Wislawa Szymborska

FOTO: Martti Puukko

Minu sõber, luuletaja Wisława Szymborska on surnud.


Tutvusin temaga 1996. aastal ja mul oli au olla teine inimene kohe pärast Nobeli komitee toonast juhti Sture Alléni, kes Szymborskat Nobeli preemia saamise puhul õnnitles. See oli juhus. Siin on väljavõte minu päevikust.

3.10.1996 kell 12.05 Varssavis.

Olen endiselt kindel, et Szymborska võidab Nobeli preemia, nii kindel, et helistan talle. Saan teada, et luuletaja veedab puhkust Zakopanes Astoria hotellis. Helistan talle sinna ja mõtlen, et teen telefoniintervjuu, nagu lubasin Jarno Lainele (kirjandusajakirja Parnasso peatoimetaja 1987–2002). Traadi teises otsas vastab peaaegu šokis naine, Wisława Szymborska.

Sture Allén Nobeli komiteest oli talle helistanud hetk enne mind ja rääkinud uudisest, mis tehakse avalikkusele teatavaks alles tunni aja pärast Stockholmis. Õnnitlen võitjat, kes ütleb, et on preemia pärast täiesti endast väljas. Räägime viis minutit. Szymborska ütleb mitu korda, et on hämmingus, õnnelik ja ehmunud.

Pärast seda telefonikõnet pidasime tihedalt ühendust. Viimati külastasin teda paar kuud tagasi. Enamasti kohtusime nelja silma all, ent mõne aasta eest korraldas ta oma kodus peo, kus osalesid krakowlastest sõbrad. Kirjutasin järgneva teksti samal ööl, kohe pärast hotelli naasmist. Vast jutustab see lugu midagi Wisława Szymborskast.

Kell on seitse õhtul, kui jõuan Wisława Szymborska juurde. Kohal on Wisława ja kuus tema Krakowi-sõpra. Mina olen seitsmes.

Wisława lausa kiirgab energiat.

Soome murakaliköör, mille külakostiks kaasa tõin, teeb talle rõõmu. Olen ainus välismaalane, kui mitte lugeda välismaalasteks Wisława naabreid, abielupaari, kes veedavad suurema osa aastast Šveitsis. Mind pannakse istuma laua otsa. Jutt lainetab ühelt teemalt teisele. Wisławal on suursugune komme.

Alati kui ta märkab, et mõnele külalisele langeb vähem tähelepanu, küsib ta temalt midagi ja nii saavad sõna sekka öelda ka loomult vaiksemad, kes perenaise abita selles seltskonnas esile ei tükiks. Minu kõrval istub kõige vanem meeskülaline, kes on üksiti kõige tasasem. Ta ütlebki mulle sosinal, et temale tunduvad kõik enam kui kahe inimese kokkusaamised ebadiskreetse trügimisena.

Sööme juustusuppi. Pearoog on vürtsikas lihahautis, mille kaaslaseks on Wisława enda valmistatud kapsasalat. Menüü eest vastutab kuuldavasti üks äsja vanglast vabastatud kokk. Ta on oma tööga hästi hakkama saanud ja ka Wisława salat on maitsev. Kui õhtusöök on läbi, liitub meiega Wisława naabrite tütar. Nüüd on kõik koos.

Loomulikult pole õhtu keskne osa söök, vaid hea ja lõbus seltskond. Wisława naabrid räägivad, et 1970ndatel said nad Soomes maailma kõige kohutavamat õlut. Tuleb välja, et neile pakuti liitristes kannudes koduõlut (soome k sahti).

Pärast kohvi ja kooke on kavas loosimine. Wisława toob lauale üheksa väljaloositavat kingitust, mis on nummerdatud kottides. Wisława laseb kõigil võtta kaabust nummerdatud paberi. Mina saan kaheksa ja võidan pika seinale kinnitatava klaasist roosi. Reisimehe jaoks on see raske kink. Teised võidavad peaasjalikult raamatuid.

Õhtu jätkub ja maitstakse minu toodud murakalikööri. «Ei usukski, et niisugune nektar on pärit samalt maalt, kus pakuti seda jubedat õlut,» ütlevad Wisława naabrid.

Jutt liigub nüüd endisest kiiremini ühelt teemalt teisele. Märkan kannatajailmet tasase mehe näol. Ka Wisława paneb seda tähele ja ütleb: «Tean, et sa oleksid meelsamini hoopis kusagil mujal.» Mees noogutab. Tasase mehe naine, kes vähemalt selle õhtu järgi otsustades on oma mehe täielik vastand, annab lõpuks kannatajale armu. «Peaks vist taadi koju viima,» ütleb ta tõustes. Mehe näole ilmub tänulik naeratus.

Minagi tõusen, sest ees ootab varajane ärkamine ja pärast seda terve päeva kestev rongisõit Prahasse. Jätan perenaise ja tema külalistega hüvasti. Wisława tuleb mind uksele saatma ja tunneb mulle loosiõnne pärast kaasa. Kuigi minagi pelgan roosi saatuse pärast reisimehe kotis, ütlen talle: «Loos otsustas nii ja see on kaunis roos.»

Kõnnin läbi paksu udu trammipeatuse poole, kuupäev on kohe-kohe vahetumas.

P. S. Wisława loteriil võidetud klaasist roos ei jõudnud kunagi mu koduseinale, vaid purunes väikesteks kildudeks, kui mu reisikott rongis maha kukkus.

Wislawa Szymborska viimane eluajal ilmunud luulekogu «Siin» ilmub soomekeelsena Martti Puukko tõlkes ülehomme, 6. veebruaril. Szymborska on avaldanud umbes 300 luuletust, millest Martti Puukko on soome keelde tõlkinud umbes 250.

Wisława Szymborska  

(2. juuli 1923, Bninis Poznańi ­lähedal – 1. veebruar 2012, Kraków)

Poola luuletaja, esseist ja tõlkija Wisława Szymborska on 1996. aasta Nobeli preemia laureaat. Aastal 1991 sai ta Goethe auhinna.

Eesti keeles on ilmunud luulevalimi «Oma aja lapsed». Tõlkinud ja järelsõna: Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008. Üksikuid luuletusi on ilmunud ajakirjades Vikerkaar ja Looming.