Washingtonis asuva kommunismiohvrite mälestusmärgi rajamise fondi esimees, USA konservatiivse mõttekoja Heritage Foundation liige Lee Edwards leiab usutluses Postimehele, et kommunismi tegeliku olemuse selgitamine võiks olla osa haridusest kõikjal maailmas.
Kommunismiohvrite memoriaal Washington DCs avati juba mitme aasta eest. Kui suur on praegu huvi selle vastu?
Avasime mälestusmärgi 2007. aasta suvel, toona oli kohal ka president Bush ning hulk teisi kõnelejaid, näiteks tuntud demokraat Tom Lantos. Suureks abiks mälestusmärgi rajamisel olid ka Eesti, Läti ja Leedu kogukonnad Ameerikas – võin julgelt öelda, et nende abita ei oleks seda kerkinud.
Tegu on siiani ainsa mälestusmärgiga maailmas, mis on pühendatud kõigile kommunismiohvritele. Muidugi on palju sedalaadi rahvuslikke mälestusmärke, kuid meie oma on rahvusvaheline. Lootsime saavutada seda, et kui inimesed Washingtoni külastavad, siis käivad nad ka mälestusmärgi juures ja täpselt nii ongi juhtunud.
Paljud maailma riikide juhid on seda külastanud, põhiliselt muidugi Kesk- ja Ida-Euroopast, teiste hulgas ka president Ilves. Sagedased külalised on Ameerikas elavate rahvuskogukondade esindajad: ungarlased, poolakad, baltlased, aga samuti sellistest kogukondadest, kel ei ole omal maal veel vabalt valitud valitsust, nagu vietnamlased, hiinlased, isegi korealased. Nii et tegu ei ole üksnes mälestusmärgi, vaid ka laiemalt vabaduse sümboliga.
Märgiksin ära ka veebis asutatud globaalset kommunismimuuseumi, mis avati 2009. aasta. See on saanud 100 000 unikaalset külastajat kõikjalt maailmast, sealhulgas 1500 külastajat Hiinast, kes on pääsenud läbi tulemüüri, ning isegi paarkümmend Kuubalt. Võib muidugi olla, et tegu on sealse salapolitseiga – loodan siiski, et mitte.
Washingtonis asub hulk üle maailma tuntud mälestusmärke. Kas üks suhteliselt tagasihoidlik kommunismiohvrite memoriaal paistab nende seas silma?
Washingtonis on palju mälestusmärke, ent paljud lisavad juba ka kommunismiohvrite memoriaali oma nimekirja, mida külastada. See kindlasti kasvab ajapikku. Iga aasta juunis toimub meil memoriaali avamist meenutav üritus, ning sellest osavõtt on kasvanud. Viimati olid kohal 23 riigi saatkondade esindajad, sh isegi Rootsi saatkonnast, kes pole kunagi kommunismi all olnud.
Memoriaal asub Georgetowni ülikooli õigusinstituudi juures, aktiivse liiklussõlme läheduses, nii et ka kohalikud inimesed teavad seda, ning palju autosid sõidab sealt mööda.
Kas leiate, et kommunismist ja selle ajaloost kõnelemine on praegu jätkuvalt oluline, arvestades kas või seda, et kommunistlik süsteem on maailmas taganenud? Tuntuimad alles jäänud näited on Kuuba ja Põhja-Korea. Hiina muidugi ka, ent seal on majandussüsteem siiski võrdlemisi kapitalistlik...
Arvan, et pregu on kommunismi olemusest kõnelemine tähtsam kui kunagi varem, just nimelt sellepärast, et inimesed on hakanud seda unustama. Nad ütlevad, et see on juba ajalugu ja praegu on tähtsamatki, millega tegeleda. Meie aga ütleme, et kui ajaloost ei õpita, võib see korduda. Kommunismi ajaloost on palju teadmisi üle võtta ka selle kohta, kuidas tegutsevad praegused autoritaarsed ja totalitaarsed režiimid.
Seega näiteks Iraaniga tegeledes on kasu ka teadmistest kommunismi ajaloo kohta?
Täpselt nii. Ning ütleksin ka Hiina osas, et tegemist on kommunistliku režiimiga, kui vaadata kogu valitsemissüsteemi, mitte vaid majandust. Võtkem poliitika. Kuidas nad käsitlevad sõnavabadust, usuvabadust? Mõnest aspektist võib neid pidada isegi totalitaarseks riigiks. See väljend võib mõnele tunduda liiga tugev, aga mulle mitte.
Hiina osas huvitab meid see, et need inimesed, kes sooviksid elada demokraatlikumas ühiskonnas, saaksid oma arvamust väljendada. Kui Liu Xiaobo sai Nobeli rahupreemia, ent teda ei lubatud Oslosse seda vastu võtma, siis me juhtisime tähelepanu, et selliseid näiteid on varemgi olnud just totalitaarsetes riikides.
Üks näide, kui oluline on kommunismi tegeliku palge meelespidamine, on ka juhtum Stalini büstiga Virginia osariigis asuvas «D-day» (lääneliitlaste dessant Normandias 1944. aastal – toim) memoriaalis. Stalinil polnud selle päevaga midagi tegemist. Seal polnud Nõukogude sõdureid, seal ei lehvinud punalippe. Upitada Stalinit tegelikust kõrgemale ja seada ta memoriaalis kõrvuti Roosevelti ja Churchilliga on eemaletõukav, moraalitu tegu.
