Sotsiaalvaldkonnas on inimesed saanud vastukäivaid sõnumeid. Kui vanemahüvitis ohtu satub, kuhu panna siis lapsed, kui juba praegu ei ole sõime- ja lasteaiakohti? Pildil Viljandi väikelaste päevatuba Kukeräädsik ja Irina Porohov, osaühingu Lapsehoiuteenused juhataja. FOTO: Elmo Riig / Sakala
TLÜ professor, politoloog Anu Toots leiab, et Eesti sotsiaalpoliitikat on juba pikemat aega vaevanud kaks fundamentaalset häda: vähene tõhusus ja kasvav asotsialiseerumine.

Sotsiaalministri portfelli jagamine poliitikute ringis tavaliselt suuri tülisid ei tekita. Valdava mõtteviisi kohaselt on see vaene valdkond, «naiste ala». ETV «Foorumi» meeste paraadi kutsutakse-saadetakse paar-kolm naispoliitikut ainult siis, kui teemaks on sotsiaalpoliitika. Minu pikas õppejõupraktikas on vaid väga vähesed noormehed kirjutanud oma lõputöö sotsiaalpoliitikast. Omaette sümbolilise tähendusega on seegi,  et vene tudengineiude eelistustes on vaesuse, pere- ja pensionipoliitika teemad asendunud personalijuhtimise ja üldse igat muud liiki juhtimisega.



Laias laastus annavad tudengite lõputööde teemaeelistused märku ühiskonnas valitsevatest moevooludest, aga ka stampidest ja stereotüüpidest. Sotsiaalpoliitika olemust tuletatakse meil pigem parteide ideoloogilisest vastasseisust kui ühiskonna arengust. Selle tüvi on pigem sõnas «sotsialism» kui «sootsium». Nii ongi tavaarusaamas olemas vasakpoolne  sotsiaalpoliitika, mis kurnab riiki ja ettevõtlust, ning parempoolne sotsiaalpoliitika, mis poetab näpuotsaga vaesteabi ja sunnib igaühe tööturule elatist teenima.



Sellise mõtteviisi järgi ei ole majanduskasvu aegadel sotsiaalpoliitikat kuigi palju vaja, sest vaeseid on vähem ja tööd leiab igaüks. Euroopas usuti kuni lõppenud sajandi viimase veerandini, et parempoolsete võimuletulek lõpetab vasakpoolsete «mõttetu priiskamise» ja heaolusõltlaste poputamise. Sotsiaalkulud tõmmatakse mõistlikesse piiridesse ja ettevõtjad saavad nautida suuremaid kasumeid. Selle traditsioonilise  uskumuse kukutamises on silmapaistvaid teeneid Briti tooridel ja leiboritel.



Vastupidiselt ootustele (ja valjule retoorikale) ei tõmmanud Margaret Thatcher riigi sotsiaaleelarvet koomale; vastupidiselt ootustele jätkas leiborite valitsus tooride liini, tehes selles vaid kosmeetilisi parandusi. Mis siis juhtus? Kas kogemustega Briti parteid on läinud põhimõttelageda häältepüüdmise teed, mida tavaliselt pannakse süüks Eesti erakondadele?



Sügavam seletus toimunule peitub asjaolus, et sotsiaalpoliitika olemuse määrab ühiskonna iseloom, mitte valitsev partei. Kui fordistlik klassiühiskond asendus postmodernse «voolavusega», siis peab uue ajastu väljakutsetega kohanema ka sotsiaalpoliitika.



Põhimõtteliselt pole tänapäeval enam vasakpoolset või parempoolset sotsiaalpoliitikat, on kas kulutav või investeeriv sotsiaalpoliitika. Pole tähtis, mitu krooni või eurot läheb sotsiaalvaldkonda, oluline on hoopis see, mitu krooni selle abil taastoodetakse.



