FOTO: Kollaaž/Scanpix/kaader filmist «Seenelkäik»

Paljudele meist on arvatavasti tuttavad harjutused, kus tuleb kriipsutada maha sõna, mis ritta ei sobi (ema, äi, vanaema, karikakar, isa), olgu siis keeleõppes või loogikaülesandena. Samasugune harjutus on väga kasulik ka tõlkimisel, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

«Kas need on kitse või jänese omad?» küsib üks peategelane teiselt filmis «Seenelkäik» ja osutab kohviube meenutavatele pabulatele metsa all. Keda võiks sõna kits sellises olukorras tähendada? Kas kodulooma, kellelt piima ja villa saame, või metskitse, keda vahel samamoodi kitseks nimetatakse? Loogiline järeldus on, et sügavas seenemetsas on jutt metskitsest ja niisiis tuleks tõlkes kasutada sõna metskits vastet (roe deer). Subtiitrites oli aga kits tõlgitud inglise keelde sõnaga goat, mis tähendab koduloomast kitse.

Tõlkija polnud sõnast kits aru saanud, st ta polnud ilmselt tajunud sõna kits mitmetähenduslikkust, ning tulemuseks oli tõlkeviga. Kuidas selliseid vigu vältida?

Mis ei sobi ritta?

Paljudele meist on arvatavasti tuttavad harjutused, kus tuleb kriipsutada maha sõna, mis ritta ei sobi  (ema, äi, vanaema, karikakar, isa), olgu siis keeleõppes või loogikaülesandena. Samasugune harjutus on väga kasulik ka tõlkimisel. Kui «Seenelkäigu» küsimust tõlkides reastada vaimusilmas kodukits, metskits, jänes, mets ja pabulad, siis peaks eristuma sobimatu ehk kodukits.

Reastamine eeldab avaramat vaatenurka kui vaid ühe sõnaga tõtt vaatamist. Seepärast kulub tõlkides marjaks ära sama reegel kui liikluses – vaata vasakule ja paremale ning vahel ka selja taha, enne kui asud tänavat ületama (tõlkima). Algajate ja professionaalsete tõlkijate võrdlus on näidanud, et kui algajad tõlgivad pigem sõna, siis professionaalid tõlgivad pigem mõtet ja vaatavad seetõttu hoopis pikemat tekstiosa. Teine oluline erinevus on see, et kui algajad keskenduvad valdavalt keelelisele tähendusele, kasutavad professionaalid keeleoskuse kõrval väga palju keeleväliseid tööriistu, näiteks  kainet mõistust, loogikat ja enda taustteadmisi (kooli füüsikatundidest, mängitud mängudest, hobidest, raamatutest jm), või otsivad teema kohta täiendavat informatsiooni. 

Algajate ja professionaalsete tõlkijate võrdlus  on näidanud, et kui algajad tõlgivad pigem sõna, siis professionaalid tõlgivad pigem mõtet ja vaatavad seetõttu hoopis pikemat tekstiosa. 

Nagu sõna kits, võidakse ka sõna jänes kasutada nii kodu- kui metslooma tähenduses, kuigi kodulooma õige nimi on küülik. Jänesejutu juures tuleks seega samuti kõigepealt aru saada, kummast jänesest jutt on ja alles siis asuda seda tõlkima. Näiteks inglise keeles kasutatakse meie metsades ja põldudel ringi kalpsavate jäneste kohta sõna hare, kodulooma kohta aga sõna rabbit. Kui aga jänes pole ei kodus, metsas ega põllul vaid on roninud hoopis bussi, siis pole ta ei rabbit ega hare.    

Sõna battery seostub küll esmajoones patarei või akuga, kuid väike mõttepaus oleks ehk enne ära kulunud kui He had been sentenced for theft, arson and battery tõlgiti ’Teda oli süüdi mõistetud varastamise, süütamise ja patarei eest’. Battery tähendab inglise keeles lisaks patareile ja akule ka peksmist.

