Toomas Hendrik Ilvese hindamine poliitikuna jäägu eestlastele, kuid mina ja teised Eesti sõbrad hindame kõrgelt tema annet esindada oma riiki väljaspool Eestit, kirjutab ajakirja Economist toimetaja Edward Lucas.
Edward Lucas: Ilves ei ole ei ülespuhutud ega ebalev
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
10. oktoober 2016, 10:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta on tark, vaimukas ja julge. Ta mõtleb ja kirjutab kiiresti. Tal on eksimatu pilk tühja loba, pettuse, kitsarinnalisuse ja rumaluse suhtes, ning ei kõhkle sellele reageerimast. Tal on suurepärane huumorimeel. Konverentsidel on ta olnud muljetavaldav panelist.
Lisaks on tal elu ka väljaspool poliitikat, oma pere, oma talu ja oma mõtetega, akadeemiliste teadmistega kirjandusest, filosoofiast, psühholoogiast ja sotsioloogiast. Ta ei ole mitte üksnes ainus riigipea, kes oskab arvutit parandada, ta on ka ainus riigipea, kes suudab rääkida mõistlikku juttu sel teemal, mida nimetame koondmõistega «küber-». E-Eestil ei oleks saanud olla paremat e-saadikut.
Ta on pea kõigist selle piirkonna poliitikutest väga erinev. Ta ei ole ei ülespuhutud ega ebalev, ei liiga ametlik, jäik ega kättesaamatu. Talle meeldivad uued asjad ja uued väljakutsed. Ta on soe ja tähelepanelik võõrustaja, nii Kadriorus kui ka oma armastatud talus. Ta suudab luua kiiresti usaldusliku vahekorra maailma liidritega, kas või näiteks George W. Bushiga võsalõikuritest rääkides.
Nagu meil kõigil, on ka Tomil (nagu olen teda sellest ajast kutsunud, kui 1990. aastate alguses koos ajakirjanikud olime) oma vead. Ta teab, et ta on arukas, ja näeb, kui mõned teised seda ei ole. Ehkki tegelikult on ta tagasihoidlik, võib ta paista arrogantsena. Ta tüdib kiiresti neist ülesannetest, milles on paras kogus tüütut igavust. Kuid kas see ei ole palju parem kui riigipea, kes on ise igav ja naudib igavust? Ei pea kaugelt otsima, et ka sellisele kirjeldusele vastavaid riigipäid leida.
Kõige olulisem on see, et ta ei ole võimuahne. Ma ei ole kunagi kuulnud teda torisemas, kuid mul on tunne, et ta pole just alati nautinud presidendiks olemist. Kui ta kohus riigi ees on täidetud, pöördub ta, nagu (mittediktaatorlik) Eesti Cincinnatus, rõõmuga tagasi oma adra (ja oma raamatute) juurde.
Ma olen uhke, et saan olla tema sõber.