«Kas need on kitse või jänese omad?» küsib üks peategelane teiselt filmis «Seenelkäik» ja osutab kohviube meenutavatele pabulatele metsa all. Keda võiks sõna kits sellises olukorras tähendada? Kas kodulooma, kellelt piima ja villa saame, või metskitse, keda vahel samamoodi kitseks nimetatakse? Loogiline järeldus on, et sügavas seenemetsas on jutt metskitsest ja niisiis tuleks tõlkes kasutada sõna metskits vastet (roe deer). Subtiitrites oli aga kits tõlgitud inglise keelde sõnaga goat, mis tähendab koduloomast kitse.
Tõlkija polnud sõnast kits aru saanud, st ta polnud ilmselt tajunud sõna kits mitmetähenduslikkust, ning tulemuseks oli tõlkeviga. Kuidas selliseid vigu vältida?
Mis ei sobi ritta?
Paljudele meist on arvatavasti tuttavad harjutused, kus tuleb kriipsutada maha sõna, mis ritta ei sobi (ema, äi, vanaema, karikakar, isa), olgu siis keeleõppes või loogikaülesandena. Samasugune harjutus on väga kasulik ka tõlkimisel. Kui «Seenelkäigu» küsimust tõlkides reastada vaimusilmas kodukits, metskits, jänes, mets ja pabulad, siis peaks eristuma sobimatu ehk kodukits.
Reastamine eeldab avaramat vaatenurka kui vaid ühe sõnaga tõtt vaatamist. Seepärast kulub tõlkides marjaks ära sama reegel kui liikluses – vaata vasakule ja paremale ning vahel ka selja taha, enne kui asud tänavat ületama (tõlkima). Algajate ja professionaalsete tõlkijate võrdlus on näidanud, et kui algajad tõlgivad pigem sõna, siis professionaalid tõlgivad pigem mõtet ja vaatavad seetõttu hoopis pikemat tekstiosa. Teine oluline erinevus on see, et kui algajad keskenduvad valdavalt keelelisele tähendusele, kasutavad professionaalid keeleoskuse kõrval väga palju keeleväliseid tööriistu, näiteks kainet mõistust, loogikat ja enda taustteadmisi (kooli füüsikatundidest, mängitud mängudest, hobidest, raamatutest jm), või otsivad teema kohta täiendavat informatsiooni.