Bill Browder. FOTO: Vallo Kruuser

FOTO: Vallo Kruuser

Parem hilja kui mitte kunagi. Eesti riigiprokuratuur alustas pärast pikka venitamist lõpuks ometi juurdlust Danske rahapesuskeemide uurimiseks. See on kahtlemata hea. Kuid Eesti rahvusvaheline maine on sellest juba pleki külge saanud, et meie riigi nimi figureerib kõrvuti postsovetlike banaanimaadega ajaloo suurimas finantsskandaalis, leiab publitsist ja filmimees Marcus Kolga.

Eesti riigiprokuratuuri otsus alustada kriminaalmenetlust väidetava üheksa miljardi dollari suuruse rahapesuskeemi suhtes, mis korraldati Danske Panga siinse filiaali kaudu, on väga tervitatav, kuid väga hilinenud samm Eesti võimudelt. Uurimine algatati Hermitage Capital Managementi peadirektori, inimõiguste aktivisti ja ülemaailmse Magnitski sanktsioonide kampaaniajuhi Bill Browderi avalduse peale. Kuritegelik skeem hõlmas umbes 190 kontot ning sellega oli seotud 26 Eesti pangatöötajat. Juurdluse keskmes on ülisuur Vene raha puhtakspesemise skeem, mille käigus liikus läbi Eesti ka osa sellest 230 miljonist dollarist, mille kurikuulsa Magnitski afääri ajal röövis Kljujevi kuritegelik rühmitus.

«Eestil on suurepärane maine läbipaistva, korruptsiooniga võitleva riigina,» sõnas Browder. «Need, kes on selle ulatusliku rahapesuskeemi taga, tuleb võtta vastutusele.»

2016. aastal võttis Eesti vastu nõndanimetatud Magnitski seaduse, mis võimaldab keelduda andmast viisat välisriikide korrumpeerunud ametnikele, kes on rikkunud inimõigusi. Hermitage’i kaebuse valguses on siinkohal oluline toonitada, et nagu vastavad Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Ühendkuningriigi seadused, lubab ka Eesti Magnitski seadus külmutada keelu alla sattunud ametnike vara.

Ehkki see Eesti valitsuse pika venitamise järel tehtud samm on kahtlemata ääretult teretulnud ning näitab, et riik tunnistab siin aset leidnud Vene raha pesu ja on valmis sellele vastu astuma, on ometi vaja laiemat riiklikku reageerimist ja kriminaaluurimist, et sel moel tugevdada lääneriikide usaldust Eesti rahandusasutuste vastu.

Probleemid rahapesuga on tasakesi podisenud sealtpeale, kui 2015. aastal alustati süüdistuste uurimist Danske Banki Eesti haru võimaliku rahapesu kohta. Muidu igati edulise korruptsioonivastase poliitika poolest tuntud Eesti ei suutnud asjatundlikult reageerida Danske Banki kohta käivatele süüdistustele, mille järgi olevat selle kaudu puhtaks pestud üüratu summa, tervelt üheksa miljardit dollarit – jah, see on kõigest miljard vähem kui terve Eesti riigieelarve! – Kremliga seotud korruptiivset raha.

Räpase raha pesemise kanaleid või lausa torujuhtmeid, kui rääkida nii võimsast kanalist nagu too väidetavalt läbi Danske Banki Tallinna haru kulgenu, on Venemaa kleptokraadid innuga kasutanud selleks, et nende raha jõuaks Londonisse, Miamisse, Monacosse, Marbellasse ja mujale nõnda, et sel poleks küljes Venemaa ega kuritegelikku lõhna ning et see näeks välja nagu kõige tavalisem investeering.

Toona veel Sampo panga nime kandnud panga kontosid kasutati raha ülekandmiseks Venemaa ettevõtetelt, mis müüsid Ühendkuningriigis noteeritud väärtpabereid, mitmesugustele offshore-arvetele. Hermitage’i kaebuse kohaselt kasutati panka selleks, et Šveitsi kontole üle kanda osa sellest 230 miljonist maksupettusega röövitud dollarist, mille avastas Sergei Magnitski ja mida kontrollis Vladimir Putini hea sõber Sergei Roldugin.

