Kaval-Antsu talu / Tricky Ants' Farm

FOTO: Internet

Võiks arvata, et tõlkides on nimed see kergeim osa, mis on vaja vaid ühest keelest teise teksti kopeerida. Tegelikult vajavad aga nimed täpselt samasugust tähelepanu nagu muu tekst, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

Vana hobusekronu uued sihtkohad. Lennud vana hobusekronuga. Kahtlemata tähelepanuväärsed võimalused välismaalasele, kes uurib Eesti lennuühendusi. Eestikeelses inforuumis taolist pilkupüüdvat infot polnud – seal räägiti lennufirmast Nordic Aviation Group (NAG). Eesti keeles ilmsüütu NAG tähendab aga inglise keeles vana hobusekronu.

Võiks arvata, et tõlkides on nimed see kergeim osa, mis on vaja vaid ühest keelest teise teksti kopeerida. Tegelikult vajavad aga nimed täpselt samasugust tähelepanu nagu muu tekst, ning ka keeleoskust nagu NAGi näitest nägime.

Nimi sihtrühma silmis ja kõrvus

Alustuseks võiks uurida, kas ettevõtte, brändi või toote nimi (või lühend) on sihtrühma silmis ja kõrvus ikka nii neutraalne või ligitõmbav kui plaanitud. Lihtne see pole, sest tõenäoliselt võib mistahes sõna kusagil maakera nurgas ikkagi midagi soovimatut tähendada. Palju teemakohaseid näiteid pakub autotööstus. Briti autotootjal on sportauto Ascari KZ1, aga KZ tähendab saksa keeles kontsentratsioonilaagrit. Autotootjad pakuvadki sama mudelit või ka marki vahel eri turgudel eri nime all.

Kutse pressikonverentsile Kavalate Sipelgate Talus («The developments of Estonian tourism sector will be discussed more thoroughly in the joint press conference of Enterprise Estonia and Statistics Estonia /…/ in Tricky Ants Farm») võib panna külalise arvama, et talule on pandud unikaalne vimkaga nimi nagu mõnele Inglismaa pubile. Kui aga selgub, et kavalatel sipelgatel on ka kõrts («May will see the opening of Tricky Ants' Tavern»), siis võib külalisel tekkida õigustatud küsimus, miks kavalad sipelgad Eestis nii populaarsed on. Eestlane võib selgitamisega jänni jääda, sest tema ei saa aru, mis sipelgatest räägitakse. Eesti keeles kannavad need kohad Kaval-Antsu nime. Kaval-Antsu nimest oli ingliskeelses tekstis otsustatud tõlkida vaid «kaval», aga Ants oli end kavalalt «ise» tõlkinud – «Ants» on inglise keeles «sipelgad».

Teine keel, teine nimi

Suurepärase ooperi «Pilvede värvid» ingliskeelsetes ülatiitrites mainitakse Žigulid, mis tuleb tuttav ette vaid Nõukogude autotööstuse saavutusi tundvatele inimestele. Välismaal oli «Žiguli» hoopis «Lada», nagu näha soome ja inglise reklaamides.

Kui eestlane ütleb kadumaläinud tekstiosa kohta muhedalt I believe Kotermann has deleted it («Kotermann on selle vist ära kustutanud»), siis ingliskeelsele kuulajale pole selles ütluses midagi muhedat vaid ainult  kuiv tõdemus, et keegi härra või proua Kotermann on teksti kallal vägivalda kasutanud. Kotermann on pärit saksa keelest ja saksa keeles on tal veidi teine kuju – Klabautermann. Raamatukangelastel, kohtadel ning ka «päris» inimestel võib igas keeles olla oma nimi. Näiteks Firenze on inglise keeles Florence ja Platon Plato.

Tuntud lühendid võivad teises keeles tundmatuseni muutuda, näiteks NATO ja OTAN (prantsuse keeles), ÜRO inglise (UN) ja prantsuse (ONU) keeles. Teises keeles võidakse lühendi asemel kasutada midagi muud, näiteks I will text you («Saadan sulle SMSi»).

Nimed võivad, aga ei pruugi keelest keelde üle minna liiginimedes: Tibetan antilope (tiibeti antiloop), Egyptian goose (vaaraohani), Rüppell's vulture  (kõnnu-kaeluskotkas).

