Kristiine Kurema: aga mida õpetajad suvel teevad?

Igas ametis on omad väljakutsed ja rõõmud, nii ka õpetajana töötades. Kuigi pikk puhkus ei saa olla ainuke meelitaja ja ametissenaelutaja, on see siiski auga välja teenitud väärikas boonus, mis võiks kaalukausi selle töö kasuks kallutada, kirjutab Viimsi kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kristiine Kurema.

Karussell hakkab vaikselt pöörlema, saab täistuurid sisse 1. septembriks ja siis hakkab pihta. Kuni järsku on juuni kesknädal ja pauhti – karussell peatub, alguse saavad 56 puhkusepäeva.

Õpetajate pikast suvest on ikka räägitud kui millestki enneolematust, justkui piisakski ainult sellest, et olla õpetaja. Paraku on üheksakuune emotsionaalne karussell nõnda sündmusterohke, mitmetasandiline ja intensiivne, et vahel võib augusti lõpus tööle naastes olla tunne, justkui oleks õpilased alles eile toonud lilli ja head suve soovinud. Kui aga kogemust rohkem, tekib ka äratundmine ja teadmine, kuidas teha suurest suvest tõeliselt lõõgastav puhkus. Sellisel juhul on 56-päevane õpetamispaus tõesti kirsiks kooliaasta lõpetamisel pakutaval tordil.

Paraku on üheksakuune emotsionaalne karussell nõnda sündmusterohke, mitmetasandiline ja intensiivne, et vahel võib augusti lõpus tööle naastes olla tunne, justkui oleks õpilased alles eile toonud lilli ja head suve soovinud.

Minu jaoks on üks oluline pluss õpetajatöö juures vaheldusrikkus – see teeb töökoormuse talutavaks ja nauditavaks, sest on ju kogu aeg midagi uut ja põnevat. Selleks et end tööst välja lülitada ja sügisel innukana õpilaste ette minna, peab ka puhkus pakkuma vaheldust. Poolteist kuud võimaldab nii mõndagi, olles kindlasti plussiks õpetajakutse valimisel.

Kui ei pea enam 8.15 klassi ees olema, magan ligi 12 tundi päevas, sest juunikuine pingelangus teeb oma töö. Selles rütmis kulgeb kaks nädalat, millest viimane jääb päris puhkuse sisse. Esimene jääb enne jaanipäeva, kui õpilased on koolimajast läinud, ent õpetajad käivad veel tööl, aga siis saab olla rohkem oma aja peremees. Muide, sama võimalust pakuvad ka kõik eelnevad neli koolivaheaega, mil töö peab tehtud saama, kuid tempo ja aeg pole tunniplaanis kirjas. Sellised vahepealsed hingetõmbehetked kuluvad tiheda suhtlusvoo keskel igati ära.

Parim osa puhkusest saabub siis, kui väsimus on seljatatud. Minu jaoks on selleks reisimine. Seda võib teha lausa 56 päeva järjest. Eelmisel suvel kasutasingi võimalust, planeerisin, kogusin raha ja läksin kaheks kuuks Kanadat ja Ameerika läänerannikut avastama. Kui insenerist elukaaslasel oli valida tasustamata puhkuse või töölepingu ülesütlemisavalduse vahel, siis mina õpetajana keerasin klassiruumiukse rahuliku südamega lukku ja astusin seiklusele vastu. Matkakott seljas, päike kuumamas, Oregoni mäed võrratut vaadet pakkumas kõndisin paari päevaga kogu eelneva õppeaasta emotsionaalse koorma õlgadelt maha.

Kirjanduse õpetajana on suvi aeg, mil saan lugeda endale meelepärast kirjandust, ilma et peaksin samal ajal teose analüüsi ette valmistama. Kuigi, mis siin salata, mõnikord tuleb siiski mõte, et huvitav, mida mu õpilased sellest arvaksid ja kuidas oleks põnev nendega sellele loole läheneda.

Puhkus on nõnda pikk, et kui keegi keset juulit rannas «Tere, õpetaja!» hüüab, on harjumatu küll; kuivõrd ma rannas keset suve üldse õpetaja olen.

Kooliaasta jooksul pole ma üleliia suhtlusaldis. Tööl on mitu suhtlust korraga käsil, tähelepanu toimib mitmel rindel: tahvlile üht teksti kirjutades, õpilase küsimusele suuliselt vastates, samal ajal kui silme ees on kalender tööplaaniga. Suvel saab lõpuks ja lõputult pühendada end perele, sõpradele. Muide, kolleegid, kel on lapsed, nendivad, et nende puhkus ja hingetõmbehetked vaheaegade näol langevad kokku laste koolivaheajaga, mis tähendab, et saab lastega koos puhata ega pea otsima asendusvariante, kui lasteaed ja kool kinni on.

Puhkus on nõnda pikk, et kui keegi keset juulit rannas «Tere, õpetaja!» hüüab, on harjumatu küll; kuivõrd ma rannas keset suve üldse õpetaja olen. See juhtub mõistagi alles puhkuse teises pooles, sest suve alguses eelistavad ka õpilased olla lihtsalt noored ja raputada kooliskäija rolli mõneks ajaks varna.

Ametipisikusse nakatunud viskavad suvel pilgu peale kooliaasta jooksul ilmunud haridusteemalistele artiklitele – lõpuks on aega kaasa mõelda. Entusiastlikumad on augustis Paides arvamusfestivalil haridusalal – see ongi paras aeg karussellile vaikse hoo sisse lükkamiseks, et algus poleks nii ehmatavalt järsk, kui on seda kooliaasta lõpp. Tänavune puhkus algas hoopiski Rummu karjääri ääres tulevaste kolleegidega uut kooli luues – sügisest on Viimsis uhiuus gümnaasium, mille loomisesse olid kõik nõus oma puhkuse alguses panustama – õpetajad on omamoodi entusiastid, hinges ka puhkuse ajal parema homse loojad.

Igas ametis on omad väljakutsed ja rõõmud, nii ka õpetajana töötades. Kuigi pikk puhkus ei saa olla ainuke meelitaja ja ametissenaelutaja, on see siiski auga välja teenitud väärikas boonus, mis võiks kaalukausi selle töö kasuks kallutada. Selleks et kogeda, mis kaalukausil veel pakkumisel on, õpi õpetajaks – kolleegid juba ootavad sind ning puhkusele lastakse kindlasti.