Mis, kus ja kuidas: visualiseeri

«Seejärel toetage vedur vastu kindlat ja tugevat seina,» soovitati raskeveduri (mitte mänguasja) hooldusjuhendis. «Tõlkija ilmselt ei olnud endale ette kujutanud, kuidas see 200-tonnise veduri puhul võiks välja näha,» leiab Andres Valdre tehnikatõlgete vigade liike ja põhjusi analüüsides. Ega kaasaskantav õhukonditsioneergi (originaalis portable air conditioner) eriti kerge koorem poleks. Jutt on ikkagi teisaldatavast seadmest, millel ka ilus eestikeelne nimi - kliimaseade.

«Seejärel toetage vedur vastu kindlat ja tugevat seina,» soovitati raskeveduri (mitte mänguasja) hooldusjuhendis. 

Visualiseerimine on tõlkides suureks abiks. Kui kujutada ette, kuidas, millises järjekorras, kus jne midagi toimub, hõlbustab see lähteteksti ning eriti selle mitmetähenduslike või raskesti arusaadavate osade mõistmist. Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ja seepärast võib enne sõnaraamatu haaramist või selle asemel olla sootuks rohkem kasu videotest, fotodest, joonistest ja muust visuaalsest materjalist.  Visualiseerida saab ka analüüsi, loogilise mõtlemise ning teadmiste ja kogemuste (lapsepõlve mudelautode ring) abil.

Näiteks spiromeetrias (hingamisteede uuring) kasutatakse vahendit, mida nimetatakse inglise keeles clip (During the test, nose clips may be used, your doctor places a clip on your nose). Kui nii clip kui spiromeetria on võõrad, võib näiteks arvata, et nina kaetakse kinni (maskiga) vms. Kui aga oleme vaadanud spiromeetriat piltidelt või videoklippidelt, oskame ka nina kinni panemist ette kujutada ning meil võib olla lihtsam aru saada, mida clip võib tähendada.

Kujutlusvõime annab keelele tiivad

Kui meil on silme ees kujutluspilt, siis sünnivad  meis ka lihtsamalt ja loomingulisemalt loomulikud sõnad, millega seda pilti kirjeldada. Kui teame, kuidas spiromeetria toimub, on kergem leida sõnale clip tabavamat vastet (näiteks klamber)  ja hoiduda valest käigust (näiteks mask). See on hea esialgne lahendus, mida saab hiljem spiromeetriaspetsialistidelt või erialasest kirjandusest üle kontrollida.

Taustteadmised ja kaine mõtlemine tõlke kasutaja teenistuses

Loogika, taustteadmised  ja visualiseerimine on kasulikud tööriistad mitte ainult tõlkides vaid igasuguse jutu või kirjaliku teksti, sealhulgas tõlke, mõistmisel. Tõlke kasutaja mõtleb, kas kuuldav või loetav sobib kokku tema teadmistega teemast või ümbritsevast maailmast. Kui tõlkes räägitakse veduri toetamisest vastu seina, siis haistab siin tõlkeviga ka lähteteksti keelt mitte oskav inimene. Taoline viga õõnestab omakorda kogu tõlke usaldusväärsust. 

Kokkuvõtteks

Tõlkides ei aja suurem tükk suud lõhki vaid vastupidi – alati tasub vaadata suuremat tekstiosa kui ühte sõna.

Teiseks võiksime juurelda selle üle, kas mõte või tähendus, milleni jõudsime, on loogiline. Kolmandaks on suureks abiks visuaalne abimaterjal ja kujutlusvõime.

Neljandaks võiks küsida endalt, milliste sõnadega ühte või teist asja kirjeldada.

Mina aga luban mõelda selle üle, kuidas järgmisel korral vana hobusekronu, kavalate sipelgate, kitsede ja jäneste seltsist vahelduseks kusagile loomariigist kaugemale põigata.


Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel erinevates organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias.