Raamat Siim Veskimees «Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat» Fantaasia. Tartu, 2011 376 lk FOTO: Repro

Ulmekirjanik Siim Veskimees alustas oma Kuu Ordu tulevikuajalugu kirjeldavate juttude avaldamist ajakirjas Algernon 2000. aastal ning 2003. aastal ilmus ligi 500-leheküljeline kuuest osast koosnev kogumik «Kuu Ordu», millesse olid inkorporeeritud ka seni perioodikas ilmunud kolm teksti.


Tolle kogumiku lugude tegevus toimus 2120ndatel nii Maal, Kuul kui ka päikesesüsteemi kaugematel taevakehadel, lühidalt kujutas «Kuu Ordu» anarhistlik-libertaanlikku utoopiaühiskonda, mille on Kuule ja teistele taevakehadele loonud tehnokraatidest-inseneridest koosnev salaühing – vastukaaluks inimkonna üha enam roiskuvale ja poliitiliselt balkaniseeruvale planeedile.

Nüüd, ligi kümme aastat hiljem, on kirjanik jõudnud ajas enam kui pool sajandit tagasi ning kirjeldab Kuu Ordu teket ja poliitilise eraldumiseni viivat sõda Maaga. Veskimees ise on neist sündmustest pajatava massiivse romaani esimest raamatut «Ennesõjaaegne kullakarva» ja selles tegutsevat veel noort salaühingut iseloomustanud nõnda: «Nad ei hinda demokraatia-nimelist tsirkust, kus klounid valetamises võistlevad, et saada järgmiseks neljaks aastaks korruptsioonimandaat. Nad lõid baasi Kuule ja hakkavad tuumatehnoloogiate najal ülejäänud inimkonnal eest ära minema. Suurriikide valitsused ei kavatse seda muidugi taluda.»

2061. aastal see sõda puhkebki. Kes teab, et üks Veskimehe suuri eeskujusid ulmes Robert A. Heinleini kõrval on just Arthur C. Clarke, mõistab, et aastaarv pole juhuslikult valitud, just selle aastanumbriga on pealkirjastatud üks Clarke’i Odüsseia-järgedest.

Kuu Ordu tahab olla anarhistlik vabade inimeste poliitilise ja bürokraatliku juhtimiseta utoopiaühiskond, kus reaalteadusi peensusteni mõistvad edasipüüdlikud ordu liikmed ennast pea piiramatute võimaluste raames teostada saavad. Kui 2120. aastad tunduvad tänapäeva lugejale pisut hoomamatud, siis aasta 2061 seda olla ei tohiks – on ju tegu kõigest poole sajandi kauguse tulevikuga, mitmed selle raamatu lugejaist mäletavad ilmselt isiklikult ju aastat 1961.

Kui me teame, milline oli maailm poole sajandi eest, peaksime suutma ju midagi ette kujutada ka maailmast poole sajandi pärast? Veskimees ei paku meile mingeid kahtlasi ja võimatuid teaduslik-tehnilisi leiutisi, ka inimkonna jõudmine (uuesti) Kuule ja Marsile ning teistele taevakehadele on ju vaid poliitiliste valikute ja tahtmise küsimus.

Ja tegelikult ongi Veskimehe raamat eelkõige poliitiline ulme: kirjanik on kuri poliitikute peale, kelle tahtel lõpetati 1970. aastate keskel lennud Kuule. Ta selgitab eessõnas, et mõtleski kogu Kuu Ordu kontseptsiooni välja teismelisena just tolle kümnendi lõpus.

Eks lugusid sellest, kuidas edumeelsed asumaad tõusevad üles tagurliku emamaa vastu, teame juba ajaloost, 20. sajandi keskel viisid ulmekirjanikud need süžeed lihtsalt päikesesüsteemi mastaapidesse ja asusid kirjeldama Kuu, Asteroidide Vöö ja teiste taevakehade iseseisvuspüüdlusi ja -sõdu.

Klassikute põlvkonna (Asimov, Clarke, Heinlein) järel jätkasid neid lugusid teised ning kummalisel kombel on praegusaja angloameerika ulmeski olemas üsna täpsed analoogid Veskimehele – Paul J. McAuley, kelle Vaikse sõja tsükkel kujutab Maa supervõimude sõda Jupiteri ja Saturni kuudele kolinud inimkonna edasipüüdlikuma osa vastu, ning Alastair Reynolds, kes oma lugudes samuti kujutab keerukaid spionaaži­mänge reaktsioonilise Maa ja kaugemale avakosmosesse vaatavate, Marsile pagenud nanotehnoloogide vahel.

Aga selles pole midagi halba, kuna omal kombel sobib Siim Veskimees nendega hästi kokku ning poleks häbi teda tõlgituna Londonis või New Yorgis poeriiulitel näha. Etteheiteid siiski pisut on.

Nagu juba sedastatud, mõtles Veskimees Kuu Ordu välja teismelisena ning tema tegelastes on seda tunda: lahedad ja pisut küünilist nalja viskavad tugevad ja osavad mehed, kelle käsi on ühtviisi täpne tulistama ja kosmosesüstikut juhtima; ilusad ja ahvatlevad ning tugeva iseloomuga naised, kes teose käigus pidevalt kompleksivabalt vahekorras on; eriti nupukad ja varaküpsed tulevikuühiskonna teismelised, kes juba tolles vanuses mässumeelest vanemate vastu perekondi looma hakkavad.

Kui lisada siia veel kõrgtehnoloogilised relvad ja lahingutehnika ning pisut stereotüüpne suhtumine seksuaalvähemustesse ja rassidesse, siis eks see kokku üks teismelise poisi märg unenägu on, aga teisalt on ju paljudesse ulmekirjanikesse see poiss tänaseni elama jäänud ning miks siis mitte pakkuda lugejale vahelduseks selliseid eksootilisi ja hoogsaid seiklusi ja hädapätaklust põlgavaid tegelasi igati kargete ja tervete ühiskondlik-poliitiliste ideede ja probleemide kallal maadlemas.

Raamat

Siim Veskimees
«Ennesõjaaegne kullakarva.
Kuu Ordu 2061. aasta sõja
esimene raamat»

Fantaasia. Tartu, 2011
376 lk