Teine keel, teine kõla

Nimesid (sealhulgas nii-öelda «samu» nagu Paris ja Warsaw) võidakse igas keeles omamoodi hääldada, nagu kirjutasin Münamažii loos. Näitleja Ralf Fiennes'i nime hääldatakse [reif fainz] ning ka Plato ja Ikea kõlavad inglise keeles sootuks teistmoodi. Kui hääldada teises keeles välismaa nime nii nagu eesti keeles (mida sageli tehakse) või hetkeinspiratsiooni ajel, võib see jääda kuulajale arusaamatuks. Meiegi ei pruugi iseenda nime ära tunda, kui seda  ütleb mõne teise emakeelega inimene.

Eestis on tuhandeid inimesi üles kasvanud populaarse laulu sõnumiga, et «Sääni» kaldal on Pariis, mis kraabib paljukannatanud prantsuse filoloogide sõnul nende kõrvu nagu klaasvatt. Kui Pariisis küsida, kus on «Sään» (see tähendab Seine'i jõgi), siis võib vastuseks olla hämmeldunud vaikus. See on ka arusaadav, sest mida öelda võhivõõrale inimesele, kes küsib, kus on rind. Jõe nime hääldatakse «senn».

Väga oluline võib hääldamisel olla rõhk. Londonis on kaks sarnase pikkuse ja sama silpide arvuga metroojaama – Tottenham Court Road ja Kensington High Street. Esimeses rõhutatakse viimast sõna (ti-ti-ti-tii-taa), teises aga keskmist (ti-ti-ti-taa-tii). Kohalikud on harjunud neid eristama rütmi põhjal ning võõramaalane, kes rütmi sassi ajab, juhatatakse nii hoopis valesse jaama. Inglise keele foneetika üks keskusi, University College London, asub juhtumisi just Tottenham Court Road'i lähedal. Sealsed õppejõud on harjunud välismaa õppuritega, kes pärast saatuslikku eksimust tulevad küsima, miks neist aru ei saadud. Hääldusvea tõttu Londoni metroo soolikates ekslemine on tavaliselt valgustav ja distsiplineeriv kogemus kõikidele, kellele pole mõjunud õpetaja manitsused selle kohta, kui tähtis on hääldus või rõhk.  

Teadmise needus

Nimi, mida meil teab igaüks, võib olla täiesti tundmatu teisest kultuurist pärit inimesele. Nimi võib olla mitmetähenduslik ka meie endi jaoks, näiteks Rakvere võib tähendada ühes kontekstis Rakvere linna, mujal aga lihakombinaati või teatrit.

Me ei tule sageli selle pealegi, et teised ei tea seda, mida meie teame – meid ähvardab teadmise needus. Teadmise needuse loos pakkusin nippe, kuidas nimesid suhtluspartnerile mõisteva(ma)ks teha. Üks võimalus on lisada selgitus – [the town of] Rakvere. Ooperis «Pilvede värvid» lauldi õppimisest Tipis, mis oli inglise keelde tõlgitud täpselt nii (Tip), see tähendab arusaamatult. See lavateos on igati ära teeninud endaväärilise tõlke, selle asemel, et tõlkeõppe näidismaterjali pakkuda. Tipi vasteks oleks sobinud näiteks Uni ehk university kõnekeelne vaste.

Peeter, kes polegi Peeter

Viimaseks tuleks arvestada, et ees- ja perekonnanimi ei ole eesti keeles võrdne samaga teistes keeltes, nagu olen varem kirjutanud. Paljudes kultuurides (näiteks saksa ja prantsuse) tuleb hoiduda võõra inimese (sageli ka kolleegi) poole eesnimega pöördumisest ja oodata, kuni tema seda ette paneb – võib-olla kuude või aastate pärast.

Kui pakkida kaasa kõik kirjeldatud põhitõed (võimalik teine tähendus, nimi ja hääldus ning valvsus teadmise needuse ja pärisnimede kasutuse suhtes), siis võib reis nimemaal päris ladusalt kulgeda, igal juhul kiiremini kui vana hobusekronuga.


Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. 2017. aasta Selge sõnumi auhinna võistlusel märgiti tema arvamusartiklid Postimehes ära tarbeteksti kategoorias.