Iseenesest pole need mõtted uued. Anthony Giddens kirjutas juba enam kui kümme aastat tagasi, et heaoluriigi asemele peaks rajama sotsiaalsete investeeringute riigi, mis tagaks positiivse heaolu. Positiivse heaolu all mõistis ta lisaks elukvaliteedi materiaalsetele parameetritele ka inimeste psüühilist ja vaimset heaolu.



Üpris kiiresti sekundeeris Giddensile ka selline paadunud turumajanduse kants nagu IMF. Oleks naiivne arvata, et IMFi aktiivsus Ida-Euroopa riikide pensioni- ja ravikindlustuse reformides oli ajendatud murest vaesunud homo soveticus’te pärast. Neid tõukas tegutsema hoopis kartus, et siirderiikide sotsiaalpoliitika ei suuda ühiskonda koos hoida ja kasvama hakkab asotsiaalsus. Uue millenniumi algusest peale on sama mõtteviisi – sotsiaalpoliitika pole koorem, vaid investeering – propageerinud ka Euroopa Komisjon.



Olgugi et Eesti ja Lääne-Euroopa vahel pole enam pikemat aega raudset eesriiet, jõuab moodne ühiskondlik-poliitiline mõte  meil laiemasse käibesse vaat et paarikümneaastase viivitusega. Ka viimaste kuude vaidlused sotsiaalhüviste ümber on käinud klassikalisel vasak-parempoolsuse dimensioonil: tõsta või külmutada, jagada või ära võtta? Vaid üksikud küsivad,  mis oleks plaanitava tegevuse efekt või eesmärk.



Nii sattus ka sotsiaalminister kriitika turmtule alla just seetõttu, et jäi hätta seadusega ettenähtud raha väljajagamisega. Minu arust polnud Maripuu põhiviga selles. Süüks ei saa panna sedagi, et ta ustava parteisõdurina püüdis ajada parempoolset sotsiaalpoliitikat.


Eesti sotsiaalpoliitikat on juba pikemat aega vaevanud kaks fundamentaalset häda: vähene tõhusus ja kasvav asotsialiseerumine.



Kuigi protsendina SKTst kulutab Eesti sotsiaalsfäärile alla poole ELi keskmisest, on kulude valdkondlikke proportsioone vaadates pilt ebaühtlane. Toetusi puudega inimestele maksame proportsionaalselt üle Euroopa keskmise, aga eakatele osutatavate teenuste poolest kuulume Rumeenia ja Bulgaariaga viimaste hulka. Pensionidele kulutame nii nagu enamus, aga peretoetuste osakaalult kõigis sotsiaalkuludes oleme Luksemburgi järel teisel kohal. See statistika näitab, et probleemide tuum pole selles, kui palju, vaid kuidas kulutada.



Majanduslikus ja poliitilises eufoorias  hoogsalt laiendatud vanemahüvitiste süsteemi jätkusuutmatust võis ette aimata, ent selle süsteemi kaugmõjusid pole siiani põhjalikult vaetud. Peamine arutlusteema on jätkuvalt otsene, peaaegu newtonlik seos vanemahüvitise suuruse ja lapsesaamise vahel. Ühiskonna kui sadade habraste niitidega lõimitud terviku juhtimiseks on vaja teada aga sedagi, kuidas on mõjutanud kehtiv  süsteem naiste hõivesuutlikkust ning nende kohtlemist pensioni- ja ravikindlustuses.



Juhtimisguru Margaret Wheatley arvates on tänapäeva keeruliste süsteemide arengus (aga seda ju ühiskond on) kaugmõju märksa olulisem kui otsene mõju. Poliitika meetmedki ei pea avaldama otsest, ühesuunalist mõju, vaid pigem  struktureerima inimeste käitumist nii, et tulemuseks oleks sotsiaalselt soovitav ühiskonnamudel.  