Seetõttu korraldasid mitmed organisatsoonid kampaania ja allkirjade kogumise, mis pälvis umbes 6000 toetajat. Mälestusmärgi rajanud eraühing eemaldas sealt Stalini büsti. On siiski väiteid, et seda tahetakse uuesti paigaldada, nii et me jälgime olukorda.
Huvi Ida-Euroopa vastu USA välispoliitikas pole praegu ilmselt kõrgseisus, sest siin on vähe globaalselt olulisi probleeme, mis nõuaksid tähelepanu.
Prioriteetide seisukohalt on tõesti nii, et kui USA valitsus või inimesed vaatavad kodust kaugemale, siis nad näevad – Egiptuse sündmusi kõrvale jättes – pigem Hiinat või kas või Saksamaad või lähemale vaadates Kanadat ja Ladina-Ameerikat. Seda olulisem on meie kommunismiohvrite memoriaali fondi tegevus – kui räägime kommunismi ajaloost, räägime ühtlasi sellest, millist rolli on Ida-Euroopa maailma ajaloos mänginud.
Te olete kauane Ronald Reagani uurija. Mis oleks Ameerikas teisiti, kui president Obama asemel oleks praegu keegi Reagani-sarnane?
2008. aastal saabus USAsse finantskriis ja käis äge debatt, mida teha. Tulemuseks oli TARP ehk toetuspakett rahandusasutustele. Tõenäoliselt oleks Reagan või keegi temasarnane nõustunud president Bushiga, et niisugune programm on vajalik – Reagan ei olnud valitsuse sekkumise vastane. Kuid arvan, et järgmisel aastal otsustatud stimuleerimispaketi osas olnuks Reagan juba olnud skeptiline. Arvan, et ta oleks mures defitsiidi ja riigivõla suuruse pärast.
Samas, ka president Obama teostab praegu kärpepaketti.
Saame näha. Obamal tuleb samuti reaalsusega arvestada. Ma usun, et seda, mida Obama teeb praegu, oleks Reagani-sarnaselt mõtlev president teinud märksa varem.
Mis puutub välispoliitikasse, siis olen üpris kindel, et Reagani-sarnane president oleks teinud rohkem ära Liu Xiaobo heaks, sh avalikult. Arvan, et Reagani-sarnane president poleks ka survestanud Poola ja Tšehhi valitsust raketikilbi edasilükkamise asjus nii, nagu Obama tegi. Olen kõnelnud inimestega mõlema riigi valitsusest – avalikult öeldakse, et nad mõistavad USAd, kuid eravestlustes pole nad tegelikult kuigi õnnelikud.
Kes võiks USA vabariiklaste seas olla see poliitik, kes esitab järgmistel presidendivalimistel väljakutse Obamale ning võiks teda lüüa?
President Eisenhower ütles ükskord ühe küsimuse peale: «Andke mulle nädal ja ma mõtlen vastuse välja.» Nädalat mul vaja ei lähe, aga siiski – praegu on üsna tavatu seis. Olen kogu elu tegelenud poliitika uurimisega, sellest kirjutanud ning ma ei mäleta vabariiklastel teist sellist olukorda, kus üht selget kandidaati ei leidu.
Ma ei arva, et see kandidaat oleks Ron Paul (varem kaks korda presidendivalimistele pürginud Texase konservatiiv – toim), sest kandidaat peab olema inimene, kes suudab enda taha koguda laialdase koalitsiooni. Mitt Romneyl (endine Massachusettsi osariigi kuberner – toim) on küsitlustes head reitingud, ta sõidab ringi ja kogub tuntust. Ent näib, et tema toetusel on lagi peal.
On täiesti võimalik, et tulevane kandidaat on praegu suhteliselt tundmatu, võib-olla näiteks mõni kuberner, nagu Mitch Daniels (Indiana osariigi kuberner – toim), võib-olla keegi Kongressist, nagu Wisconsini esindaja Paul Ryan.
Praegu on poliitikul võimalik organiseerida toetust ja kampaaniaraha e-võrgustike kaudu. Obama tegi seda – nüüd on küsimus, kas see ongi nüüd uus mudel, kas seda õnnestub kopeerida. Kindlasti leidub üritajaid. Facebooki, Twitteri ja Youtube’i abil võib mõni üpris tundmatu kandidaat ilmuda välja ja toetust saada.
Kuidas Obama seis teile tundub?
Tema toetus on praegu keskmisel tasemel. Obama peamine probleem on see, et ootused tema suhtes olid lihtsalt liiga suured. Näiteks ka tema tervishoiureform kohtab takistusi, kaks föderaalkohtunikku peab seda põhiseadusvastaseks, osariigid ütlevad, et see on neile liiga kallis jne.
Aga praegu on Obamal see eelis, et ta on juba hästi tuntud. Ka USA majandusseis on paranemas. Inimesed võivad öelda: «Obama on meie esimene mustanahaline president, kas ei peaks talle andma veidi rohkem aega ja võimalust end näidata?» Kui vabariiklased ei suuda õiget kandidaati leida, on Obamal head võimalused saada tagasi valitud.