Tõlkes leitud Eesti: Münamažii

Suur Munamägi. Foto: Wikimedia

Ei, pealkiri pole trükiviga ja see peaks olema meile kõigile arusaadav. Munamäge ei pruugi me siiski ära tunda, kui prantslane seda kirjapildi põhjal niimoodi, viimast silpi rõhutades, hääldab. Tema omakorda ei oska seostada eestipäraselt hääldatud nime kirjapildiga Munamägi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ülle Leis.

Taolisi raskusi võib tekkida kõikjal, kus inimene puutub kokku nimedega temale võõras keeles. Mida tundmatum on keel või kultuur, seda tundmatumad on nimed. Maailmas on väga vähe inimesi, kellele on tuttavad eestipäraselt hääldatud eesti (või võõrkeelsed) sõnad ja nimed. Välismaalase kõrvus võivad need kõlada arusaamatu häälitsusena, mis võib tähendada mida iganes. Ka meil ei suudaks asjasse pühendamatu dešifreerida Baruto saavutust Võitisoshidashigahatsubasholidakomusubikotoshogiku («Võitis [tehnikaga] oshidashi [suurturniiril] Hatsu basho ida-komusubi Kotoshogiku»).

Google Translate'is saab kuulata, kuidas eesti sõnu eri keeltes hääldatakse. Kirjutage vasakpoolsesse kasti eesti sõna ja valige lähtekeeleks mõni võõrkeel. Kui klõpsate nüüd audiomärki, siis kuulete, kuidas valitud võõrkeele kõneleja seda sõna oma emakeele hääldusreeglite järgi hääldaks. Võite ka teha inimkatse sõbraga ning vaadata, kas ta tunneb võõrkeelse häälduse taga ära eesti nime või sõna, mida te pole talle eelnevalt avaldanud.

Nimi võib olla eri suhtlussituatsioonis erineva tähtsusega. Võtame näiteks koolituse, kus on osalejaid mitmekümnest riigist. Tutvumisringis palutakse igaühel öelda nimi, riik ja linn, kust ta tuleb. Huvitav võib olla kuulda nime hääldatuna just nii nagu nime kodumaal kombeks. Kui midagi jääb arusaamatuks, saab seda soovi korral hiljem üle küsida.

Mõnes teises olukorras võib aga väga palju olla kaalul sõltuvalt sellest, kas nimedega edastatav info on kuulajale koheselt arusaadav. Mida selleks teha?

Esiteks peaksime ütlema eesti sõnu ja nimesid võõrkeelses jutus aeglaselt ja selgelt. Paraku kaldume sageli pigem teise äärmusesse ja kihutame üle just neist, mis on ju nii lihtsad.

Teiseks tuleks enne nime lisada selgitus, et võõrkeelsele kuulajale pehme(m) maandumine korraldada. See on samasugune teeviit nagu sõidujuhised kõrvalisse maakohta külla sõites. Vahel võib isegi täpselt legendi järgides tekkida kahtlane tunne, et midagi ei klapi. «Kas sa sinisest piimapukist sõitsid juba mööda?» küsib sõber. «Enne seda oleksid pidanud vasakule pöörama.» Pukki polnud paraku legendis mainitud. Kui eelnev selgitus puudub, võib võõrkeelne kuulaja samamoodi «ära eksida», ning kulutada hulga aega tagasi «õigele teele» jõudmiseks. Enne Munamäe mainimist võib näiteks lisada Estonia's highest peak. Mõnes kontekstis võib jutt olla isegi arusaadavam, kui nimi välja jätta või kui öelda eestikeelse nime asemel Munamäe võõrkeelne tähendus. Selgituse lisamine võib osutuda oodatust raskemaks, sest meil puudub meie jaoks ilmselge asja selgitamise refleks.

Juttu saab kuulajasõbralikumaks muuta, kui hääldame nime selle võõrkeele päraselt, milles vestleme, näiteks inglise keeles Tallinna Tälin (tähelepanu – inglispäraselt hääldatakse Tallinn ühe l-iga).

Samuti võib nime mõistmist hõlbustada see, kui sõna tähthaaval välja ütleme. 

Oma võõrkeelset väljendumist peame «Eesti asjast rääkides» kohandama mitte ainult suuliselt, vaid ka kirjalikult suheldes. Sellest aga juba järgmisel korral.

---

Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemustepagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis ja staažikas suulise tõlke õppejõud. Ta teeb võõrkeelse suhtluse ja  tõlkimise koolitusi ning käib ka samadel teemadel erinevates organisatsioonides ja üritustel esinemas. Ta on käsiraamatu «Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus» autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor.