubadused Exceli tabelisse kirja panna ja vaadata, kus matemaatika klapib. Ning ärgem unustagem: Reformierakond ei ole lubanud abieluvõrdsuse vastu seista.

Võimuliit lubab peale abieluvõrdsuse (mis oli tõepoolest vaid sotside ja Eesti 200 lubadus) vastu võtta ka kooseluseaduse rakendusaktid (mida lubas Reformierakond). Kõik valitsuspartnerid täidavad oma lubadusi ja kohustust valijate ees. Kui see ei ole esindusdemokraatia ideaal, siis mis see on?

Samasoolised paarid loodavad uuelt valitsuselt abieluvõrdsust Foto: Madis Veltman

Sama vähe peavad vett kõiksugu argumendid, et sooneutraalset abielu ei tohiks seadustada, kuna rahva enamus olevat selle vastu ja eriti kurb on, et sedalaadi ebaadekvaatsed arvamusavaldused tulevad nii mõnigi kord politoloogilt. Rääkimata sellest, et on uuringuid, mis näitavad tõepoolest, et sellisel abielu mõiste muutmisel on oluliselt rohkem pooldajaid kui vastaseid, siis ega seegi erilist olulisust oma. Miks? Sest Eestis ei võeta seadusi vastu arvamusküsitluse teel.

Muidugi saaks teha siira üleskutse otsedemokraatiale üleminekuks, aga seda enamasti ei tehta. Küsitluste tulemused huvitavad arvamusavaldajaid vaid siis, kui need kinnitavad ka nende enda maailmavaatelisi seisukohti. Rääkimata sellest, et demokraatia on enamat kui enamuse tahtel vähemusest üle sõitmine.

Viimaks saamegi järeldada, et kuna arvamusavaldajad ei ole enamasti lollid inimesed (vähemalt seda ma eeldan) ja tegelikkuses mõistetakse, et esmapilgul justkui päriselulised mured seoses sooneutraalse abieluga taanduvad eranditult täielikule nonsense’ile, siis saab ka ilmseks, et sedalaadi argumentide põhi on emotsionaalsed eelistused – maitseküsimused. Olgem ausad, sooneutraalse abielu vastastele ei meeldi homod, sest miski muu ratsionaalselt põhjendamatut vastasseisu muidu ei selgita. Ja enamgi: astuge samm oma egost kaugemale ja tunnistage üles, et see, mis teile või kellelegi teisele lihtsalt meeldib või ei meeldi, ei peaks dikteerima meie ühiskonnakorraldust.