Kui see peaks tõendamist leidma, oleks Sampo panga ja nende omaniku Danske Banki endiste töötajate suhtes võimalik kehtestada rahvusvahelised sanktsioonid osalemise eest Magnitski juhtumis.

Eesti suurim mure peaks olema mulje, mille juhtum jätab meie riigi rahandussüsteemi usaldusväärsuse kohta. Süüdistusi mitte arvesse võttes tekitab suurimat muret see, kui kaua on Eesti valitsus venitanud toimuva avaliku tunnistamise ja asjaga tegelemisega.

Eesti jurist, korruptsiooniga võitlemise asjatundja Jaanus Tehver ütles mulle aasta algupoolel, et tunneb muret, et Eesti valitsus ei võta seda juhtumit ega õigupoolest kogu Venemaa, Asebaidžaani või muu raha pesuga seotud probleemi tõsiselt.

Kahtlemata ei pruugi olla lihtne tunnistada, et näiliselt prillikivina puhast Eesti rahandussüsteemi on Kremliga seotud ametiisikud ja kuritegelikud rühmitused ära kasutanud, kuid risk on palju suurem, kui midagi ette ei võeta. Kui probleemidega ei tegelda, sunnib see Eesti kaubanduspartnereid ja globaalset finantskogukonda Eestisse kahtlevamalt suhtuma. Lõppude lõpuks on mängus meie usaldusväärsus, sest isegi kõige pisem korruptsioonikahtlus võib Eesti-sugusele väikeriigile äärmiselt kurjasti kätte maksta.

Eesti ei ole muidugi ainuke maa, kus korruptsiooni ei taheta pikalt tunnistada. Isegi kui oht on tuvastatud, on valitsusel tihti raske seda omaks võtta. Kulus aastaid ning läks vaja endise GRU töötaja Sergei Skripali ja tema tütre mürgitamist, et Ühendkuningriik tunnistaks räpase Vene raha olemasolu Londonis ja mujal riigis.

Briti poliitikud olid aastaid Londonis avasüli vastu võtnud Venemaa korruptiivset raha. Jalgpalliklubidest börsiettevõteteni on tänane London Vene rahast läbi imbunud.

Erinevalt Eestist kuulub Ühendkuningriik juhtivate rahvusvaheliste finantskeskuste hulka ning on suutnud – vähemalt lühemat aega – eirata rohkeid ohte, mida toob kaasa korruptiivse raha käitlemine ja omaksvõtmine. Skripalite mürgitamine muutis olukorda ja mõne aja eest kinnitas Theresa May alamkojas, et Ühendkuningriigis ei ole kohta neile inimestele ega nende rahale.

Eesti väikese rahandussüsteemi ja majanduse maine on igasugustele muutustele palju tundlikum ega suuda võrreldavaid riske taluda.

Õiguskomisjoni teisipäevane erakorraline istung oli tubli ja vajalik samm Hermitage’i kaebusega avaliku tegelemise poole.

Sellele peab nüüd järgnema kriminaaljuurdlus, et võtta vastutusele isikud, kes aitasid pesta raha, mis oli hangitud röövide, inimõiguste rikkumise ja muud laadi korruptiivsete tegude abil.

Mõned Eesti pankurid ja juristid võivad muidugi tõrkuda, aga Eesti peaks ka ära kasutama varade külmutamise võimaluse, mida Magnitski seadus võimaldab.

Karistus korruptiivses tegevuses osalemise eest peab üles kaaluma kasuahnuse.

Eestlased peaksid silma vaatama tõsiasjale, et selles korruptsioonijuhtumis on meie riigi nimi kõlanud aina kõrvuti Moldova ja Aserbaidžaaniga. Me ei tohi lubada, et ebaeetiliste pankurite jõugu kiskjalikkus kisub maha Eesti muidu eeskujuliku korruptsioonivastasuse ja läbipaistvuse maine.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Marcus Kolga on Torontos tegutsev digitaalkommunikatsiooni strateeg, inimõiguste aktivist, kirjamees ja auhindu pälvinud dokumentaalfilmide autor, kes aitas vedada Kanada Magnitski-kampaaniat. Ta on Macdonald-Laurieri instituudi Kanada huvide välismaal edendamise keskuse vanemteadur ning veebiajakirja ja portaali UpNorth.eu väljaandja.