Priit Pullerits.

FOTO: Margus Ansu/Tartu Postimees

Kuula artiklit

Niisiis, Eesti 200 – kõik peaks tänaseks teadma, millest jutt. Aga näe, ei tea. Alles hiljaaegu tunnistas üks haritud mees, et on midagi justkui kuulnud, aga kindlalt julgeb väita vaid seda, et mingi kiiruse näit see küll ei ole. Küsisin üle, ega ta nalja tee. Kinnitas, et ei tee.

Tegelikult pole tema kimbatus Eesti 200 defineerimisel üldse erandlik. Eks öelge ise, ilma kuskilt piilumata, mis see Eesti 200 on, kas kodanikuliikumine, rahvaalgatus, protestigrupp või alternatiivne parteirakuke? Ja kui te ei tea, ärge tundke end halvasti. Postimees kirjutas juba suve lõpul, vaid kolm kuud pärast Eesti 200 manifesti avaldamist, et Eesti 200 Facebooki grupist on lahkunud üle poole tuhande inimese – üheks põhjuseks, et nad ei saanud aru, millega on ikkagi tegu.

Elevus, mida uus poliitiline liikumine (see on eelneva küsimuse õige vastus) letargilises suves tekitas, on nüüdseks selgelt lahtunud. Oma ebamäärase olekuga maha mängitud. See ongi üks põhjus, miks Eesti 200 ei hakka lendama. Kuid sugugi mitte ainus põhjus.

Nüüd, kui Eesti 200 on viimaks lubanud novembri hakul, viis kuud enne valimisi, asutada erakonna, ei kosta endiselt kuskilt, mis võiks olla Eesti 200 keskne sõnum. Seni on kõlama jäänud, et neil, erinevalt teistest, on pikk vaade Eesti tulevikule. Aga! Isegi kui see neil on, siis valijatele pole nad suutnud seda näidata. Vaade on jätkuvalt ähmane. Ehk nagu tõdes sotside juht Jevgeni Ossinovski juba suve lõpus: Eesti 200 poliitika sisu on ebaselge.

Isegi kui Eesti 200-l on pikk vaade Eestile, pole nad valijatele suutnud seda näidata. Vaade on ähmane.

Eesti 200 häda ja viletsus seisneb selles, et nad lihtsalt ei kõneta valijaid. Näiteks mõte liikumise ühelt eestvedajalt Priit Alamäelt: «Me tahame lõpetada ära ministeeriumite silotornide põhise riigivalitsemise ning asendada selle väljakutsepõhise juhtimisega ja ühtse riigiaparaadiga.» Võimas! Aga keda see valijaist sütitab?

Lahendus pole loomulikult selles, et Eesti 200 peaks mõne teise erakonna kombel lubama kellele sada, kellele kakssada eurot. Ent samas on Eesti 200 demonstreerinud oma võimetust aduda, et valijad tahavad teada, mis muutub nende jaoks homme ja ülehomme, mitte mis juhtub riigivalitsemises kunagi hoomamatus tulevikus. Liikumise nime järgi otsustades saja aasta pärast.

Ka Eesti 200 soov seista senistest erakondadest eemal ja kõrgemal ei tööta nende kasuks. Eesti 200 poleks nagu märganud, et oleme jõudnud üliideologiseeritud ajajärku, mis paneb küsima, mille me saame, kui nad valime? On nad isamaalised? On nad globalistid? On nad vasak- või parempoolsed? Kui siin selgust pole, jääb vaid tõdeda, et ju on tegemist südame ja hingeta tehnokraatidega.

Ja lõpuks: kes on Eesti 200s need nimed ja näod, kes valimiste iludusvõistlusel hääled koju toovad? Sellest viimasest küsimusest peakski Eesti 200 alustama. Kuni sellele vastust pole, on kõik muu abrakadabra.