Marina Kaljurand.

FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Päev enne 1. septembrit koitis Marina Kaljurannale esimene koolipäev pärispoliitikas. Kaljurand oli eelmisel ööl teada saanud, et Reformierakond toetab presidendivalimistel valimiskogus ikkagi erakonna auesimeest Siim Kallast. Kuigi Kaljurannal oli Kallasega võrreldes oluliselt suurem rahva toetus, ei andnud poliitiline loogika Refomierakonnale võimalust teistmoodi otsustada.

Jätta kõrvale oma auesimees, kes kandideerib niikuinii valimiskogus, ja minna kaht sinilindu korraga püüdma oli erakonna juhatuse enamuse arvamusega vastuolus see laev oleks valimiskogu lainetuses kohe pooleks murdunud ja kuulsusetult põhja läinud.

Kaljurannale oli see aga ilmselt hetk, mil ta tundis, et temast rulliti üle. Ta oli teinud kuid enda nimel kampaaniat. Diplomaat esindab alati isetult riiki, ent nüüd pidi ta kuude kaupa rääkima, kuidas tema isiklikult on parim kandidaat. Ta osales debattidel, viktoriinides, käis joonistamas, rääkis ajakirjanikele ära mitu isiklikku lugu – kõik selleks, et saada presidendiks. Ja nüüd ei saa temast isegi presidendikandidaati.

Aasta tagasi, kui Taavi Rõivas helistas Marina Kaljurannale välisministrikoha pakkumisega, oli see kõne ilmselt meeldivast meeldivam. Rõivasel oli võimalus võtta oma meeskonda ülipopulaarne inimene, kes Keit Pentus-Rosimannuse tagasiastumise järel tõstaks kindlasti erakonna ja valitsuse toetust. Kaljurannale, kes oli viimased 25 aastat olnud välisministeeriumi ametnik, oli see tõusuks kogu tsunfti troonile. See pidi olema väga meeldiv jutt.

Nüüd, aasta hiljem, kohtusid Kaljurand ja Rõivas hoopis teistsuguses meeleolus. Kaljurand tundis, et teda on petetud, ja nagu võis intervjuudestki näha, pidas ta Rõivast oma suurimaks petjaks. Rõivaselgi polnud ilmselt parim päev, sest eelmise päeva lehed pidasid teda presidendivalimiste suurimaks põrujaks ja tegelikult teadis kogu avalikkus tänu erakonna juhatuse viietunnisele maratonistungile, et asjad pole seal hästi.

Nüüd pidi Rõivas populaarseimale presidendikandidaadile ütlema, et tal on kaks valikut: kas ta jääb välisministriks või kandideerib valimiskogus. Kahte korraga ei saa. Ja seejuures lisada pettunule: nothing personal, it’s just politics.

Rõivase ja Kaljuranna kohtumine Stenbocki majas kestis mitu tundi. Kes teab, kui emotsionaalseks see kujunes ja mida teineteisele öeldi. Tulemus oli see, et Kaljurand sõitis tumedate akendega džiibi tagaistmel Stenbockist minema teadmisega, et tal on kaks valikut. Jah, ta võis ju Rõivasele midagi lubada, aga otsustav hetk pidi saabuma mõni aeg hiljem Islandi väljakul, kuhu tema meeskond kõik ajakirjandusväljaanded üles rivistas.

Selle tunnikese jooksul pidi Kaljurand leidma lahenduse dilemmale: kas mängida suurt mängu ja minna välja auväärseimale ametikohale Eestis, mis kirjutab tema nime kuldsete tähtedega ajalukku, või jääda välisministriks, mis tol hetkel tundus presidendiametikoha kõrval peenrahana.

Esimese võimaluse valimisel jääks ta kaotuse korral üksi, välisministeeriumisse tagasiteed enam ei ole ning erakond, kelle vastu ta kandideeris, ei peaks temast ka enam suurt lugu. Teisel kaalukausil on võimalus kõik juhtunu alla neelata, jätkata välisministrina ja astuda erakonda, kus tal on isikliku ohverduse tulemusena suur poliitiline kapital. Võimalus kunagi uuesti kandideerida jääb ju ka alles.

See dilemma paelus Kaljuranda ilmselt viimase hetkeni, mil ta sõitis välisministeeriumi ette ning väljus autost. Kui ajakirjanikud talle mikrofoni näkku surusid, oli tõehetk käes. «Otsustasin, et Eesti riigile on hea, kui jätkan välisministrina,» ütles Kaljurand, kuid jättis ukse kandideerimise osas praokile. Kui ta selle ukse sulgema peaks, on tema esimene eksam erakonnapoliitikas tehtud.

*Ei midagi isiklikku, see on lihtsalt poliitika. Lause originaal «it’s not personal, it’s just business» («ei midagi isiklikku, see on lihtsalt äri») pärineb 20. sajandi alguses tegutsenud USA maffia raamatupidajalt Otto Bermanilt. Tuntumaks sai see Mario Puzo romaanis «Ristiisa».