Toomas Paul

FOTO: Pm

Rein Veidemann leiab, et «ühiskond ei teki ega toimi vastastikuste huvide sobitumise pinnal, vaid koondumisena ühiste väärtuste ja sihtide, aga ka ühisvastutuse ümber» («Kodususe nimel», PM 29.12).



Jõululaupäev on Eestis riigipüha. Riigipühad on lihtrahvale töövabad päevad. Aga mida tähendavad «pühad» riigile? Vabariigi aastapäeva ja võidupüha puhul on selge, et naelaks on presidendi vastuvõtt resp. sõjaväeparaad. Nii väljavalitud kutsututele kui ka kodus teleka ees.



Suure reedega ei ole postsotsialistlikus ja postkristlikus riigis muidugi midagi mõistlikku peale hakata. Jõulude tähtsündmuseks aga kujunes Lennart Meri ja Arnold Rüütli traditsioon, et Vabariigi President ja need valitsuse liikmed, kelle südametunnistus lubab, võtavad osa jumalateenistusest, mille kannab üle ETV.



Nii oli see 1996. aastast peale. Kuni 2007. aastani.



Tänavu oli teisiti. Mõni tund enne teleteenistuse algust Halliste kirikus teatas Delfi, et president ei lähe sinna. Uudis vallandas muidu alati ilkuvate ja irisevate kutseliste kommenteerijate kiidukoori – paras sellele lillas kleidis tegelasele! Järgmiseks hommikuks oli teade koos kommentaaridega maha võetud (mitte arhiivi saadetud, vaid kustutatud).



Õhtuleht arvab: «President Toomas Henrik Ilves viskas jõululaupäeval elegantse vembu – kui terve riigi vipid kihutasid Ilvese kodukandi kirikus kell 17 peetud jumalateenistusele, et Hallistes koos riigipeaga telekaamerate ette jääda, siis Ilves ise läks kirikusse hoopis kell 20» (Arvo Uustalu, «Presidendi jõulutemp», ÕL 29.12).



Ajakirjanik ilmselt ei vaadanud teenistuse ülekannet. Mina vaatasin. Võib-olla tal on õigus, et terve riigi vipid kihutasid pärastlõunal Halliste poole.



Aga pärale ei jõudnud neist ükski. Kuigi teletiim vältis delikaatselt esiridu, oli üldplaanilt näha, et kaks reserveeritud pingirida olid täiesti tühjad. Kirikus ei viibinud ühtegi persooni, kes oleks teenistuse lõpul peapiiskopi kätt surunud.



On mitu võimalust. Valitsuse ja riigikogu liikmed võisid poolel teel tagasi pöörata, kui kuulsid, et president ei tule. Solidaarselt, et vemp oleks efektsem. Aga tõenäosem on vastupidine – riigipea teadis, et mitte keegi tähtsustest ei ole kohal ning loobus ka ise kaameratega varustatud kiriku külastamisest.



Boikott oli täielik. Enda kirikus näitamine ei ole enam Eesti poliitikutele popp, vaid vastupidi. Eks seda võis ju arvata. Aga omast kohast on vahva, et kogu riigi juhtkond toimis tänavu nagu üks mees: ausalt, aitab, enam ei tee!