Reformipartei pakub perepoliitika päästeplaanina välja universaalsest lapsetoetusest loobumist. «Tuleb lõpetada laustoetuste maksmine,» deklareerib peaminister. Tõsi see on, et Eestis moodustab vajadustestil põhinev abiraha vaid ühe protsendi makstavatest toetustest, mis on kümme korda vähem Euroopa keskmisest ja viisteist korda vähem neoliberaalse heaoluriigi etalonist Suurbritanniast.  Seega ei anna Eesti sotsiaalpoliitika siinkohal välja parempoolset mõõtu.



Aga äkki on meil tegu hoopis vasakpoolse poliitikaga? Paraku ei saa ka see küsimus jaatavat vastust, sest Eestil puudub üks vasakpoolse heaoluriigi oluline omadus – suutlikkus tõhusalt vaesust vähendada. Vaesusriskis elavate inimeste osakaal pärast sotsiaaltoetuste saamist väheneb Eestis kuus-seitse protsenti,  Põhjamaades aga  enam kui kaks korda.



Niisiis pole meil tegu ei vasak- ega parempoolse sotsiaalpoliitikaga, vaid tühikäigul töötava masinavärgiga, mis püüab jätta muljet, nagu tegutsetaks aktiivselt tõhususe nimel. Ette on võetud hulk ambitsioonikaid reforme: tööturuameti reorganiseerimine, e-tervise juurutamine, pensioni ja puudetoetuse väljamaksmise korra muutmine. Et kõiki neid reforme ellu viia, koostati hulk määrusi, plaane, tegevus- ja ajakavu, mõeldi läbi kooskõlastusprotseduure.



Minister Maripuu lähikondsed iseloomustavad teda kui pühendunud ja kohusetruud inimest. Ent ometi varisevad plaanid üksteise järel kokku, ametkondlik kaos suureneb. Otsitakse süüdiolevat ametnikku, lõpuks võtab märtrirolli kanda minister ise. Kahjuks on vähe lootust, et uus ülemus võiks tuua radikaalse muutuse, sest poliitikavaldkonda, nagu ärigi, kontrollivad ideed, mitte kõrged ülemused.



Just idee kaotsiminek on Eesti sotsiaalpoliitika põhipuudus. Milleks reformitakse kõiki hüvitisskeeme ja korraldatakse ümber ameteid? Selleks et riigieelarvesse raha saada?



Andke andeks, see on ju absurdne! Sotsiaalpoliitika eesmärk ei saa olla riigieelarve tasakaal. Aga just niisugust taotlust väljendavad valitsusliikmete sõnavõtud. Selle fiskaalse eesmärgi surumine sotsiaalpoliitika juhtimisse  on sotsiaalvaldkonda üle toonud ka üleüldise peataoleku püüdlustes toime tulla rahanduskriisiga. Vasturääkivad sõnumid poliitikajuhtidelt tekitavad segadust ka inimestes, muutes nende käitumise labiilseks, mis ei toeta ühiskonna kui terviku arengut.



Algul õhutati vanemahüvitiste toel lapsega kodusolemist, seejärel muutus popiks töö- ja pereelu ühitamise retoorika, nüüd on hüvitised ohus ja poliitikajuhid vaatavad tööturgu nagu põlevat maja, millele ei julgeta ligineda. Sama vastukäivaid sõnumeid on hakanud saatma pensionipoliitika.



Kodulaenu võtjad saavad kord tunnustada, kord nahutada. Enamikul juhtudel jääb kodanikele adumatuks see strateegiline idee, millel rajaneb Eesti sotsiaalpoliitika. Nii ei teki ühtset jõudu, mis paneks neid, keda sotsiaalpoliitika mõjutab, tegutsema ühises, arengut edendavas suunas.



Igaüks püüab kätte saada oma «füüri» – valitsus selleks, et eelarvet lappida, pensionär ja invaliid oma argitoimetuste tarbeks. Viimased tunnevad end just sellesama kirutud koormana, aga nad tahaksid end tunda sotsiaalsete investoritena. Seda tunnet tekitada ongi uue sotsiaalministri peamine ülesanne.