FOTO: Graham Oliver/PantherMedia /Scanpix

Hea emakeeleoskus on kui universaalne köögikombain, lihtne ja mugav. Sellel on tarvikud mitmekümne ülesande jaoks. Astmeteta kiirussätted. Ooteasend. Ülekuumenemiskaitse, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

Tuttav keemiaõpetaja rääkis, kuidas ta tunnis lahuseid õpetades avastas, et õpilastel puudub igasugune arusaam sellest, mida tähendab protsent. Protsent on aga lahuste juures väga oluline. Pärast tundi otsis ta üles laste matemaatikaõpetaja ja küsis, kas kolleeg saaks oma tunnis protsendi uuesti läbi võtta. «Pole vaja,» arvas too, «protsendi definitsiooni teavad nad väga hästi.» Keemiaõpetaja pühendas kogu järgmise keemiatunni protsendi õpetamisele, kasutades sealjuures näiteid toidupoest, pangast ja põrandalaudade müüjalt.  

Täpselt sama oluline kui protsent lahuste juures on emakeel tõlkides ja võõrkeelses suhtluses. Ning täpselt samamoodi nagu lahustite mõistmine eeldab ulatuslikumaid teadmisi kui protsendi definitsioon, vajab ka võõrkeelne suhtlus rohkemat kui õigekirjareeglite tundmist emakeeles. Viimasest Selge sõnumi konverentsist on mul siiani meeles Norra esinejate ütlus, et (üli)koolis teeme oma kirjatükid nii, et need õpetajale vastuvõetavad oleksid, kuid edaspidi võib olla vaja hoopis teistmoodi lähenemist.

Marju Lepajõe on nimetanud oma keele tundmaõppimist üheks kõige sügavamaks loomeallikaks. Tõesõna, hea emakeeleoskus on kui universaalne köögikombain, lihtne ja mugav. Sellel on tarvikud mitmekümne ülesande jaoks. Astmeteta kiirussätted. Ooteasend. Ülekuumenemiskaitse. Hea emakeeleoskusega saab teha kõike, küsimisest ja vastamisest veenmise, innustamise ja seisukoha kujundamiseni, ning igapäevasest suhtlusest pidulike sündmusteni.

Rikkalik sõnavara emakeeles stimuleerib otsima samasugust rikkust ka võõrkeeles. Paljut siin maailmas võiksime kirjeldada sõnadega hea või halb, kuid ometigi on meil palju rohkem sõnu, ühelt poolt näiteks hurmav, terane, armastusväärne, maitsev, õdus, rikkalik, soodne ja tubli ning teiselt poolt ebamugav, tõre, närune, tige, must, inetu, räbal, laiduväärt, tülikas ja ulakas.

Võõrkeelne suhtlus algab sageli eesti keeles kirjutatud tekstist või mõeldud mõtetest. Teises keeles teksti sõnastades oleks vaja alustada selgetest mõtetest ja selgest sõnastusest oma emakeeles, sest see on tõlkega tihedalt seotud. Vaatame näiteks järgmist teksti.

Tartu ülikooli teadlaste projekti eesmärk on luua eeldused Ukraina teadmussiirde süsteemi täiustamiseks. See keskendub Ukraina teadusasutuste ettevõtluse teadmussiirde institutsionaalsele ja regulatiivsele tahule rõhuasetusega intellektuaalsel omandil ning praktiliste teadmussiirde korraldamise rakendusoskuste ja võimekuste suurendamisel (Eesti teadlased aitavad Ukrainat. (2015). Universitas Tartuensis, nr 11 (2444), lk 5).

Kas võiks oletada, et teine lause tähendab järgmist?

Projekt keskendub Ukraina teadusasutuste ja ettevõtete vahelise teadmussiirde institut- sionaalsele ja regulatiivsele tahule. Rõhuasetus on intellektuaalsel omandil ning sellel, kuidas suurendada ja arendada teadmussiirde jaoks vajalikku võimekust ning praktilisi oskusi.

Kui oskame emakeeles sama tähendust mitmel moel sõnastada (täna on tuuline ilm – kõva tuul täna), suudame oma keelt paremini sobitada suhtlusolukorra (näiteks pidulik kõne või e-kiri) ja -partneri järgi ning distantseeruda teises keeles suheldes eesti keelele omasest, kuid sihtkeeles võõrast struktuurist.

Hea emakeeleoskus aitab paremini tajuda sõnade (venivillem, delikaatne, ametikäik) tähendust või mitmetähenduslikkust (kits).

Head tundlad emakeeles praagivad välja kohmaka toortõlke võõrkeelest, näiteks «käed-peal-lähenemine» (hands-on approach ehk «praktiline, mitte teoreetiline lähenemine») või «sa ei pea olema hirmul» (You don’t have to be scared ehk «Ära karda»). Nii ei haise eestikeelne tekst tõlke järele vaid on päris eesti keel - see, millest on kirjutanud Wimberg oma luuletuses «Maanteede eesti keel»:

päris eesti keel

ei ole kooliõpikus

ei ole sõnaraamatus

ei ole

päris eesti keel on see

mida räägivad inimesed

keda kohtad maanteel

kui sõidad ühest Eesti otsast teise

ja kolmandast neljandasse

ja nii edasi

Head emakeelenädalat!


Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel erinevates organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias.